Aktiivne ja reaktiivne agressioon kaitsekoolituses vol 2

Kuivõrd nädalavahetusel sai kaitsetrennis veidi filmitud, siis räägiks videote põhjal veel natuke pikemalt lahti aktiivse ja reaktiivse agressiooni.
Nagu ma varasemas kirjutises siin http://sportkoer.blogspot.com/2011/12/aktiivne-ja-reaktiivne-agressioon.html#more juba kirjutasin on IPO -t silmas pidades oluline saada koer töötama lähtudes aktiivsest agressioonist. Kui võtta need osad, kus koer töötab IPO kaitseosas kaitseinstinkti mõjul (agressioon), siis on üsna ilmne, et tahe varrukameest rünnata peab tulema koerast endast. Kui koer leiab varjest varrukamehe, siis on viimane seal täiesti passiivne ning koer peab leidma endast selel vajaliku meeleolu, et täiesti passiivset meest haukuda ning provotseerida võitlust. Tegelikult on sama lugu ka lahtilaskmistele järgnevatel haukumistel. Ehk koer saab käsu lahti ning vabastades suust varruka peaks oma olemuselt hakkama koer kohe varrukameest välja kutsuma. Teisisõnu peab koer lastes lahti, minema koheselt meeleollu, kus ta domineerib oma käitumisega varrukamehe üle ning annab talle mõista, et kui sa veidigi liigutad või mingeid halbu kavatsusi omad, siis arvesta, ma olen sul 100% vastas. Kuna varrukamees on kogu haukumise osa koera suhtes paasiivne ning ei tohiks ka pilguga koera mõjutada, siis peabki kogu tegutsemistahe tulema koera seest.

Selleks, et paremini saada aru vahest aktivse ja reaktiivse agressiooni vahel lisan siia kolm videot.

Füüsilisest ettevalmistusest vol.2

Jätkaks pooleli jäänud teemal. Koera füüsiline ettevalmistus on vaadeldav eri tasandites.

1. Pikemad rattasõidud või canicross või suusavedu. Selline lähenemine annab koerale töövõimet ja vastupidavust. Koer harjub pikemaaegse koormusega. Harjub tähendab seda, et kui näiteks teha koeraga IPO-t ning ühel päeval on vaja teha 3 osasooritust või näiteks on kuum suvepäev ja seljataga väsitav jälg, siis koer jaksab veel töötada maksimumi lähedal.

Mis on ideaalne sooritus?

Eile oli mul tegelikult füüsilise ettevalmistus kõrval peas mõlkumas ikka veel lähtuvalt FCI kohtunike koolitusest lähtuvalt ka üks hindamise teema. Valisin kirjutamiseks esimesena mainitu, kuid täna kirjutaks ka teise ära.

Kui ma siin varem mainisin, et koerte soorituse hindamine võistlusplatsil ei ole subjektiivne vaid üsnagi objektiivne tegevus, siis tahaks siiski rääkida selle ühe teise nurga alt ka lahti. Kui me võtame ükskõik millised koolitusala eeskirjad (IPO, FH, KK jne), siis sealt loeb välja ideaalse soorituse kirjelduse ning samuti rõhuasetused, mida tuleks hindamisel arvesse võtta. Kohtunikutöö teeb raskeks just asjaolu, et selline kirjeldus jätabki tegelikult väga palju ruumi subjektiivsusele - mõne silmis oli koer viltu, mõne teise silmis polnud üldse nii hullult viltu.

Füüsilisest ettevalmistusest

Praegusel hetkel, kus võistlushooaeg on veel suhteliselt kaugel, on õige aeg rääkida füüsilisest ettevalmistusest. Füüsiline ettevalmistus on sportkoera treenimisel ja elus üsna oluline komponent. Tähtis on ta tegelikult kahest vaatenurgast vaadatuna - ühest küljest, et teha head sooritust peab koer olema füüsiliselt hästi ette valmistatud, teisalt on see ka koera enda tervise osas oluline. Kui nõuda füüsiliselt kehva ettevalmistusega koeralt suurt pingutust, siis see on tema suhtes ebaõiglane ja võib ka tervisele halvasti mõjuda. Tegelikult sama lugu, nagu inimestelgi, et koormust tuleb tõsta järkhaaval ja mõistuse piireis.

Koera füüsilise ettevalmistuse ning kestvusega on mitu olulist seika:

Aportist ja toomisest vol.3

Õpetades koerale 1 meetri kauguselt aporti võtmist maast, siis tegelikult ju õpetatakse koheselt ka nö. aluspõhi toomisele. Teisisõnu tuleks arvestada asjaoluga, et kui juba visata aport endast eemale (kasvõi vaid 1 meeter), siis koeral peaks olema minek ja aporti võtmine sedavõrd selge, et seal enam vigasid ei tuleks, sest lisandub kohe ka tulek ning vigade tekkimisel on neid selle terviku sees raske korrigeerida. Mina teen alati selles faasis toomist rihmaga. Sellisel juhul on mul koera üle kontroll ja ma saan rihma tõmbega mõjutada nii aporti võtmist kui ka tagasitulekut ja ette istmist. Tegelikult selliselt on koera kogu tegevus minu kontrolli all ja üldjuhul koerad tunnetavad seda ning see mõjutab mingil määral ka kogu soorituse korrektsust.

Sallivusest

Luban, et homme räägin aportist edasi :)) Mul oli tegelikult täna juba see plaan, aga eile kuulsin sellist lugu, mis ajendas tänast kirjutist natuke teisel teemal kirjutama. Ei toimunud midagi erilist, võib lausa öelda - vana hea teema taasesitus. Nimelt toimus selline lugu, et inimene, kes igapäevaselt koolitab koera kasutades positiivse poole pealt premeerimiseks maiust ja nutsu ning negatiivse poole pealt rihma tõmmet või teisi sama kategooria mõjutusi, mõjutas koera negatiivselt lüües koera ebasoovitava käitumise ajal vastu nina (ja mitte üldse stiilis, et nina versiseks või küljest ära :)). Kuna ümbritsemas oli palju puhtalt positiivseid võtteid kasutavaid inimesi, siis sai ta hukkamõistu osaliseks. Eriti veidralt kõlab mu kõrvdele ütlus, et "meie nii ei tee ja sellist heaks ei kiida".

Viimasel ajal räägitakse Eestis palju rassisimist, homofoobiast jne. Räägitakse teemal, et mitmekülgsus rikastab ning ürita mõista teistsuguseid inimesi. Ma jäin peale telefonikõnet mõtlema,

FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.3.

Kirjutaks täna veel natuke nädala alguses algatatud teemast ehk mõtetest seoses FCI kohtuniku koolitusega. Räägiks natuke kohtuniku vastutusest ning kohtunikutöö sügavamast mõttest.
Hästi tüüpiline on, et kohtunik minnes hindama konkreetset eksamit kujutab ette, et vaadates koeri ja nende tööd on tema ülesanne anda sooritusele hinnang. Ehk nähes platsil rõõmsameelset koera, kelle omanik on palju vaeva näinud ja teda koolitanud mingi tasemeni, siis tuleks anda hinnag nähtule. Hästi suur viga, mis on lihtne tekkima on see, et kohtunik hakkab hindama koeramaterjali või koerajuhti. Ehk, kui nähakse, et koer on lahe ja rõõmsameelne, siis see koer meeldib ja talle antakse rohkem punkte. Sarnaselt hakkab kahju koerajuhist, kes on nii õnnetu ning siis premeeritakse algajat. Nii ei tohi teha. See on kogu hindamisloogika vastane. Hindamine käib reeglite järgi ja seal ei ole poolt sõnagi, et eelnevalt kirjeldatud väärtused lisapunkte annaksid.

Aportist ja toomisest vol.2

Jätkates eilsest. Kui koerale on näidatud, et ta peab suus hoidma ja kontrollitud, et koer sai aru, siis võib vajadusel negatiivset mõjutust kasutada, sest sisi võib oletada, et äkki koer saab sellest ka aru. Samas mina tahtes säilitad kombinatsiooni kiirusest ning tasakaalust ei kasutaks selels olukorras sundi. Lihtsalt jõudes punkti, kus koer närib on sellest väga raske lahti saada. Ja vea võib korrutada kolmega.
Kui tahta haaret tugevadada, siis see on nüüd see koht, kus sedateha. Ehk enne, kui õpetada koerale haaramist ja toomist peaks ju teoorias koer teadma, et kuuidas ta peab hoidma. Sellisel juhul ta saabki seda nii kohe haarata, nagu vaja.

Aportist ja toomisest

Täidaks siis vana võla. Juba mõnda aega on saanud siin lubada, et räägiks mõnevõrra ka aportist.
Aport on kuulekuse harjutustest üks kõige raskemaid. Kui me võtame IPO kuulekuse või tegelikult ka KK kuulekuse, siis paraku annab ta aga kõige rohkem punkte. Miks ma väidan, et aport on kõige raskem? Aga sellepärast, et aportis on koera jaoks kõige rohkem erinevaid elemente nö. ühes harjutuses ning mitmed neist ei ole koerale päris loogilised. Viimasega ma ei pea silmas mitte seda, et need oleks keorale kuidagi loomu piinavad, vaid lihtsalt koer iseseisvalt tehes teeks asju teistmoodi. Teisisõnu aportis sisaldub väga suur annus õpetust. Oma olemuselt võib isegi väita, et kui tükeldada aport juppideks, siis seal ei ole ühtegi juppi, mis oleks koerale iseeensest mõistetavad. Eks tegelikult ju kõikides harjutustes on vaja koera õpetada, aga ilmselgelt on näiteks lamamine harjutus, mida ju koer ka ise teeb ja seetõttu talle nö. loogilisem. Talle tuleb lihtsalt õpetada, milliselt me tahaksime seda näha.

FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.2.

Kirjutan veel täna natuke koolituse nö. taustsüsteemina tekkinud mõtetest. Nagu mainisin juba eelmises kirjutises, siis konkreetselt sellest, mis puudutab hindamist ning uusi eeskirju jne. jne. tuleb kindlasti jaanuaris loeng. Ehk se on sedavõrd pikk jutt, et seda siia kirja panna ei ole lihtsalt võimalik Olles siis nagu juba 3-s kord taolisel üritusel ütleks, et ma olin veidi skeptik selles osas, et kas nö. kolmandat korda minna on üldse mõistlik. Et räägitakse ju laias laastus ühest ja samast ajsast. Tagantjärgi ütleks, et oli väga kasulik minna. Ehk iga käiguga tegelikult muutub pilt järjest terviklikumaks. Kuivõrd iga kord esinevad erinevad inimesed ning neil on mõnevõrra erinev lähenemisnurk (mitte tõlgendus, vaid ühele ja samale asjale lähenetakse eri küljelt), siis saab

FCI kohtunike koolitus Hollandis

Istun Amsterdami lennujaamas, seljataga nädalavahetuse kestnud FCI IPO kohtunike koolitus. Pea on mõtteid üsna täis. Ütleks selliselt, et iga kord, kui on saanud sellel koolitusel viibida on IPO jälje, kuulekuse ja kaitse hindamise arusaamdesse tulnud juurde nii väiksemaid, kui ka suuremaid kilde, mis tervikut märksa terviklikumana võimaldavad näha. Mul on siiralt hea meel, et Eestis on terve rida inimesi – nii kohtunikke kui ka koerasportlasi ja – koolitajaid, kes igal aastal tunnevad huvi tollel üritusel räägitu suhtes. Nad tahavad areneda ning olla ühel päeval võrdväärsed koolitajad, sportlased või kohtunikud mistahes tugeva koeraspordi maa kolleegidega. Ka analoogselt eelnevatele aastatele, ma kindlasti teen jaanuaris loengu, kus üritan anda edasi kõik kuuldu. Ma ei hakka siin täna kirjutama pikemalt hindamispõhimõtetest, vaid räägiks hoopis

Jälle kuulekusest. Kas koer tegelikult ka oskab?

Kui ma siin vahepeal kirjutasin n-ö süsteemsetest vigadest, mis tekivad tihti alguses ning mida teadmatusest aja jooksul võimendatakse ja kinnistatakse, siis täna räägin sellega mõnevõrra haakuvast teemast.

Üks üsna levinud viga on, et inimesed kipuvad oletama, et koer oskab ja saab aru mingitest asjadest, mis tegelikkuses on koerale täiesti ebaselged.

Ma olen viimase aasta jooksul puutunud kokku väga paljude seda tüüpi probleemidega. Hästi huvitavad olid ses osas Saaremaa kevadised kuulekuse seminarid, samuti suvised Läti kuulekuse seminarid.

Inimesed küsivad, et näe mul koer tuleb aeglaselt kõrvale või läheb aeglaselt aporti järele  või närib või käib viltu kõrval jne. Et kuidas olukorda parandada. Esimene asi, mille peale mina siin mõtlen, ja soovitan ka kõigil teistel mõelda, on:

Aktiivne ja reaktiivne agressioon kaitsekoolituses

Jätkaksin täna veel eilset teemat. Nagu eile sai mainitud, siis selleks, et koer teeks IPO C osas ilusa soorituse peab ta olema nii kaitses, saagis kui ka kuulekuses enesekindel ja tasakaalus ning samuti peavad olema korras üleminekud. Räägiks natuke lahti neist esimese ehk siis kaitse (agressiooni käitumise).

Kaitseinstinkt on koeral kaasasündinud omadus, mis paneb üsna suuresti paika koera käitumise ohu alla sattudes. Kui koer tunnetab ohtu, siis ta puhtalt enda elu kaitsmise eesmärgiga hakkab kuni teatud piirini ohule vastu. Kui tema suhtes tulev rünnak (ohu suurus) läheb üle teatud piiri, siis koer alistub ja põgeneb. Oma olemuselt on kaitseinstinkt see, mis on võimaldanud koertel tänaseni areneda ja ellu jääda. Sellele põhinevalt nad kaitsevad oma territooriumit, hakkavad vastu sissetungijatele ning hinnates ohu liiga suureks põgenevad, et mitte surma saada.

Koera käitumine IPO C osas

Kui ma siia blogisse koolituslikke soovitusi kirjutama hakkasin, siis ma tegelikult mõtlesin, et ma räägin jäljest ja kuulekusest ning kaitsekoolituse jätan puudutamata. Ennekõike põhjusel, et kaitsetrennides käies on omanikud varrukameeste hoole all ning saavad sealt oma teadmised. Jäljes ja kuulekuses kiputakse omapäi müttama ja seetõttu tihtipeale teadmiste puudulikkusest rappa minema. Paraku aga on mul viimastel aegadel tekkinud aina rohkem tunne, et tegelikult oleks vaja ka selles osas inimestele üht koma teist nö taustateadmisteks rääkida. Ehk siis kuulekuse fännid, kes lootisd täna aporti lugu kuulda peavad kahjuks veel ootama.

Kuulekusest. Vigase alguse valusad vead vol.2

Hommikul oli mul kindel veendumus, et kirjutan täna aportist, aga avanud arvuti nägin ühte treeningvideot ning sellest ajendatune tekkis hoopis teine mõte. Räägin hoopis nii lihtsast asjast nagu istu.

"Istu" on tõenäoliselt üks esimesi käske, mida enamus inimesi hakkab oma koertele õpetama. See käsk saab üldjuhul kõige rohkem kordusi ning naljakal kombel on tegemist asendikäsuga, mida võistlustel koerad kõige rohkem sooritamata jätavad. Ma ei räägi siin allpool mitte meeleolu loomisest käsu "istu" juurde vaid nagu pealkiri ütleb, siis vigadest.

Video, mida ma vaatasin oli sellise ülesehitusega, et omanik taganes selg ees, pall käes koer paremal küljel

Kuulekusest. Vigase alguse valusad vead

Muutsin natuke teema pealkirja. See on tegelikult süsteemse koolituse nö. järg, aga mulle tundus, et kui rääkida peaasjalikult vigadest ja nende tekkimisest, siis on kuidagi tobe nimetada seda süsteemseks koolituseks. Teisisõnu koolitus peab olema süsteemne, algusest peale peab tegema asju selliselt (nagu ma varasemates postitustes juba rääkisin), et tuleb arvestada iga detaili tähtsust mitte tänases või homses päevas, vaid aastate pärast.

Täna räägiks a'la võistluskäitumisest. Eestimaal nähtav hästi tüüpiline viga on see, et noor koer teeb võistlustel üsna okei sooritusi ja siis vanuse kasvades vaikselt hääbub soov ja innukus ning hakkab lisanduma igasugust jura ning kõrgemate klasside kuulekuses on noorest- innukast - tähelepanelikust koerast järgi vaid vari.

Kuulekusest. Süsteemsest lähenemisest koolituses vol.4

Ehk siis nagu ma teema sisse juhatasin reedel http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/susteemsest-lahenemisest-koolituses.html , siis jätkaks nüüd kuulekusega.

Tegelikult sellist nö. laiemat pilti nö. kanalite suunal olen ma juba ka varem käsitlenud teemades:
siin ja siin . Ehk rääkisin sellest, kuivõrd oluline on algusest peale luua koerale teatud kanalid ja meeleolu. Kui neid loodud ei ole, siis treeningute edenedes tekib ühel hetkel probleem.

Tegelikult on kuulekuses meeletult palju selliseid probleeme, mida annab kõik valesti teha algfaasis ning siis hiljem selle supi sees istuda. Kusjuures tegelikult on väga irooniline, et enamus inimesi peavad just kuulekuse koolitamist imelihtsaks ja usuvad, et saavad sellega kenasti ise hakkama. See tegelikult iseloomustabki väga hästi meie Eesti kuulekuse keskmiselt suhteliselt kehva taset.

Üritaks siis järgnevalt lähemalt rääkida kuulekuse vigadest, mis algfaasis silma ei paista ning kunagi hiljem alles segama hakkavad.

1. Alustades kutsikaga toiduga treeninguid on meeletult tähtis see, kuidas ja kus toitu kutsikal nina ees hoida.

Süsteemsest lähenemisest koolituses vol.3 jäljest

Ehk siis eile pooleli jäänud teemal edasi.

4. Kui koeraga tehakse pikalt "igas sammus toit" jälge, siis koerale tekib arusaam jäljest nö. lõhnaseosena, kus on jälje lõhn ja toidulõhn. Teisisõnu olles jäljel ja liikudes mööda seda annab koerale kindlustunde, et kõik on okei, see eelnevalt nimetatud kombinatsioon. Sattudes jäljelt eemale ning jõudes sinna tagasi tunneb ta tuttavat lõhna ja saab läbi koerajuhi käitumise aru, et on õiges kohas. Sellega luuakse koerale üsna tugev seos nö. baasteadmiste tasemel, et jälg see ongi kombinatsioon toidust ja jäljest. Tegelikult ju enamus siiski ühel hetkel hakkab toitu jäljelt vähemaks võtma ning koer hakkab ka ajama nö. tühja jälge. Aga mõelge nüüd ise, et te olete iga päev läinud jala tööle ühte teed pidi ja ühel päeval haigutab keset teie teed suur ja sügav auk,

Süsteemsest lähenemisest koolituses vol.2 jäljest

Täna jätkaks teemat eelmises kirjutises sisse juhatatud süsteemsest lähenemisest ning vigade hinnast hilisemas faasis. Kui koera koolitades teha asju valesti, siis vigasid on mitut sorti.

1. On selliseid, mis kohe silma paistavad ning koerajuht mõistab kiiresti, et midagi on metsa läinud ning alustab lahenduste otsinguga.

2. On selliseid, mis tulevad ilmsiks alles peale kordusi ehk siis mõne aja pärast ning täiesti arusaadavalt on nende vigade korrigeerimine raskem kuna koer on juba teatud kujul programmeeritud ning nüüd tuleb teda ümber õpetada. Need on hästi tihti nö. meeleoluga haakuvad vead või vead, mis on tingitud asjaolust, et koer ei saa päris hästi asjadest aru, läheb konflikti ning kokkuvõttes on tegemist jällegi nö. meeleolu probleemiga.

3. Kõige valusam kategooria vigadest on aga need, mida omanik ei tajugi, vaid mis tulevad ilmsiks alles jupi aja pärast. Siia alla lähevad situatsioonid,

Süsteemsest lähenemisest koolituses

Koera koolitamisega on selline huvitav lugu, et kui inimene võtab endale esimese koera ning üritab temaga hakata kuidagi koos eksisteerima, siis juba üsna lühikese aja pärast jõuab ta tõdemuseni, et "näe, tegelikult polegi üldse keeruline". Ta arvas, et ei oska, ei saa hakkama, teeb vigu jne. kuid seis osutus hoopis muuks. Kõik oligi imelihtne. Koer on noor ja vaatab igal sammul omanikule suu sisse, jookseb järgi ja küsib tähelepanu. Aeg möödub ning algavad mingit tüüpi probleemid. Inimene, kes on ennast üllatanud koera koolitamise oskustega, teab et suudab need lahendada lennult ja pusibki edasi . Kohati tundub, et asi kannab vilja , kohati jällegi tulevad tagasilöögid. Koerale vanust muudkui lisandub ja enesekindlus kasvab ja nüüd saabub ühel päeval hetk, kus situatsioon ületab mingi valupiiri.

Jälje koolitamisest

Lisaks siin blogis antavatele nõuannetele,nippidele ning toodud analüüsile, sai kirjutatud ka üks vähe põhjalikum artikkel jäljekoolitamisest, kui tervikust Sportkoera lehele http://sportkoer.ee/koerasport.php . Toodud lingilt artiklite juurest avaneb link.

Meeleolust ja kontrollist kuulekuses vol. 3

Jätkan punktist, kus ennist pooleli jäi. Enne pean aga jagama lugejatega üht mõtet.

Nimelt olen juba aastaid tellinud Soome ajakiri "Palveluskoiralehti", kus ilmub pidevalt huvitavaid koolitusalaseid artikleid. Viimases numbris, mis just hiljuti postkasti kukkus, on pikema intervjuu andnud selle aasta saksa lambakoerte maailmameister Teemu Parviainen. Iseenesest väga huvitav lugemine ja toon siinkohal ära kaks lauset, mis  sobivad hästi ka antud teemasse:

"Baastreeningute kõrvalt oli sügise treeningutel pearõhk õige meeleolu loomisel iga osaala ette."

"Üleliigset töösoovi pidi kontrollima, kuid seda selliselt, et koer hakkaks ise tootma instinkti."

Et seda viimast lauset valesti ei mõistetaks, pean ütlema, et kui on koer, kel on väga palju energiat, pean silmas just instinkti energiat, ning seda jääb igast otsast üle (selliseid pole meil Eestimaal eriti ringi jooksmas näha olnud ja ma ei pea silmas lihtsalt nõrkadel omanikel üle pea kasvanud koeri, kes teevad, mis tahavad), siis sellise koeraga on vaja mõnevõrra energiat nö pakki panna, muidu hakkab see kontrollimatu energia igast otsast üle lööma. Ehk see, mida räägin motiveerimisest ja sellest, et koeral tuleb saada võimalikult tugev motivatsioonipõhi alla, pole koerte puhul, kellele loodus on andnud rohkem kui küll, vast kõige olulisem detail, ning selle faasi saab kiiremini üle minna.

Nii palju siis tausta seletuseks, aga muus osas on need kuldsed laused. Olen juba kümmekond aastat vaadanud erinevaid Eestis käinud maailma tippnimede seminare ja  imestanud, et needsamad kaks lauset - põhimõtet on

Meeleolust ja kontrollist kuulekuses vol. 2

Kuna minult paluti täpsustusi eelmise kirjutise kohta, siis jätkan tänagi meeleolu ja kontrolli teemat ning teen seda veidi detailsemalt.

Kuidas saada koer kuulekuses hästi kontrolli all olevaks ja aktiivseks.
Tegelikult on see üks suur ja terviklik komplekt tegevusi, mis lõpuks koos hea tulemuse annavad.

Kõik saab alguse motivatsioonist ja mängust. Koolitamine algabki nii, et koeral tekib motivatsioonieseme suhtes "suur nälg". 99%i koerte puhul, keda meil praegu võistlusplatsidel näeb, pole karta vaja, et „nälga” liiga palju oleks.

Tuleb mõelda selliselt, et pigem rohkem kui vähem, sest alus-motivaator peab olema tugev. Võimalikult vara tuleb hakata mängima kutsikaga nii, et tal on rihm küljes: kui nüüd kutsikas nutsuga/kaltsuga eemale silkab, siis tuleb rihmast anda kerge negatiivne  mõjutus ning kohe, kui koer otsa vaatab, teda kiita ja mängida.

Kui kutsikas juba mängib aktiivselt ja intensiivselt (mis juhtub tavaliselt juba peale esimest nädalat), siis võiks mängu juurde tuua sisse käsu "lahti".

See on käsk, mis on täitmiseks – ehk siis,  kui koer ei lase, siis tuleb kasutada tugevamat negatiivset mõjutust. Samas tuleb siin olla ettevaatlik, et seda õigesti tehtaks.

Kui koer laseb lahti

Meeleolust ja kontrollist kuulekuses

Minult küsiti kuidas peaks käituma ja kuidas saab vältida olukorda, et võistlustel/eksamil koer kontrolli alt ei lahkuks.

Minu jaoks on probleem üks ja sama, kui
1. Koer lahkub kontrolli alt ja ei allu käsklustele (või allub)
2. Koer kõrvalkäigul nuusib maad, jääb maha ja vahib ringi
3. Koer kõrvalkäigul vahib ringi ja "magab maha " seetõttu käsklused või reageerib neile aeglaselt

Kuigi need kolm situatsiooni on pealtnäha erinevad, on nad sisuliselt, põhjuste osas siiski samad. Kõigi toodud näidete juures on järgmised puudused:

Motivatsioonist, ülekeemisest ja rahust vol.2.

Nii kui lubatud, jätkan täna eilset teemat kuulekuse vaatevinklist.

Kui võtta IPO kuulekus või KK, siis koera soorituse hindamisel on üsna oluline osa koera kiirusel, innukusel ja keskendumisel. Tegelikult on ju ka SKs samad kriteeriumid hinnas. Mõelge nüüd, milline koer sooritab parimal kiirusel, innukalt ja kõrge keskendumisega? Pole kahtlust, et koer, kel on hea füüsis, kes on hästi motiveeritud ja kes tahab tööd teha. Teatud mõttes peab olema koeral nälg töö järele.

Kuidas saada koera tegema "näljaselt"? Kindlasti nii, et temas on kogu aeg sees ootus, et äkki

Motivatsioonist, ülekeemisest ja rahust

Tänase postituse kirjutamine on tingitud kahest asjast. Ühest küljest ütles pühapäevasel Läti jäljeseminaril päris mitu inimest, et nad ei pane jälje lõppu palli, sest siis on koer liiga hull ja kiirustab liiga palju.

Teisest küljest küsis minult nõu üks blogi lugenud inimene, et miks ei tohi kutsikaeas toitu rahustava preemiana kasutada, kui koer kipub vanemast peast üle keema? Et siis oleks ju hea, kui toit, lisaks premeerimisele, ka rahustaks.

Niisiis räägin täna sellest vaatenurgast jälje ja homme kuulekuse teemal.

Baasreeglid on ju, olenemata sellest, kas treenida jälge või kuulekust, koera koolitamise juures samad.

Tracking seminar in Latvia

Back from Latvia, I will write here a little about the seminar. Every time after seminar, there is a lot of different ideas in the head. I allways think about the dogs, about the handlers and the whole seminar and analyse, what was good and what gave good emotions.

On the way back from this seminar, I would say, that it was probably the best seminar I have ever made. I really enjoyed every second of that time. Main thing was, that there was really good selection of dogs and handlers had really good attitude and they were really professional. It was possible nearly with every dog of 16 work with such a way, that there were really movement up (even for just one training). As dogs were well built up in the basics, so it was easy to go on with them and because of that we could get much better development than usually in the whole picture. Of course, as there is different approaches and methods to train track, it was undersandable, that dogs had different backround. But they all had the capasity inside, that I could show what I wanted and get the development. As I use a lot of stress management in my method and like to put dogs to solve problems, it was nice to see, that all dogs were solving problems in a proper way.

Specially I liked one working line malinois female, which had good and clear head, she was selfconfident and if she got correction and was put into stress situation, she acted really nice. It was like wax in hands and it was possible to shape it. I liked the way how the dog could handle problems without getting hectic and nervous. It was obvious, that beside the dog also hander has trained dog well to maintain the positive part of the dog. I also liked one white sheperd, which had good drives and was tough enough to take correction and hanler stress. Very often dogs from this breed are little soft and do not have such a good nerves. These are just some excamples of the dogs, I liked. It does not mean, that I did not like others. Like I said, it was possible to work with all of them.

I think, that because of the good selection of the dogs and handlers, also all people got more out of the seminar. As I could show much more in the basis of different dogs, what I think, what is my method and way and how people should train different level dogs.

I really would like to thank organizers Iveta and Maris for excellent organisation, all people for such a nice attitude and participation. That is sure, that it gave such a good impression, that if there is a need, I will find place in my calender to come back.
I would say, that look out Estonia, Latvia is coming with force and speed:))

Koera stress jäljevõistlustel ja läbikukkumised

Kuivõrd pikem ilmateade ikkagi lubab juba külma ja lund ning ma tean, et osad võtavad jäljest veel viimast, siis tulen varem välja lubatud teema juurde tagasi. Eks kuulekuse fännid loevad täna siis midagi muud ja elavad "jälle see jälg" emotsiooni üle:))

Võistlustel näeb päris tihti, et omanik läheb koeraga alguspunkti, annab käsu ning koer alustab silmnähtavalt närviliselt ja ebakindlalt tööd. Oletab, et leidis jälje (või isegi leidis) ja hakkab liikuma, jõuab mingi jupi minna ja siis lööb kõhklema. Olenevalt koerast, osad hakkavad siis kaarutama ringi , osad tulevad omanikult abi küsima. On ka neid, kes lõpuks ikkagi jälje leiavad, aga siiski järgmises probleemis katkestavad. Peaaegu, et eranditult ütlevad omanikud sellise asja kohta, et koeral on võistlusstress ning selleks

Koera meeleolu juhtimisest kuulekuses. Kanalid. vol 2

Eilse kanalite ja aktiveerimise jutu jätkuks veel mõni sõna. Kui võtta nn. sportkoera kuulekus, siis äärmiselt oluline komponent lisaks puhtale tehnilisele sooritusele on koera meeleolu. Ehk selleks, et saada 100% kindlus kätte, et koer võistlustel teeks soorituse soovitud kujul, olekski vaja et ta oleks sooritusele minnes vajalikus meeleolus ning saades käsu reageeriks sellele
soovitud moel, sest selles meeleolus on teda nii õpetatud. Milleks meile kanalid?

Kanalid ongi vajalikud selleks, et me saaks koera viia vajalikku meeleollu.
Siit loogika põhjal edasi minnes ongi ju väga lihtne mõista, et kui kutsikale näiteks on alguses üsnagi võõras käsk istu ning keeld ei, siis õpetades talle käsku istu oleks hea õpetada see võimalikult õiges meeleolus (aktiivses) ning sama lugu käsuga ei. See ei tähenda mitte, et igasugune ei peaks olema tingimata aktiveeriv. Pigem, et mängides koeraga ning andes selle kestel konkreesteid signaale, siis need seostuvad selle tegevusega. Ning selles tegevuses omabki negatiivne mõjutus aktiveerivat väljundit. Teisisõnu see tähendab, et koerale, kellel pole meist, meie keelest ega meie käitumisest mingeid arusaamu nö. joonistatakse valgele lehele
kohe asjad õigesti. See vähendab hilisemat konflikti ning selle võrra on hiljem lihtsam.

Tooks siia mõningaid näiteid ka negatiivse mõjutuse aktiveeriva toime kohta nö. kanali kasutamise kohta.

Koera meeleolu juhtimisest kuulekuses. Kanalid.

Selleks, et kuulekusest edasi rääkida peab enne ühe asja lahti seletama. Eestis valitsevatest koolitusmetoodikatest räägitakse tavaliselt kahes võtmes - üks oleks nagu niinimetatud traditsiooniline koolitus, teine nn. pehme. Minu senine kogemus on selline, et olenemata kumma poole esindajad koeraga midagi teevad, siis nad annavad treeningute käigus koerale nii positiivset, kui ka negatiivset tagasisidet. Koera õppimisteooria ütleb, et need tegevused, mille osas tuleb negatiivset tagasisidet aja jooksul nõrgenevad ning need, mille osas tuleb positiivset tagasisidet kinnistuvad. Seetõttu ongi vägagi loogiline, et koera treenimisel tuleb talle anda mõlemat pidi infot tagasi. Olenevalt metoodikast võivad need negatiivsed antavad signaalid olla vägagi erinevad.

Kui me tahame koera saada tulevikus hästi võistlema ning tegema seda õiges meeleolus, siis on äärmiselt oluline õpetada koerale lisaks sellele, et negatiivne tähendab keeldu, lisaks ka seda, mis järgneb sellele negatiivsele mõjutusele. Teisisõnu, oletame, et koer on mingis üsna suvalises meeleolus trenniplatsil ja teeb midagi, mis meile ei meeldi. Nüüd me anname koerale negatiivse mõjutuse. Kui tahta koeraga võistelda, siis

Juurde kutsumisel ette istumine

Kuivõrd ma eelmises kirjutises tõin näiteid, kuidas on võimalik vigatega asju valesti teha, siis minult küsiti, et aga miks ma siis ei ütle, kuidas õigesti peaks tegema. Et kruvin lihtsalt põnevust ülesse. Ma ütleks selle kohta nii, et tegelikult ju ma andsin vastuseid ehk nö. andisn kätte juhtlõnga, et inimesed saaksid sealt juba ise edasi loogiliselt mõelda.

Aga okei, nüüd teen puust ja punaseks :)) Ehk siis, mida mina teeks? Esiteks ma õpetaks koerale juurdetulemist selliselt, et selle juurde tulemisega kaasneks mingi meeleolu. See tähendab, et teeks sellise ülesehitusega juurdetulemisi, et saaks premeerida koera nii tulemise, kiiruse, kui ka meeleolu eest. Teisisõnu ma kasutaks abilist ja ehitaks juba harjutuse selliselt üleese, et kõik kolm komponenti oleks olemas. Nüüd ma teeks nii palju kordusi, et koerale kuluks pea sisse tulemine + kiirus + meeleolu. Kuivõrd koer mõtleb piltidena, siis talle tekiks juurdetulemisest kindel pilt. Seda saaks juba siis hiljem kasutada. See pilt peaks olema sügavalt pea sisse kulunud.

Järgnevalt õpetaks ma koerale ette tulemise. Teeks seda lühikese maa pealt (näiteks ainult 1-2 meetrit). Lühikese sellepärast, et koerale ei tekiks konkureerivat pilti juurde tulemise osas. Iva oleks selles, et koer

Häälestuks siis vähehaaval kuulekuse lainele :)

Jäljest on saanud viimasel ajal väga palju kirjutada. Nagu lubatud üritaks nüüd minna järj - järgult ka kuulekuse poolele oma mõtetega. Kindlasti kirjutan läheajal jäljest veel ning käin läbi ka varem välja lubatud teemad.

Vaadates inimesi treenimas kuulekust mõtlen mina üsna tihti selle peale, et tegelikult on ju kuulekuse õpetamine väga lihtne ning koerale on vaja lihtsalt öelda, mida sa tahad ning koer teebki siis seda. Huvitav, miks siis koerad ei tee. Üldjuhul on põhjus selles, et inimesed ei ütle selgelt koerale, mis nad tahavad, et koer teeks. Inimesed küll arvavad, et nad ütlevad, aga tegelikult ei ütle. Ja siis koer ei saagi aru, mida temast tahetakse . Tegelikult on niimoodi mistahes teise koolitusalaga, ka  jälje ning kaitsega samuti.


Ma paar päeva tagasi vaatasin, kuidas kodus üks koer sõi kausist toitu ning teine koer läks sinna juurde nuuskima ning üritama ka kuidagi söömaajast osa saada. See koer, kes sõi tegi selle peale üsna koledat

Jäljehundi kommentaarid

Nagu lubasin, siis ka peale üritust mõni sõna toimunu kohta.

Peab tõdema, et see oli üks mõnus päikseline päev. Lahe oli see, et lisaks taevas siravale kettale oli ka põlluääres üsnagi arvestatav hulk rahvast ning ilmselgelt nad konkureerisid taevas sirava päiksega:))

Mulle väga meeldis valitsev meeleolu.

Võttes arvesse, et tegemist oli algajate koerte esimese ülesastumisega, siis oli tõeliselt tore, et inimesed põllu ääres innustasid ja kaasa elasid. Nii mitmedki ütlesidki pärast, et oli mõnus ja hästi toetav õhkkond. Aitäh kõigile selle eest!

Samuti suur tänu abilistele: Kairile, kes pani jäljed; Merikesele, kes filmis ning Katriinile, kes pildistas. Samuti Marile, kes aitas kohapeal asju korraldada ning teeb pildid ja videod varsti ka teistele nähtavaks.

Võrreldes eelmise aastaga oli osalisi vähem. Mõlemad kutsikaklassid jäid tühjaks. Mõõtu võeti vaid

Jäljehunt

Kuivõrd homme toimub järjekordne Jäljehundi võistlus, siis mõni rida mõtetest seoses selle üritusega.

Idee teha selline võistlus tekkis mul möödunud suvel ja sellel oli mitu põhjust:

1. Ennekõike soov populariseerida koera treenimist ning koerte ettevalmistust just jäljevõistluste suunal.

Kui mõelda tee peale, mis on vaja käia IPO või FH-ni, siis see on inimese jaoks ikka jube pikk tee. Sa treenid ja treenid ning kuskil seal tunneli lõpus paistab mingi verstapost, kus sa saad oma koera taset kontrollida ja saad tagasisidet treeningute õigsuse osas.

Üldjuhul ei kujuta paljud vahepealses osas täpselt ette, milliselt nende koer esimesel võistlusel käitub ja kuidas enda närvid vastu peavad. Selline olukord võib aga lõpus, seal tunneli otsas, kaasa tuua üsnagi ebameeldivaid üllatusi, mis võivad päädida ka läbikukkumisega. Ning siis oled nõutu ja mõtled, et mida sa siiski valesti tegid.

Minu mõte oligi anda inimestele juba treeningfaasis võimluse kontrollida oma närve, oskusi ning saada kogemust ja katsetada koera. Ehk siis, kui anda sel pikal teel inimestele „pingid, kus puhata“, siis jaksavad nad käia märksa pikemat teed.

2. Motiveerida inimesi liikuma oma koeraga treeningutel edasi natuke kiiremas tempos. Ehk arendama koera vastavalt tema võimalustele. Okei, saan aru, et paljud ei oska seda ning kardavad ehk, et kui nii kiirelt edasi liikuda, siis võib koera ära rikkuda.

Samas kui inimene näeb, et teised, tema koeraga ühevanused koerad saavad hakkama, siis peaks see andma enesekindlust juurde.

Sündinud jäljekoeraks

Eile kuulsin ma taaskord ütlust ühe väga hästi jäljel töötava koera kohta, et „eks ta on andekas ning sündinud jäljekoeraks“. Kuivõrd ütlejaks oli koolitusvallas kaasa rääkiv inimene, siis tunnistan, et olin üsna šokeeritud.

Tean, et meil ringleb igasuguseid legende ja et Eesti koerasport meenutab mõnikord keskaegset maadeavastamist. Siis ka uskus enamik inimesi, et maakera on lapik ja seal kuskil kaugel võib üle ääre kukkuda. Alles siis, kui mingid tüübid hakkasid ümber maakera sõitma, selgus, et „Ooo, maakera ongi hoopis ümarik!“.

Meie koeraspordis (vähemalt, mis puudutab IPOt) on seis natuke sarnane. Valdav osa rahvast (kui mitte

Kuidas eksamil/võistlusel keerulistes olukordades punkte säästa

Viimasel ajal KK eksamitel ja võistlustel kohtunikutööd tehes tekkis mõte panna kirja mõned tähelepanekud ja nõuanded, mis ehk võiksid aidata edaspidi mõnel koerajuhil soorituse käigus rohkem punkte saada või miks mitte ka treeningutel ühele või teisele asjale rohkem tähelepanu pöörata. Kohtunikuna on võimalik küll hinnata ainult seda, mida konkreetses soorituses näha on ehk loomulikult jääb alati koerajuhi otsustada, kuidas ta mingi olukorra lahendab - mõnest hetkel punkte vähendavast lahendusest (näiteks lisakäsk) võib vahel kasu olla nö koolituslikult (koer teeb sama elemendi paremini järgmises harjutuses või järgmisel eksamil/võistlusel). Loomulikult läheb iga koerajuht eksamile või võistlusele näitama oma parimat sooritust ja mõned vead võivad tulla väga ootamatult ja tekitada koerajuhis segadust, et kuidas edasi käituda. Järgnevalt proovingi mõned sellised soovitused kirja panna, mis ehk võiksid sellisel hetkel meenuda ja natuke aidata.

Üldist. Kui koerajuht soovib mõne harjutuse kohta midagi küsida, siis on seda võimalik teha enne soorituste algust või ka oma soorituse käigus, kuid siis kahe harjutuse vahelisel ajal. Kui hakata harjutuse ajal kohtunikuga suhtlema, siis on see enamasti koerale üksjagu häiriv (koerajuhi tähelepanu on mujal) ja koer võib teha käsil olevas harjutuses vigasid, mida muidu ei oleks juhtunud.

Kutsika tempo jäljel

No ei saa ikka kuidagi sellest jäljerööpast välja. Eks ilus pikk sügis vist mängib oma osa:). Eile sain telefonikõne, kus helistaja soovis teada, et kumba ma pean olulisemaks kutsika juures (tegemist tööliini sakslasega) kas tempot või seda et koer võtab iga jälje. Et ta on tegelenud palju, et saada kutsika tempo õigeks ja koer ajab ideaalses tempos, aga jätab pidevalt ühte jäljerida vahele. Mõtlesin, et kirjutaks siia ka mõne rea.

Minu jäljekoolitusmetoodikas on kutsikale, jäljeajamisele ja kõigele muule, mis jäljel toimub üksjagu

Toit jäljel vol.2

Reisilt tagasi. Kirjutan antud teemal veel natuke juurde. See teema on küll üsna lõpmatu ning ma arvan, et sellest tuleb ka kunagi hiljem veel juttu.

Mõni rida kogustest. On ju täiesti ilmne, et kui on koer, kes tahab süüa, siis suurem kogus toitu jäljel alati motiveerib koera rohkem. Planeerides jälge tuleks aga mõeldagi just selle peale, et kas koer üldse praeguses treeningfaasis vajab sellist lisamotivatsiooni või piisab olemasolevast ning jälje ajamisest saadavast lisamotivatsioonist. Samuti on üsna oluline see, kuidas see suurem kogus jäljele paigutada. Tegelikult saab ju

Toit jäljel

Ikkagi kirjutasin veel kiiruga enne sõitu ühe postituse. Eile meenutati mulle, et ühes oma varasemas jutus olevat ma lubanud, et räägin eraldi toidust jäljel, kuid et ma pole siiani seda teinud. Eks peab siis võla hüvitama.

Mina kasutan toitu jäljel eesmärgipäraselt. Jälje koolitamine ei tohi olla koerale lihtsalt põllul söömise üritus. Toit jäljel täidab ju väga konkreetset eesmärki, isegi mitut. Toit on:

1. motivaator

2. positiivne kinnistaja

3. tempo korrigeerija

4. tehnilise töö õpetaja (näiteks sügavas rohus toit jäljepõhjas)

5. jäljel puhkamiseks ja pausi saamiseks

6. vea esilekutsumiseks

Toitu peakski kasutama nii, et iga toidupala täidaks mingit eesmärki. Kui lihtsalt puistata toitu jäljele, siis võib

Kutsika ettevalmistusest

Sõites tagasi Leedu seminarilt, oli autos mul 8 tundi aega kuulata muusikat ning mõelda. Osaliselt tingituna Leedus nähtust, osaliselt Eestis toimuvast, läks mõte ikka ja jälle sellele, et tegelikult on ikka tõeliselt kurb, kuidas sageli koeri treenitakse ja oma koera tuleviku võimalused juba kutsikaeas ära lõigatakse.

WUSV ist ja jäljest

Selle aasta WUSVi (saksa lambakoerte MM) jälg oli nii mõnegi Eesti koerasportlasele, minu arvates, "äratav". Statistika on päris šokeeriv: 108st osalejast kukkus jälje läbi 52 koera!!!

Tunnistan ausalt, et mind ennast panevad sellised asjad alati mõtlema ja analüüsima. Samas ei saa ma kohe kuidagi aru neist, kes selle peale ütlevad, et see polnudki normaalne, see põld ei olnudki aetav, nii ei tohiks teha jne. See kõlabki iseenesest ju hästi ja õigustab läbikukkumisi.

Aga...

Mõelge natuke laiemalt – selsamal võistlusel sai jälje eest võrratu hinde 21 koera! Päris muljetavaldav number, kui jäljepõld „ei olnud aetav“?! Kusjuures, kaksikvõidu saanud soomlased (kes elavad lausa meiega samas kliimavööndis, kus enamuse aastast valitseb kehv suusailm ning lisaks on mitu kuud talve) said 98 ja 99 punkti jäljel. Kas siis ikkagi ei olnud põld aetav või äkki on küsimus hoopis koerte ettevalmistuses.

Kuna olen isegi võistelnud neljal MMl (ja olnud vaatamas kohapeal lisaks veel kuute), julgen küll öelda, et

Jäljeseminar Leedus/ tracking seminar in Lithuania

Kuna ma tean, et nii Leedu kui ka Läti (kus ma suvel käisin seminari tegemas) koerasportlased loevad seda blogi ning vaatavad siinseid videoid treeningutest ning sellega haakuvaid skeeme ning üritavad eesti keelt tõlkida mingisse neile arusaadavasse vormi, siis otsustasin, et kirjutan oma käigust Leetu seekord inglise keeles, et olla visakas seminari koraldajate suhtes. Nii ehk naa nad tahavad teada, mis ma arvasin üritusest ja tulevad seda lugema. Ehk siis sedapuhku ei kasuta Google Translatorit mitte nemad, vaid Eesti inimesed (kes aru ei saa ) :)).

Tõsi ma kirjutan eestikeelse kokkuvõtte ka lähipäevil sportkoera kodulehele ürituste alla (ning panen siia lingi).

Rohkem pilte üritusest on näha siin.

As in Lithuania was discussion, that they have to use Google Translation to understand tracking video analysis in this blog, I thought that I will write about seminar in Lithuania in english. As anyhow they would like also to read, what I say about it, then it is easier to them and this time Estonian will use Google translator who does not understand tha language :)).

Noore koera stressitrenn jäljel vol. 2

Eilne jäljetrenn oli jätkuks üleeilsele jäljevideole. (selle kokkuvõte ja kommentaarid siin) Neile lugejatele, kel jäljest juba väga siiber on, luban, et lähiajal kirjutan taas muudest teemadest rohkem ja jäljest pisteliselt muule vahele.

Kuna aga jäljehooaeg jookseb hooga lõpu suunas ja saab nii ehk naa mõne nädalaga läbi, siis on see vabandab välja ka natuke suurema kontsentreerumise jäljele.

Tänane video ja trenn täiendavad eilset ning seletab mõnevõrra lahti ka minu koolitusloogika ja metoodika, kuna ära on toodud kaks järjestikust videot ja treeningut.

Video asub lingil

Kui eelmine jälg oli selline, kus koer oli üsna suure osa “üksi” ning pidi otsima lahendusi ja pingsalt vaeva

Noore koera stressitrenn jäljel

Panen siia ülesse veel ühe päris õpetliku jäljetreeningu. Video ise asub aadressil

Eelnevalt olen rääkinud, et nn stressitrennide tegemiseks oleks vaja koerale sellist ettevalmistust, et ta suudaks ja oskaks lahendada probleeme. See uus video ongi näide, kuidas on võimalik hakata koera „üles ehitama“ nendeks tulevikukatsumusteks.

Antud jälg sai koerale natuke raskem, kui esialgselt oli planeeritud - sinna sattus palju ristuvaid jälgi (vanemaid), mis ilmselgelt noort, ja ilma toiduta jäljel suhteliselt väikse kogemusega koera häirisid ning lisaks ka surnud kajakas, mis oli kätte võtnud ja jäljele täiesti iseseisvalt ära surnud.

Jäljel oli päris mitu nurka ning suurem osa jäljest oli toiduta. Ehk siis jagus algajale koerale mõttetööd küll ja veel. Jälje vanus oli 45 minutit ning tuul oli üsna tugev.

Koer jäi nende ristuvate jälgede peal üsna korralikult hätta ning kajaka juures tuli lausa omanikult abi otsima. Omanik lahendas abipalve selliselt, et andis koerale korduskäsu “jälg” . Samuti viimases nurgas fikseeris koerale valel suunale tehtud nurga keelava sõnaga EI. Kuna koer oli selleks ajaks suhteliselt

Mitmekülgne jäljetrenn - Käbi 08.10.11.

Eile sai Käbiga tehtud üks päris põnev trenn.

Võttes aluseks jäljevideo ning joonistatud skeemi püüan lahti seletada oma eelnevaid jäljekirjutisi teemal ülesannete lahendamine ja stress

.

Videos olin sunnitud välja lõikama kaks lühikest juppi, et mahtuda YouTube ette antud 15 minuti sisse. Nii et ärge pahandage, et kohe algusest on puudu kümmekond sammu mullajälge ja siis esimese söögipausi juures veedetud minut. Need kohad hakkavad videol ka silma.

Sissejuhatuseks antud jälje kava iseloomustus: koer (Estrellest Hurmuri Käbi) on aasta ja 10 kuud vana . Minu juures jäljel käib stabiilselt alates tänavusest lume sulamisest. Selleks, et jõuda sellise trennini nagu on videol, oleme vähehaaval latti tõstnud ja vinti peale keeranud. Sel suvel tehtu ongi sillutanud teed selliseks treeninguks.

Jälg. Omanik tegi ise jälje, tavalise kõnnakuga (nagu me kogu aeg teeme) ning toitu oli pandud kolme punkti (hiljem räägin läbi toidu mõtte). Jälje vanus oli ajamise hetkel natuke alla 2,5 tunni. Kui jälg oli seisnud maas ca 1,5 tundi, siis võtsin oma koera ning läksin Käbi jälje peale jalutama.

Kokku kõndisin risti üle jälje 4 korda, seisin pikemalt ühes kohas jälje kõrval. Minu koer jooksis risti-rästi

Võistlusteks häälestamise näide

Kuivõrd eelnevalt sai lahti räägitud pikemaaegsest häälestamisest võistluseks, siis tekkis mõte et lisaks siia konkreetse näite ka.

Võisteldes ise oma koeraga koostasin enne iga suuremat võistlust oma koerale sarnase treeningplaani, et häälestada koer võistluspäevaks. Samamoodi olen tegelikult lähenenud kõigile koertele, keda treenin.

Kaitsetreeningud on minu rida ja minu oma peas ning seda ma üldjuhul omanikule lahti ei kirjuta, mistõttu ka selles treeningplaanis on kaitsetreeningu tähistamiseks rist. Plaan on koostatud lähtuvalt konkreetsest koerast ning võttes arvesse koera hetkeseisu. Teisisõnu ei tööta see plaan suure tõenäosusega iga koeraga ja isegi mitte sama koeraga eri olukorras: alati sõltub palju ikka konkreetsest olukorrast ja taustast.

See näitena toodud treeningplaan on meie treeningklubi koera, Käbi valmistumisega IPO eksamiks.

Räägin lühidalt lahti, mis oli plaanis ühe või teise komponendi mõte.

Esimene nädal.

Plaanile eelneval nädalal oli koeral üsna tihe treeningkava ning see kurnas koera kõvasti füüsiliselt. Sellepärast ongi IPO eksamile eelneva kahe nädala treeningkava alguse osa mõnevõrra ”tühjem”. Kuna selle esimese nädala lõpus oli BH, siis see oli faktoriks, mis tingis eelneva nädala tiheda trennitsükli.

Trenne oli vaja, mõeldes eelseisva IPO peale, teha palju, aga kuna tuli ka BH sooritada, siis oli vaja sellele eelnevalt anda koerale veidi hingamisruumi taastumiseks ning “soovi kasvuks”. Tunnistan, see BH oli küll iseeensest, arvestades IPO-t, hästi pahal ajal ning kindlalt vajutas see oma pitseri ka IPO kuulekusele. Aga midagi polnud teha, kuna eelnevalt polnud BH eksameid, kuhu Merike saanuks minna: osad BH-eksamid olid töö ajal, teistel jälle sulgus uks teatega, et kohad täis jms.

Niisiis oligi, lähtuvalt eelnevast nädalast, esmaspäevaks jäljel puhtalt esemetreening. Ehk jälje põhirõhk ei olnud mitte jäljel endal, vaid esemetel. Sellevõrra oli jälg lihtsam ja ei kurnanud koera. See võimaldas teha jäljetrennile peale veel erksa kaitsetrenni ja samas tervikuna natuke koeral ka eelneva nädala väsimusest puhata. Lähtuvalt puhkuse vajadusest oli ka puhkusjärgsel päeval (vt plaani) ainult kaitsetrenn. Mõte üsna sama nii kui esmaspäevaselgi päeval.

Et laupäeval oli BH, siis neljapäeval ja reedel ei tohtinud koera mingil juhul füüsiliselt liiga ära väsitada. Vastasel korral oleks koer BH-l oma esimese ülesastumisega, kogenud kohe valet meeleolu ja see oleks koera mälupilti kindlasti mingi jälje jätnud. Samas arvestades aga IPO-ga, ei saanud nädalat päris niisama sahinal mööda ka lasta.

Kuna ühe üksiku jäljetrenni tegemine nädala keskel on igal juhul, millisest nurgast ka ei vaataks, suhteliselt kehv lahendus, siis otsustasin, et see jälg peab olema raske. Arvestasin, et koer oli eelnevalt puhanud eeldasin, et ta läheb jäljele suhteliselt “lõdva randmega” ning keskendumine jätab ilmselt mõnevõra soovida. Tehes nüüd pika, väga nõudliku jälje (milleks kasutasin eksitamist ja ülesandeid ning valisin raske pinna), oli võimalik koera suhtumisse sekkuda, teda korrale kutsuda ning sellega näidata, et ei maksaks tööd ikka lõdvalt võtta. Samas lõi pikk jälg eeldused, et kui koer alguses veidi jookseb ning siis tuleb “kaklemist”, et siis võimaldavad piisavalt pikk jälg ja raskemad ülesanded koeral rahuneda ning siiski vähemalt poole jälje pikkuses teha soovitud pildis tööd.

Järgneva päeva kuulekuse peamine mõte oli teha koerale erksamas meeleolus mõningaid IPO komponente, nõudes talt tehniliselt ilusat sooritust, kui säilitades samas värskust ja häälestades koera niimoodi järgmise päeva BHks.

Teine nädal.

Pärast BHd oli plaanis teha esimene pool nädalast rasket trenni. Ehk siis nõuda koeralt täit pingutust ja häälestada teda sellega IPOks, kus suhteliselt lühikese ajaga tuleb teha 3 väsitavat sooritust (kuna oli eksam ja osalisi vähe, siis oli soorituste vaheline puhkepaus eriti lühike).

Kui esimene pool nädalast pidi panema koera kõvasti füüsiliselt pingutama, siis nädala teises pooles pidi ta saama totaalse rahu. Eesmärk oli anda koerale võimalus füüsiliselt raskest nädala poolest täiesti välja puhata ja samas tekitada koeras nälg töö ja suhtlemise järele.

Jäljeskeem oli selline, et kui esimene trenn pidi olema nagu ülesõitev teerull, mis jällegi suhteliselt värske koera kohe paika paneb (natuke analoogne eelmisele nädalale), siis lisaks pidi ta nõudma väsinud olekus lisakeskendumist ning tugevat mõttetööd. Järgmise jälje mõte oli anda koerale eelneva päeva “rõhumisele“ peale võimalus lihtsaks tööks ja enesekindluse kasvuks. Samas pidi koer ikkagi tegelema mõttetööga, eesmärgiks polnud lasta koeral see lihtne jälg läbi joosta.

Trenni mõte oli võtta eelmise päevaga veidi “kasvanud” koer, kellle jõuvarusid hakkavad mitmendat päeva järjest toimuvad tihedad treeningud mõnevõrra juba kustutama ning teha talle keskmise raskusastme jälge. Minu “keskmine” tähendab ehk paljudele üsna rasket jälge, kuid arvestades antud koera taset oli vaja, et see jälg oleks nõudlik, aga mitte äestav.

Kuulekuses oli üsna vastik nädal. Ühest küljest tuli koer kiiresti taastada BHlt saadud eksamikogemusest, teisalt tuli teda ka treenida, sest juba teine nädal jutti titu-litutamine oleks hakanud muidu kuulekust lagundama. Samas aga ei saanud ka midagi väga tõsist teha, sest kombineerituna raske taustaga ja väsimusega tuli koera ikkagi kuulekuse jaoks IPOs värksena hoida.

Selles mõttes oli nädal vastik, et kolme komponenti ühendada kõigest kolme treeningusse on pea võimatu. Saigi tehtud natuke tehnikat, natuke taastust ning natuke värskust, kuid nii kui näitas ka järgnenud IPO kuulekus, mis oli oluliselt kehvem eelnenud BH kuulekusest, polnud see ”natuke kõike” kaugeltki piisav. Kordan, kahjuks oli tegemist sundseisuga ning seetõttu pidi üritama maksimumi võtta.

Eksamile eelnenud päeva treeningute peamine mõte oli saada koer jäljel natuke paremini keskenduma, nõudes temalt ülesannete lahendamist, aga samas mitte kurnata teda jäljega ja mitte rõhuda liialt enesekindlusele. Kuulekuse viimane trenn oli ehitatud ülesse puhtalt koera energia vabastamisele ja platsi suhtes hääletsamisele.

Näitena toodud kahe nädala treeningplaani mõte oligi koera nö. häälestamine eksamipäevaks vajalikule tasemele. Ehk oma olemuselt selleks, et koer oskaks, peab teda treenima piisavalt hulgal. Kui treeningutega on saavutatud soovitud tase, siis oluline on eksamipäevaks see tase välja mängida. See oligi antud plaani mõte. Viimase kahe nädalaga ei ole eriti midagi koerale võimalik juurde treenida, küll aga on võimalik voolida nähtavaks eelneva treeningtsükli paremad tulemused.

Kui tagantjärele mõelda, siis enam-vähem see plaan ka õnnestus. Väikese ülevaate eksamil toimunu kohta kirjutasin blogis varem ja seda saab lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2011/09/ipo-eksam-180911.html.

Videod eksamisooritustest on näha klubi lehel http://sportkoer.ee/IPO2011.php

Koera meeleolu ehk kas minna või mitte minna IPO-FH-le ...

Kairi muljeid IPO-FH EMV-st:

Peale ESLÜ FH meistrivõistlusi olin ma peaaegu kindel, et IPO-FH-le pole meil Pollaga mõtet minna, kuna seal oli selgelt näha, et koer on võistlemisest tüdinud. IPO-FH tähendanuks meile juba 9. suurvõistlust sel hooajal. Lasin esialgu koeral täielikult puhata ja proovisin siis jälle jälge teha, et näha, kuidas koerale tundub. Kõigil neil 3 väikeste lõksudega treeningjäljel, mis ma vahepeal tegin, näitas koer ennast eriti innukalt. Oli selgelt näha, et "lõksude" lahendamised olid Pollale justkui preemiaks. Ehk siis ta hakkas veelgi tähelepanelikumalt ja motiveeritumalt jälge ajama kui enne.

Koera positiivset meeleolu arvestades otsustasin seejärel siiski IPO-FH Eesti meistrivõistlustel osaleda. Aga juba 1. võistluspäeva hommikul sain aru, et koera jaoks on "jälle see võistlus". Kui olime 2. sirgel, olin kindel, et jälje lõppu me seekord ei jõuagi. Siiski päästis olukorra koera treeningutega saavutatud hea põhi ning vastupidavus stressiolukordades ja lõppu me ikkagi jõudsime. Siiski oli ilmselge mure järgmise päeva pärast, sest tulemuse saamiseks tuli ju kohe ära teha veel üks raske jälg. Võttes arvesse Aivo soovitusi teha lühikesi motivatsioonijälgi veel allesjäänud tundide jooksul, oli näha, kuidas koer suutis ennast koguda ja 2. päeval jälle vormis olla. Olen väga rahul, et õigeid treeningvõtteid kasutades õnenstus see raske olukord lahendada ja lõpetasime järjekordse võistluse edukalt.

Kairi. 

Võistluseks/eksamiks häälestamine

Kuivõrd olen siin eelnevalt rääkinud häälestamisest nii jälje kui ka kuulekuse juures, siis kindlasti tasub mainimist, et sama toimib ka mistahes muu ala puhul. Ehk selleks, et saada head tulemust, tuleb koer häälestada võistlustele.

Häälestamist võib vaadelda kahes tasandis:

1. pikemaajaline häälestamine ja

2. võistlus/eksamipäeva häälestamine

Tegelikult on olemas ka kolmas tasand, nt kuulekuse harjutustes (ka kaitses) - järgmiseks harjutuseks häälestamine.

Eks ma lähiajal räägin pikemalt ka võistluste/eksamipäeva häälestamisest ning harjutusesisesest häälestamisest, aga kõigepealt kirjutan veidi lähemalt sellest pikemast häälestamisest.

Pikem häälestamine tähendab, et juba enne võistlust mõeldakse lahti ja tehakse plaan: mis päeval, mis treeningut ning mis mahus teha, et koer oleks võistluspäeval parimas vormis.

Tegemist on põhimõtteliselt treeningplaaniga. Kes planeerib seda peas, kes paberil. Isiklikult soovitan paberil planeerida, sest siis on asi paremini silme ees. Ja planeerimise mõte ei ole mitte lihtsalt koera treenimine vaid koera meeleolu ja mõtteviisi timmimine soovitud tasandile. Loomulikult peab selleks teadma, mis tasand see on, kuhu tahetakse jõuda :)

Seletan häälestuse vajadust. Tehke nt kodus katse: käige oma koeraga 2 korda päevas pikalt jalutamas, suhelge koeraga ohtralt ning hoidke teda kodus olles süles ja silitage. Tehke seda 4-5 päeva järjest.

Alternatiivina tehke nii, et panete koera kuhugi puuri või teise tuppa kinni ning käite ainult miinimum-pissiringil. Ärge rohkem koeraga üldse suhelge.

Ning siis, pärast esimest varianti, minge kuulekuse platsile ning tehke seal nt üks pikem kõrvalkäik ja sinna peale üks juurdekutsumise harjutus ning ka apport. Siis tehke sama teise variandi ehk suhtlemiseta 4 päeva järgselt.

Kindlasti näete, vahe on väga, väga suur! NB! Kusjuures võistluste mõttes ei pruugi emba-kumba lahendus olla parim.

Palju sõltub koerast ning tema hetketasemest. Kui nüüd mõelda, siis koera treeningutase ja oskus harjutusi teha on ju täpselt sama. Ehk kummagi nädala jooksul koera ju ei treenitud. Ehk siis tuleb soorituste taseme vahe puhtalt hääletusest, mitte treenimisest.

Päris paljud inimesed on läbi hammustanud, et kui anda koerale enne võistlust pikemalt puhkust, siis teeb koer võistlustel paremini, innukamalt ja kiiremini. Tihti mõeldakse, et eks sellepärast, et koer on puhanud. Tegelikult ei vaja koer aga füüsiliseks puhkamiseks just väga palju aega.

Jällegi, tehke ise katse. Viige oma koer 10km pikkusele matkale ja jõudes koju, täiesti väsinud koeraga, andke talle 1 tund puhkust. Kui ta nüüd juhtuks kassi nägema ja tahaks sellele järgi söösta, siis teeks koer seda sama kiirelt kui puhanultki. Ehk sisuliselt - sellest tunnist puhkuseks piisaski!

Häälestamine ongi see, et tehakse võistluste lähenedes selliseid treeningpäevi (puhkepäevi), et koer võistluspäeval oleks parimas energias, parimas tahtmises ning teeks parimaid sooritusi.

Kusjuures, tuletan meelde - iga koera jaoks on skeem erinev. See sõltub väga palju konkreetsest indiviidist, aga ka ajast ja muudest asjaoludest ning pole isegi alati ühele koerale alati sama.

Toon sellise näite. Minu koera jäljeks häälestamine tähendas, et pidin alati enne võistlust, eelneval päeval tegema ühe jäljetreeningu, et koer oleks võistluspäeval rahulikum ja keskenduks paremini. Kord oli see eelmise päeva treening lihtne ja lühike jälg, teinekord olid seal ka esemed ning vahest oli, tõsiselt üle võlli, raske jälg. Kõik sõltub sellest, et milline on võistluspäeva põld ning milline on hetkel koera jäljeettevalmistus. See dikteeribki need viimased treeningud.

Näiteks mõnikord, kui järgneval päeval oli oodata rasket põldu, tegin eelneval päeval koerale väga raske jälje, et saada koer paremini kontsentreeruma ja häälestuma „tõsiselt“ järgmise päeva jäljest. Raskel võistlusjäljel sai koer aga kiiresti aru, et jälg on oluliselt lihtsam kui eelmise päeva oma, ning koer sai sellest tubli annuse enesekindlust, kuid mäletades eelmise päeva raskusi ei julgenud ka kiirustada, kartes vigu teha.

Teinekord, minnes raskele põllule, oli eelnevalt koera kohandatud raskete tingimustega ning koera enesekindlus nõudis tõstmist ja siis tegin just eelmisel päeval lihtsama jälje, et koer "kasvaks" ning suudaks julgemalt ja enesekindlamalt alustada. Samas, eelnevad treeningud ei lubanud tal end ka lõdvaks lasta.

Üldjuhul sain koerast sellise häälestuse nagu tahtsin, kuigi peab tõdema, et kuna mu koer oli iseloomult mõnevõrra ebakindel ning sellest lähtuvalt lasi ümbritseval rohkem ennast segada, siis tuli ette ka ridamisi üllatusi. Samas need üllatused andsid jälle juurde lisakogemust ning võimaldasid katsetada.

Muide, sel aastal, kui meil Saksamaa MM-l hea tulemus tuli, tekkis meil seal kohapeal, häälestades koera terve nädala, ikka vahepeal täielik kriis. Tingimused olid nii rasked, et koer lihtsalt ei suutnud. Aga õigesti manipuleerides tuli lõpuks kogu MMi viies jäljetulemus.

On ju ilmne, et selle nädalaga ei olnud võimalik koera kuhugi treenida. See oli puhtalt häälestamine.

Kuulekuses on ju teema täpselt sama. Vaja oli saada koer võistluspäevaks kiireks, energiliseks ning täpseks, aga samaks "alluvaks", et ta teaks, et peab olema tähelepanelik ning kontsentreeritud. Olenevalt koera hetke-treeningtasemest tingis see teinekord vajaduse võistluseelsel nädalal üsnagi vastikuteks treeninguteks, mis kõrvalt just kenad vaadata ei olnud. Teinekord oli aga vaja anda just rohkem puhkust.

Nii kui kõigist neist eelnevatest, võiks ka antud teemast kirjutada lõpmatult. Panen siia lähiajal üles ka näidisgraafiku-treeningplaani, kust võib samuti igaüks leida mõningaid mõtteid.

Samas, kui kellelgi tekib küsimusi, siis olete vägagi teretulnud küsimaJ

Sportkoera klubi saigi tehtud selle eesmärgiga, et kui inimestel on abi vaja ning nad tahavad nõu saada ja küsida, et siis oleks koht kuhu tulla. www.sportkoer.ee

Jälje hindamisest.

Paneks siia mõningad aja jooksul kogunenud mõtted.

Olen käinud vaatamas palju erinevaid eksameid ja võistlusi, näinud ka lisaks veel mitmeid videosid ja usun, et paljudele pealtvaatajatele jääb nt jälje hindamise juures nii mõndagi arusaamatuks.

Kõik küll kuulavad huviga, kui kohtunik kommenteerib, et esimene sirge oli hindele väga hea ja koer peaks töötama madalama ninaga jne, kuid mõned väga olulised seigad, mida tihti ei mainita, jäävad kuuljale sageli kahe silma vahele.

Võtame nt jälje, kus koer ei taha jäljele väga minna ja koerajuht annab mitu käsklust ning siis näitab jälje

Platsi proovimisest ja häälestamisest

Et blogi väga jäljekeskseks kätte ei läheks, siis sedapuhku natuke teistsugune mõtisklus.
Käinud laupäeval jälgimas toimunud IPO eksamit jäin taaskord mõtlema teemale, mida ma olen juba mitmeid, mitmeid kordi eelnevalt vaaginud.
Kui meil Eestis toimuvad eksamid ja võistlused, siis alati küsitakse, ning korraldaja annab ka võimaluse nö platsi proovimiseks. Ning üldjuhul algab siis platsil meeletu sagin, kus rahvas koertega erinevaid elemente läbi teeb.

Miks aga on vaja korduvalt proovida ammusest ajast tuttavat treeningplatsi (99% meie eksamitest ja võistlustest toimub ju treeningplatsidel), kus lisaks tõketele tunneb enamik koeri ka igat puud ja põõsast ning tõenäoliselt ka rohuliblet?

Räägiks mõne sõna võistlusteks häälestamisest.

Eesti koerasport

Täna on siis see päev, mil sai ümber 10 aastat, kus ma ajasin "Eesti asja". Inimesed, kes minuga treenivad ning minult nõu ja abi on otsinud saavad rõõmustada, sest selle "Eesti asja ajamise" arvelt vabaneb päris palju aega. Ehk nüüd kus enam ei pea suhtlema EKL-ga, lepitama vaidlejaid, kinnitama eksameid ja võistluskalendreid, koolitama kohtunikke, koolitajaid ja varrukamehi, korraldama eksameid kohtunikele, koolitajatele ja varrukameestele, veenma klubisid korraldama Eesti meistrivõistlusi, vastama korraldajate küsumustele, mis puudutab reeglistikku, valmistama ette eeskirju ja määrusi, valmistama ette koosolekuid ning korraldama neid, käima EKL juhatuses Eesti koolituse probleeme kaitsmas, EKL Nõukogus aru andmas jne. Tegelikult ikka vabaneb jube palju aega:))

Eks mul on hea selle vabanenud aja arvelt aidata inimesi, kes abi tulevad otsima ja tegeleda oma grupi ning klubiga. Ja eks ma jagan omi mõtteid ja nõuandeid siin ka selle aja arvelt rohkem.

Stressist jäljel vol.3

Tegelt ikka täiesti põhjatu teema.

Mõelnud õhtul selle skeemi ja harjutuse üle, mis enne ülesse sai pandud, jäi endal kripeldama, et kui paljud sellest ikka aru said. Ma ei alahinda kuidagi lugejaid, ning tehniliselt oligi see ju väga lihtsalt mõistetav harjutus. Probleem seisneb hoopis selles, et siin on töö koera meeleoluga ning seetõttu mängib sellise harjutuse juures meeleolu mega suurt rolli. Kahjuks saadakse sellistest situatsioonist sageli väga erinevalt aru.

Edaspidi pean mõningaid trenne ka filmima ning siis siin tekstile lisaks ka illustreerivaid videolõike üles panema. See aitab mõnevõrra olukordi selgitada.

Seni seletan lähtuvalt eile kirjeldatud harjutusest mõningad detailid täpsemalt lahti. Selleks, et seda tüüpi harjutusi teha, on vaja rida eeltingimusi.

Esiteks, koer peab oskama jälge ajada ehk tal peab olema tekkinud alla õige jäljeajamispilt. See ei pea

Stressist jäljel vol2

Lähtuvalt eilsest treeningust Merikese ja Käbiga. Mõtlesin, et tooks siia ühe näite illustreerimaks minu poolt eile käsitletud teemat stress jäljel. Toodud jäljeskeemi ei maksa võtta samm - sammult. Mustad jalajäljed on tehtud jälg, punased jalajäljed on ristuvad võõrad jäljed ning lillad suuremad "mummud" on toit jäljel. Jälje vanus oli veidi alla 1,5 tundi, tegemist oli mullajäljega ning koer, kellele selline skeem sai tehtud on noor (alla kahe aasta) kuid oskab ja tahab töötada (ehk saab balansseerida raskemate ülesannetega ilma, et koera "selgroo ära lõhuks". Tuul oli alguspunktist tagant.

Alguspunktist (NB! joonisel allotsas) tuli ca. 50 sammu, et koer saaks jäljega kohaneda ning siis esimene ristuv. Esimene ristuv ei olnud trambitud otse jälje peale, vaid astutud üle omaniku jälje ning peale ristuvat oli mõne sammu pärast paar pala toitu. Selle ülesande mõte oli ehitada koerale alguses ülesse natuke rohkem enesekindlust ning häälestada koer eristama oma ja võõrast jälge.

Edasi ca. 40 sammu pärast tuli uus ristuv, aga selle tegemisel sai juba "rikutud ära" oma jälg ehk astutud suhteliselt tugevamalt ning kindlalt oma jälje peale. Lootus oligi ehitatud sellele, et selles faasis koer eksib. Selleks, et koerale tekiks stressitaust

Stressist jäljel

Kuivõrd eilse postituse järgselt küsis minult üsna mitu inimest, et mida ma silmas pidasin öeldes et eelmisel aastal tegelesime koerale pidevalt raskemate ülesannete ja stressiolukordade ülesseehitamine ning pingeseisundis töötamise õpetamine.

Seletaks natuke seda osa lahti . Minu tõlgenduses on koera jäljetöö igal juhul töö muutuvas olukorras ning sellega kaasneb paratamatult stressi. Seda ei juhtu nii lihtsalt IPO-1 s või IPO -2-s , aga kindlasti kõrgemates astmetes ja FH-s ning just raskematel põldudel. Kui tavaliselt kiputakse arvama, et koer satub stressi, kui ta

IPO - FH Eesti MV

Sportkoera blogi kaugem tagamõte on lisaks erinevate sündmuste osas omapoolse nägemuse ja kommentaaride väljatoomisele ka trenninippide ning kogemuse jagamine. Igapäevaselt treenides koeri ning häälestades neid võistlusteks saab pidevalt lisaks korduvalt läbiproovitule ka eksperimenteeritud. Saadud kogemust ongi huvilistega heameel jagada. Igal juhul on hea meel, kui keegi lugejatest sellest kasu saab.

Seoses IPO-FH Eestikatega oleks kirjutanud siia natuke tausta selleaastase Eesti meistri Kairi ja Apolloni viimastest treeningutest ning häälestamisest. Isiklikult pean koera meeleolu ja häälestamist võistlustel

IPO eksam 18.09.11

IPO eksam sai korraldatud ennekõike grupi "uutele tulijatele" Merikesele ja Käbile ning Elikole ja Ferale. Kuivõrd Pireti Qukara oli saanud erinäitusel üsna vastiku trauma, siis kulus eksam ära ka temale nö. koera kohanemiseks ning kindluse taastamiseks. Lisaks osales eksamil ka Reet Kyrraga, kes treenib meiega koos jälge ja kaitset.

Mõni rida siis aladest, mille treenimisega olen tegelenud. Kõigepealt Merike ja Käbi, kelle kõik kolm ala on jaanuarist minu käe alla arendatud saanud.
Jäljepõld oli üsna madala rohuga, kuid arvestades sügisest vihmast ning niisket olustikku siiski koertele väga lihtne. Käbi ajamisest oli hästi näha, et noorel koeral pole õige tempo veel sisse kinnistunud ning koer nautis tavapärasemast oluliselt lihtsamat jälge natuke kiires tempos liigeldes, kuid säilitades samas mänglevalt piisava täpsuse. Natuke häiris kerge vastutuulega sirge juures veidi tõusev nina ning samuti lisanduv tempo. Tulemuseks 93 punkti, mis avastardi kohta pole üldse mitte paha.
Kuulekus. Kuidagi märkamatult oli saanud esialgselt planeeritud eksamist peaaegu nagu võistlus. Seda just ennekõike rohket pealtvaatajaskonda silmas pidades. Algusest peale starti minnes paistis koerast välja, et rohke rahvas ja natuke uus olukord tekitas temas mõnevõrra stressi ja hajevil olekut. See mõjutas koera nii kõrvalkäigul kui ka istu elemendis. Koer ei olnud piisavalt kontsentreeritud, et panna 100% tähele ning reageerida ni nagu peab. Sellest ka mõningad vead ja kõikuv meeleolu. Alates lamamisest tuli välja temas valitsev säde ja edasi läks kõik juba tõsvas joones. Kahju muidugi sellest, et Merike puhtalt oma kogenematusest andis ära aportiga kõik 10 punkti. Aga eks sellist kooliraha on meist igaüks maksnud. Lõpptulemuseks 77 punkti, kuid kui mõelda kadunud 10 punktile aportis ja 5-le istu vales asendis, siis põhimõtteliselt võib ka sellega rahule jääda. Eriti meeldisid nii aportid kui edasisaatmine, kus koer suutis olla plahvatav ja samas säilitada rahu, mis on tulevikku silmas pidades vägagi oluline.
Kaitse. Läbivalt võib sooritusega rahule jääda. Valvamised on tegelikult veel hetkel veidi poolel teel ning arvestades koera vanust ning valitsevat olustikku oli see ka igati oodatav, et need natuke poolikud välja paistsid. Aga haarded ja lahti laskmised ning samas ka konrolli osad olid võrratud. Tulemuseks 88 punkti ning summas ilus tulemus.

Eliko ja Fera on jälge ja kuulekust omal käel treeninud ning seda osa ma ei kommenteeri. Kaitse sujus igati okei. Natuke on koeras veel sedasorti ebakindlust, mis toob haaretesse veidi häält sisse, kuid samas ei muuda neid närviliseks. Lahtilaskmised olid võrratud ning haarded muus osas korralikud. Valvamistel võiks koer natuke paremini distantsi hoida. Samas see probleem on kogu aeg natuke kummitanud ning me oleme sellega ka tegelenud. Rõõm oli näha, et samas olid valvamised tihedad ning pealetükkivad, mis on ka üksjagu töömahukas olnud. Kokku kena 90 punkti.

Pireti ja Qukara kaitse sujus üsna okei. Natuke paistis läbi veel traumast saadud pinget, mis muutis haarded veidi närviliseks ning ei võimaldanud koeral täiel jõul töötada. Samuti kandus haarde närvilisus üle mõningasele pingele lahtilaskmisel ning valvamisel. Samas oli koera kontrolli osa jupi parem, kui ta vahepeal on olnud. Usun, et saadud kogemus aitas kindlasti koera jupi lähemale sellele tasemele, mis tal enne oli ning andis ka koerajuhile enesekindlust tagasi. Kaitse punktid 80 ning summas IPO 3 tulemus käes.

Reet ja Kyrra on mõnevõrra jäljega kimpus olnud ningme oleme sellega pusinud juba mitu kuud. Rõõm oli näha, et töö on vilja kandnud ja koer suutis juba üsna kekskendunult ning sihipäraselt töötada. Muidugi parandamise ruumi on ka veel jupi jäänud. Kahjuks kuulekuses hakkas aga koeral tunda andma jalavigastus, mis rikkus kuulekuse soorituse ja viis katkestamiseni. Kahju, et on hoolimatuiod koeraomanikke, kes lasevad on apenil keset trenniplatsi auke kaevata , kuhu siis treenides varjete ristlemist koerad võivad jala sisse joosta ja vastikult viga saada.

Eksami tulemused + pildid + videod on nähtaval klubi kodulehel http://www.sportkoer.ee