FCI kohtunike koolitus Hollandis

Istun Amsterdami lennujaamas, seljataga nädalavahetuse kestnud FCI IPO kohtunike koolitus. Pea on mõtteid üsna täis. Ütleks selliselt, et iga kord, kui on saanud sellel koolitusel viibida on IPO jälje, kuulekuse ja kaitse hindamise arusaamdesse tulnud juurde nii väiksemaid, kui ka suuremaid kilde, mis tervikut märksa terviklikumana võimaldavad näha. Mul on siiralt hea meel, et Eestis on terve rida inimesi – nii kohtunikke kui ka koerasportlasi ja – koolitajaid, kes igal aastal tunnevad huvi tollel üritusel räägitu suhtes. Nad tahavad areneda ning olla ühel päeval võrdväärsed koolitajad, sportlased või kohtunikud mistahes tugeva koeraspordi maa kolleegidega. Ka analoogselt eelnevatele aastatele, ma kindlasti teen jaanuaris loengu, kus üritan anda edasi kõik kuuldu. Ma ei hakka siin täna kirjutama pikemalt hindamispõhimõtetest, vaid räägiks hoopis

natuke üldisematest asjadest, mis nii koolitusel, kui ka toimunud pausidel jutuks oli.

Kõigepealt väärib mainimist asjaolu, et olles nüüd juba kolmandat aastat järjest sellel koolitusel hakkab aina rohkem silma see, et jälje, kuulekuse ja kaitse hindamisel on olemas 1 ja ainult 1 nägemus. Meil Eestis kipuvad paljud ekslikult arvama, et koerte soorituse hindamine eksamil on subjektiivne tegevus ning sõltub suuresti kohtuniku nägemusest. Olles nüüd kolmel aastal kuulnud sama sisu ja vaatenurgaga ettekandeid erinevate lektorite esituses, siis kõik nad rääkides natuke erinevate sõnadega ning ehitades ettekande ülesse veidi erineva nurga alt, räägivad ikkagi ühest ja samast asjast ning sama rõhuasetusega. Ehk nende nägemus hindamisele on täpselt ühesugune. Ja kuidas saabki see teisiti olla, kui hinatakse ühe ja sama eeskirja järgi. Mäletan, kuidas olles käinud esimest aastat sellel koolitusel ja saabudes tagasi Eestisse tegin omakorda koolituse, siis oli päris palju koerainimesi, kes muigasid kuuldu peale ja andsid mõista, et neil täitsa suva, mis ma räägin, sest see ei ole mingi absoluutne tõde. Et kui nad on kuskilt kuulnud asju hoopis teistsugusena või kujutanud ette teistsugusena, siis järelikult ongi olemas mitu erinevat tõde. Ma mainisin tookord korduvalt, et me peaks ennekõike kuulama juttu, mis on võimalikult lähedale originaalile ehk kui IPO eeskirjad on teinud FCI ning konkreetsed härrased on selle taga, siis need konkreetsed inimesed oskavad ka kõige paremini tuua välja eeskirjade tõlgenduse. Nüüd kuuldes juba kolmandat korda samasse suunda minevat koolitust olen ma juba täiesti veendunud, et nii ongi. Ka tänavusel aastal oli koolitusel kokku üle 50 kohtuniku üle maailma ning paljud neist sedavõrd kõva tasemega, et hinnanud ka MM-e korduvalt. Ja siis me kogu selle pundiga pidime reaalses elus platsi peal hindama kolme koera kuulekust ja kaitset. Ning üsnagi muljetavaldav oli, et 4/5 neist kohtunikest hindaski sisuliselt samade skooridega ehk erinevused olid 3-4 punkti ja jäid ühe hinde piireisse. Ma arvan, et mida kiiremini me Eestis hakkame aru saama tegelikust tõest ning süsteemi reeglitest, seda kiirem saab olema ka meie aeng.

Teine oluline mõte, mida koolituselkorduvalt toonitati oli asjaolu, et nii kohtunikud, kui ka koersportlased ja koolitajad peaksid aru saama, et hea on hea. Ehk keskmine hinne koertel ongi hea ja see on normaalne. Paljud inimesed leiavad, et hea sooritus on vaid see, mis on hinnatud väga hea või võrratuga. Kuid see ei ole nii. Võrratu saab ikkagi vaid koer, mis on materjali mõistes silmapaistev ning kelle omanik teeb väga palju sihipärast tööd, et lihvida kõik täiuslikuks. Siis teebki koer võrratult ja peab ka sellise hinde saama. Tavaline keskmine koer, keda treenitakse märksa vähem ei ole kuidagi kehvem ja võib teinekord ka materjali mõttes parem olla, aga kui ta sooritus on hea, siis see ongi hea, sest selles on puudujääke. Ei tohi mõelda selliselt, et rahuldav on nagu läbikukkumine ja hea on kehv hinne. Kui koer teeb hästi, aga mõningaste puudustega, siis ta saabki hindeks hea. Mitu korda toonitati ka seda, et paljud kohtunikud ekslikult arvavad, et kui nad tahavad algajaid motiveerida, siis nad peavad nele andma palju punkte ja häid hindeid. Aga tegelikkuses ei ole olemas halvemat tegu. Selline käitumine võtab algajalt vastupidi motivatsiooni, sest ei ole aus ning näitab asju vales värvingus ning samuti tapab see pikemas perspektiivis kogu ala.

Mis aga soojendas eriliselt südant oli see, et Soome esindajad tulid esimese asjana minu juurde, surusid kätt ning ütlesid, et kui Soome jõudis uudis Eestis tühistatud SchH tulemustest, siis see tekitas Soomes tugevaid kahinaid. Tõsisemad Soome koerainimesed olid imetlenud Eesti ettevõtlikust ning sihikindlust ning nagu Penti Rapila ütles, tõstsid mütsi eestlaste auks. Ainult nii saabki ala arendada, kui valskus ja slikerdamine välja juurida. Seda oli tõeliselt hea kuulda.

Päris pikalt sai vesteldud sellise suurnimega nagu Günther Diegel, kes on Saksamaa koerakoolituse sisuline süda ja isa. Tema ümber keerleb nii SV koolitusalane kogu süsteem, kui ta on ka enamuse WUSVi maailmameistrivõistluste taga. Tutvustasin talle situatsiooni Eestis , kus Saksamaalt tulevad kohtunikud hindavad teinekord vähe kummaliselt ning ka filmimise keelamine on olnud mitmeid kordi aktuaalne. Ütleme nii, et edaspidi on palju kindlam ja tugevam tunne asju ajada, sest konkreetne härrasmees palus isiklikult talle raporteerida, kui taolisi asju veel Eestis peaks toimuma. Ta tõdes, et see on suur probleem, et Sakasamaalt käivad väljaspool hindamas sellised kohtunikud, keda kutsutakse vaid ühel eesmärgil. Samuti mainis ta, et lähitulevikus hakkab Saksamaa oluliselt piirama selliste inimeste piiritaha pääsu ning selles osas oleks suur abi, kui me ka infot neile edastaks. Minu küsimuse peale, et kas Saksamaal võib kohtunik filmimise keelata või hoopiski on näiteks filmimine mingite eskirjaega keelatud hakkas ta naerma. Ta ütles, et on täiesti kursis selliste nõudmiste taustaga ning sellega tahavad vaid kahtlased kohtunikud oma tausta kaitsta. Selliseid nõudeid ja seadusi Saksamaal ei ole ning ka tema on kunagi kaameraga mööda platse jooksnud ning eksameid nö. dokumenteerinud.

Siin võiks veel pikalt kirjutada, sest mõtteid kogunes tõeliselt palju, aga eks ma jupphaaval üritan seda tulevikus teha.