Muutsin natuke teema pealkirja. See on tegelikult süsteemse koolituse nö. järg, aga mulle tundus, et kui rääkida peaasjalikult vigadest ja nende tekkimisest, siis on kuidagi tobe nimetada seda süsteemseks koolituseks. Teisisõnu koolitus peab olema süsteemne, algusest peale peab tegema asju selliselt (nagu ma varasemates postitustes juba rääkisin), et tuleb arvestada iga detaili tähtsust mitte tänases või homses päevas, vaid aastate pärast.
Täna räägiks a'la võistluskäitumisest. Eestimaal nähtav hästi tüüpiline viga on see, et noor koer teeb võistlustel üsna okei sooritusi ja siis vanuse kasvades vaikselt hääbub soov ja innukus ning hakkab lisanduma igasugust jura ning kõrgemate klasside kuulekuses on noorest- innukast - tähelepanelikust koerast järgi vaid vari.
Omanikud ütlevad selle peale, et näe ma olen oma koeraga nii palju võistlemas käinud, et vana koer teab hästi, see on võistlus ja ma ei saa koera mõjutada ning näitab mulle näppu. Väga hea vabandus oma tegemata tööle. Tegelikult see pole aga tõsi . Koer ei näita näppu. 98% koertest ei näita tegelikult näppu üldse omanikule vaid jätavad asjad tegemata või teevad valesti, kuna omanik ei ole osanud ennast koerale selgelt väljendada. Kirjeldatud vea juured on tegelikult koera nooruses ning viljad tulevadki välja alles vanemast peast. Ma võiks siia tuua sellise näite. Mu koer on kokku võistelnud 31 korral. Päris suur number. Aga minu koeral pole sellist nn. võistluskäitumist. Et mis ta on siis loll või? Ei taha võistlustel näppu näidata?
Milline on siis vea tekkemehhanism. Koerale õpetatakse alati alguses elemendid selgeks nö. tuttavas olukorras, siis nõutakse neid seal tuttavas situatsioonis ning seejärel viiakse see oskus, koos vajaliku atribuutikaga võõrale ja raskemale taustsüsteemile üle. Enne, kui vahetada taustsüsteemi, peaks olema koer oma soorituses enesekindel ning teadma täpselt, mida tuleb teha. Samuti peaks koer oskama aru saada negatiivsest ja positiivsest mõjutusest. Küsimus on ju selles, et siirdudes võõrale platsile või segajate vahele ning andes koerale käsu, on vaja olla kindel, et koer sellest aru sai ning seda enesekindlalt sooritada oskab. Ja kui see tuleb hästi välja, siis peab saama teda premeerida ja kui ei tule, siis teda korrigeerida. Ehk teisisõnu muutub vaid taust aga toetav süsteem jääb samaks.
Peamine põhjus, miks selline kukkumine tekib on asjaolu, et koeraga minnakse liiga vara võistlema ning tehakse seda liiga palju varases nooruses. Kui koeraga võistlusele minnes ei ole koer oma sooritustes veel enesekindel, siis eksides sooritustes tekib temas teatud hulgal konflikti (pinge). Kui nüüd võistlusolukorras aru saadavalt ei saa koera ka mõjutada ei positiivselt ega ka negatiivselt, siis koera jaoks kaob ära ka toetav süsteem. Teisisõnu on see natuke sarnane kustika vette viskamisega - et uju ise välja. Kui koer teeb vea ja läheb sellest konflikti, siis ta muutub koheselt ka tundlikumaks ümbritseva suhtes. Teisisõnu olles soorituses ebakindel ning tundes ennast seetõttu seal halvasti ja näiteks tehes vigu, hakkab koer üsna kiirelt mõistma, et selline olukord seostub teatud situatsiooniga (võistlusega). Kui nüüd seda kiirustades korrata ehk minna uuesti võistlema, siis kinnistatakse koerale väga kiirelt pilt, et selles olukorras ongi jama olla. Need koerad, kes teevad seda nö. võistluskäitumist ongi tegelikult sellised just sellepärast, et nad on ebakindlad, kardavad ja närvis ning seetõttu ei pea pingele (mis tekib mitte premeerimisest ja mittekorrigeerimisest) vastu ning tervik laguneb käest.
Omanikud, aga mitte olles sellest teadlikud, teevad vigu edasi. Hästi tüüpiline on see, et minnakse justkui ilusti sooritava noore koeraga võistlema ning ei panda tähelegi, et koer on närvis ja pinges ja teeb mõned vead just seepärast. Kuna koju tullakse karikaga, siis nälg kasvab ning minnakse kiiresti järgmisele võistlusele. Seal käitub koer veel närvilisemalt, aga omanik jällegi oma kogenematusest ei pane seda tähele. Alles kolmandal võistlusel hakkab olukord käest lagunema. Omanik lähtuvalt oma kogenematusest tõdeb, et näe koer ei käinud ilusti kõrval või ei istunud, sest arvas, et võistlustel ei pea, kuna mõjutada nii ehk naa ei saa. Ja mida sellest järeldatakse - et tuleb rohkem trenni teha. Ja minnakse trennilatsile ja koer teeb laias laastus kõike hästi. Omanik on rahul, sest viga ei olnudki nii suur, et näe sai ühe trenniga korda. Ja minnakse uuesti varsti võistlema. Nüüd tuleb juba neljas kinnistamine lühikese ajaga peale ning ütleme nii, et teatud käitumismallid hakkavad saama juba vaikselt kivisse raiutud. Ja kui siit samas vaimus jätkata, siis võib 3-4 aastase koera võistluste mõttes maha kanda. Ehk just vanuses, kus tegelikult peaks vilju hakkama maitsma. Ja kui nüüd minnakse abi otsima, siis ollakse jäädud väga - väga hiljaks ja viga sisuliselt pole enam võimalik parandada.
Vea tekkimisele aitab kaasa ka see, kui koera kuulekus on ülesse ehitatud puhtalt pallimängule või nutsuga premeerimisele. Selles ei ole ootusest lähtuvat aktiveerumist ning sunni aktiveeruvat kanalit (millest ma rääkisin ühes teises postituses). Sellisel juhul töötabki koer harjutus haaval nö. pallist pallini. Okei , võib ju natuke protsessi pikendada ning panna ka 3 harjutust üksteise otsa. Aga kui see on ikkagi printsiibil pallist - pallini, siis see ei muuda sisu. Selliselt ettevalmistatud koeraga noorelt võistlema minnes on hilisem fiasko juba sisse programmeeritud. Võistlustel ju ei ole võimalik teha pallist - pallini sooritust. Kes te seda loete, mõelge nüüd hetkeks ise. Premeerides koera ilusa soorituse eest nutsu või palliga saab koer aru, et tegi hästi. Nüüd lähed näiteks KK-s raporteerima ja askeldada kuni hinnanguni 15 minutit platsil tehes järjest väga pika rea harjutusi (kokku kuskil 100 tuuris) ning koer ei saa kordagi nutsu ega palli. Kas tekib koeras stress? Ju siis peaks kuidagi , midagi teistmoodi tegema.
No comments:
Post a Comment