Kirjutaks täna veel natuke nädala alguses algatatud teemast ehk mõtetest seoses FCI kohtuniku koolitusega. Räägiks natuke kohtuniku vastutusest ning kohtunikutöö sügavamast mõttest.
Hästi tüüpiline on, et kohtunik minnes hindama konkreetset eksamit kujutab ette, et vaadates koeri ja nende tööd on tema ülesanne anda sooritusele hinnang. Ehk nähes platsil rõõmsameelset koera, kelle omanik on palju vaeva näinud ja teda koolitanud mingi tasemeni, siis tuleks anda hinnag nähtule. Hästi suur viga, mis on lihtne tekkima on see, et kohtunik hakkab hindama koeramaterjali või koerajuhti. Ehk, kui nähakse, et koer on lahe ja rõõmsameelne, siis see koer meeldib ja talle antakse rohkem punkte. Sarnaselt hakkab kahju koerajuhist, kes on nii õnnetu ning siis premeeritakse algajat. Nii ei tohi teha. See on kogu hindamisloogika vastane. Hindamine käib reeglite järgi ja seal ei ole poolt sõnagi, et eelnevalt kirjeldatud väärtused lisapunkte annaksid.
Kirjutaks täna kahest asjast, mis on väga olulised ning mida toonitasid kohtunike koolitusel mitte ainult esinejad, vaid ka saalis olnud maailmanimed. Esiteks kohtunik määrab koolitustaseme. Kohtunik on teatud mõttes nagu moelooja. Kui kohtunik annab palju punkte koerale, kes on küll õiges asendis, aga ei vaata otsa ja töötab surve all, siis ta annab mõista ümbritsevatele inimestele, et selline sooritus on täiesti okei. See tähendab seda, et täiesti loogiliselt inimesed koolitades koeri kasutavad ka rohkem survet ja stressi ning teevad tööd puisemalt, sest neil on tekkinud kujutluspilt, et nii ju ongi okei. Ilmselge on, et sellise suht tuima soorituse saavutamine on ka lihtsam ning nn. kohverkoera, kes lihtsalt kaasa kugeb treenimine läbi surve ja sunni ei ole keeruline. Kui nüüd kohtunik premeerib sellist sooritust kõrgete punktidega, siis inimesed ei pingutagi rohkemat. Kuna sellest ju piisab. Kuna inimesed valivad lühema tee alati, siis sedatüüpi koerte osakaal tõusebki kohe drastiliselt. Ja kui koerale on aluspõhi selliselt alla vormitud, siis selle hilisem muutmine on pea võimatu. Ehk kui nüüd teised kohtunikud selle eest trahvivad, siis kahjuks on tekkinud seis, kus omanik teadmata isegi, et ta on valel teel avastab ennast tupikust, millest pole väljapääsu. Tegelikult algselt tundunud teene muutubki kiirelt karuteeneks.
Täpselt sama lugu on motiveeritult ja rõõmsalt töötavate koertega, kes palju tehnilisi vigu teevad. Ehk näiteks käivad jalga sisse, viltu või hauguvad või kiunuvad , jooksevad sisse, närivad aportit jne. Kui kohtunik ütleb, et vot see on lahe koer ma annan talle palju punkte, siis kohtunik näitabki inimestele , et selline lõpptulemus on igati okei. Ja kui nüüd inimesed võtavad endale järjest teadlikumalt häid kutsikaid ning alustavad nendega sihipärast tööd, siis nad ei oskagi teisiti olukorrale vaadata. Ehk kuna kohtunik ütles, et nii on täiesti okei, siis nii treenitaksegi. Samas, kui nüüd tekib olukord, et meil enne oli võistlusplatsil kolm kiiret koera, kes tegid tehnilisi vigu ja kõndisid jalga sisse ja ülejäänud olid loiud ja aeglased ning need kolm koera saavad võrratuid hindeid. Siis kus on loogika ja võrdsus, et kui 5 aasta pärast on kolm koeraomanikku treeninud oma koeri sama loogikaga ning nende koerad näevad täpselt sarnased välja aga lisaks on platsil 5 koera, kes on sama enrgiaga aga teevad puhast tööd ja siis need kolm koeraomanikku saavad hindeks rahuldava. Et kus on siis võrdsus? Kui kohtunik näitas inimestele 4-5 aastat tagasi, et see sooritus on võrratu ja inimene lähtus selelst ning siis jõudes võistlema sai sama sorituse eest palju vähem punkte. Tegelikult ka seda võib lugeda karuteeneks.
Teine oluline asi on hinnag. Nagu ma ka varem kirjutasin on oluline mõelda selliselt, et hea hinne on hea soorituse eest igati hea hinne. Nüüd on palju kinni kohtunikust, et kuidas ta suudab mõtte edasi anda. Ehk tegelikult on väga väga oluline osa hinnangul, mis antakse. Hinnang ei tohi olal lihtsalt ajatäiteks räägitud jutt vaid see peaks olema selline, et koerajuht saaks aru, mis vead tal olid. Ehk lähtuvalt kuuldust on tal võimalik teha omi järeldusi ning muuta midagi koolituses enne, kui päris hilja on. Meil tuleb ette ka seda, et eksamikohtunik annab ainult punktid ja ei anan hinnagut üldse. see on veel eriti kehv variant, sest nii ei saa ju keorajuht üldse mingit tagasisidet. See on nagu seis, kus kohtunik näeb jama ja mõtleb, et mina näen küll, aga sulle ei ütle, et vaata kas mõtled ise välja. Tegelikult on selline käitumine väg avastutustundetu ning inetu. Inimene maksab raha ja tuleb peale nädalaid kestvat tööd koeraga oma treeningutaset näitama. Nüüd peabki kohtunik andma talle ausa pildi, sest inimene on seda väärt. Eriti määrav on see just esimestes astmetes, kus treeningutega pole veel kinnistatud koertele teatud tüüpi käitumist nii sügavalt.
Ma natuke kaldun arvamagi seda, et meil Eestis paigal tammuv kuulekuse tase ongi üskjagu seotud sellega, et osad inimesed, kes hinnates koeri teevad enda arust teeneid, mis aga tegelikult on karuteened. Koerajuhid ja koolitajad ei teagi, et midagi on valesti, sest üldpildis ju nagu ei olekski valesti.
No comments:
Post a Comment