Eile oli mul tegelikult füüsilise ettevalmistus kõrval peas mõlkumas ikka veel lähtuvalt FCI kohtunike koolitusest lähtuvalt ka üks hindamise teema. Valisin kirjutamiseks esimesena mainitu, kuid täna kirjutaks ka teise ära.
Kui ma siin varem mainisin, et koerte soorituse hindamine võistlusplatsil ei ole subjektiivne vaid üsnagi objektiivne tegevus, siis tahaks siiski rääkida selle ühe teise nurga alt ka lahti. Kui me võtame ükskõik millised koolitusala eeskirjad (IPO, FH, KK jne), siis sealt loeb välja ideaalse soorituse kirjelduse ning samuti rõhuasetused, mida tuleks hindamisel arvesse võtta. Kohtunikutöö teeb raskeks just asjaolu, et selline kirjeldus jätabki tegelikult väga palju ruumi subjektiivsusele - mõne silmis oli koer viltu, mõne teise silmis polnud üldse nii hullult viltu.
See on ka täiesti loogiline, sest inimesed näevad ja tunnetavad eri asju erinevalt. Koerakoolituses on aga siiki mega oluline, et koolitajatel oleks ees nö. üks selge ja üheselt mõistetav latt, mille poole pürgida. Kuidas siis ikkagi seda subjektiivsuse poolt vähendada. Kohtuniku hindamispädevus tekib tegelikult mitme erineva külje põhjal.
1. Täiesti arusaadavalt peab kohtunik tundma eeskirju ehk ta peab nö. teadma - tundma seda raamistikku, mille sees tegutsetakse.
2. Teine väga oluline moment on see, et kohtunik peaks ideaalis olema ise koolitaja või vähemalt piisavalt suure koolituskogemusega inimene, et otseses mõttes tunnetada koera sel hetkel, kui ta sooritab. Koolitades koeri ja saades selles valdkonnas pidevalt kogemust juurde õpid väga hästi nägema vigu, mõistma nende tekkemehanisme ning raskusastet. Samuti annab koolituslik taust väga tugeva tunde hindamaks koerajuhtide poolset abi, millega nad koeri rasketest olukordadest nö. eeskirjade vastaselt välja üritavad aidata.
3. Väga oluline detail on selle nö. ideaalsoorituse olemasolu ja tunnetus. Hea kohtunik on selline, kes on nähtu põhjal kujundanud endale väga selged arusaamad, et milline näeb välja ideaalsooritus ning milleks koerad on võimelised. Meil Eestis on väga väga suureks puuduseks asjaolu, et meil enamus koeri on maailma mõistes selles keskmises ja natuke alla keskmise klassis võistlevad. Teisisõnu, hinnates Eestis ja vaadates siinseid sooritusi tekib väga tugev tunnetus sellest nö. keskklassist ja väga lihtsalt moodustub nö. väärarusaam ehk keskklassi säravam koer tundub võrratu ja vähem säravam väga - hea. Ja see ongi nii loogiline, sest kui puudub kinnistunud arusaam tervest skaalast, siis ei olegi ju võimalik paigutada sooritusi adekvaatselt sinna skaalale. Kusjuures hindamine tundub sujuvat väga õigesti, sest ka enamus osalejaid jäävad sellise hndamisega väga rahule. Ja ka see on ju väga loogiline, sest valdav enamus meil Eestis võistlevaid koerajuhte omab kogemust ja nägemust ka vaid nende soorituste ulatuses, mis Eestis näha on.
Selleks, et nö. sihikut õigeks saada on väga hea võimalus MM-de külastamises. Ma näiteks olen hinnanud üsna titi MM-del nö. tribüünilt kaasa ning filminud sooritusi ja nende hinnanguid. Ja pärast kodus veel neid sooritusi koos hinnagutega läbi vaadanud. Tõsi selles osas on nõrk koht ka sees - tribüünilt paistab pilt natuke teine kui platsil olles ja samas kohtunik annab vaid osasoorituste hinde, mitte kirjeldust ehk hinde sügavam taust jääb segaseks. Kuid siiski aitab selline tegevus oluliselt nö. skaala paikasaamisel. Ehk mõttemaailma kujuneb tugevalt sisse mõiste, et milleks koerad keskmiselt võimelised on ning milline peaks üks sooritus ideaalis välja nägema.
Eestis on palju sõna võetud teemal, et ega meil siin MM pole, miks peab niimoodi rangelt hindama? Täiesti päri, meil polegi MM, aga sellegipoolest kui koer on võimeline kõrvalkäiku tegema sirgelt ja heas energias, siis ei ole ju võimalik anda võrratut ja isegi mitte väga head koerale , kes viltuselt jalga rammib kogu kõrvalkäigu aja. Ta võib küll olla rõõmus ja heas energias, aga see on ju koolituslikult suur viga. Mõni teine on näinud kurja vaeva, et seda probleemi vältida ja kuidas siis saab seda läbi sõrmede vaadata.
Kui võtta ülal loetletud kolm punkti, siis sellest koorubki välja tõde, miks hindamine ei ole subjektiivne (või õigupoolest on seda vähesel määral) vaid objektiivne tegevus. Nii nagu ma ka mainisin hindas Hollandis kohtunike koolitusel 40 kohtuinikku 50-st täpselt ühte auku. Ei antud küll punkti pealt samu hindeid, kuid kõikumine polnud suur. Kuidas see siis võimalik on? Aga sellepärast, et inimestel on sarnane kogemus, ning sarnased ideaalid. Teisisõnu inimesed, kes on endale saanud pildi oma kogemusele toetudes väga selgeks, need hindavadki samasse auku, sest eeskirjades on ju kõik öeldud.
Minult on tihti küsitud, et kas võistlustel peaks nii või naa tegema ja kumb on suurem viga. Ja iga kord ma olen vastanud, et ideaalis peaks see välja nägema selline ja nii peaksid sa saama ka maksimumpunktid , aga alati jääb kohtunikufaktor ning see võib mõjutada. Teisisõnu on olemas ka kohtunikke, kellele need sihikud on natuke teistmoodi paigas. Ja seetõttu nad hindavad ka natuke teistmoodi ja selleks tuleb valmis olla. Osad asetavad rõhku selliselt, et mingid detailid hinnatakse oluliselt rangemalt ja osad jälle nii, et mingitele vigadele vaadatakse läbi sõrmede.
Tegelikult on nii, et kooitades koera oleks vaja teda koolitada nö. ideaalset silmas pidades. Kui koer teeb ideaalset sooritust, siis annab talle iga kohtunik maksimumpunktid. Võiksin tuua siia mõningaid illustreerivaid näiteid.
Võtame jälje. Mõned ajad tagasi hindas meil siin kohtunik, kes andis jäljel esemete eest 0 punkti, kui koer lamas neile peale. Inimesed olid pahased ja kurjad ja kirusid, et kuidas saab nii punkte maha kärpida. Ma selle aasta FCI koolitusel spetsiaalselt küsisin, et kuidas peaks sellises situatsioonis hindama ning vastuseks sain, et kuna koer lamas ja teatud mõttes ikkagi näitas eset, kuid eeskirjade mõttes väga valesti, siis võiks anda (IPO-3 s) 7-st saadaolevast punktist 1-e (või olenevalt, kui peale ta lamas jne. ka 2 või 3 punkti). Ja kui me nüüd mõtleme selle peale, et mida me siis protestisime, et näe kohtunik andis 0 punkti aga oleks võinud anda 1 punkti?? Siis see on ju naeruväärne. Kokkuvõtets see ei määra midagi, see on ikkagi sügavalt mitterahuldav hinne eseme eest. Ja et seda vältida peakski koera selliselt ette valmistama, et ei juhtuks seda ehk suur vahe on kas saada 1 punkt või 7.
Sarnane teema on täpsusega jäljel. Eeskirjade põhiselt võib koer jäljel töötades kontrollida jäljelt lahkumata ja see ei ole viga. Samas aga tuleb hindamisel arvesse võtta ka tingimusi. Kui on lihtne roheline rohuvaip maas , siis koera pidev kontrollimine näitab tema ebakindlust ning koera koolituse puudulikkust ja see ei ole ju enam võrratu. Seega arvestades näiteks, et meil Eestis siiski valdav osa jäljevõistlusi toimub maailma mõistes (ja ka koera mõsites) ülilihtsatel põldudel peab arvestama sellega, et kui koer seikleb jäljel kontrollimise mõttes siia - sinna , siis pole lootust just kõrget hinnet saada. Kindlasti on kohtunikke, kes pärjavad selliseid sooritusi ka kõrgete punktidega, aga samas on ka neid, kes lähtuvalt oma laiemast kogemusest korralikult maha võtavad. Ja selleks tuleb valmis olla ehk lugedes eeskirju ja leides, et koeral on lubatud jäljel kontrollida siia - sinna jäljelt lahkumata, siis pigem tasuks ikkagi koolitada koer konkreetsemalt töötavaks, sest see garanteerib ka lihtsamates tingimustes alati head punktid.
Selleks, et natuke paremini nö. ideaalsooritusi kuulekuses lahti kirjeldada, tegin ma ka mõnda aega tagasi kuulekusest koos videote ja kirjeldustega artikli, et inimesed saaksid vaadata ja nö. sihikut sättida. Vaata artiklit Kokkuvõte kuulekuse elementidest koos videotega lehelt http://sportkoer.ee/koerasport.php
No comments:
Post a Comment