Sallivusest

Luban, et homme räägin aportist edasi :)) Mul oli tegelikult täna juba see plaan, aga eile kuulsin sellist lugu, mis ajendas tänast kirjutist natuke teisel teemal kirjutama. Ei toimunud midagi erilist, võib lausa öelda - vana hea teema taasesitus. Nimelt toimus selline lugu, et inimene, kes igapäevaselt koolitab koera kasutades positiivse poole pealt premeerimiseks maiust ja nutsu ning negatiivse poole pealt rihma tõmmet või teisi sama kategooria mõjutusi, mõjutas koera negatiivselt lüües koera ebasoovitava käitumise ajal vastu nina (ja mitte üldse stiilis, et nina versiseks või küljest ära :)). Kuna ümbritsemas oli palju puhtalt positiivseid võtteid kasutavaid inimesi, siis sai ta hukkamõistu osaliseks. Eriti veidralt kõlab mu kõrvdele ütlus, et "meie nii ei tee ja sellist heaks ei kiida".

Viimasel ajal räägitakse Eestis palju rassisimist, homofoobiast jne. Räägitakse teemal, et mitmekülgsus rikastab ning ürita mõista teistsuguseid inimesi. Ma jäin peale telefonikõnet mõtlema,
et huvitav, kas eestlastel on see nii sügavalt sees, kuskil veres, et tuleb põlata kõike, mis on teistsugune ja mida ei mõisteta? Kui me räägime koerakoolitusest, kas siis ei oleks kohane, et tuleks üritada aru saada, analüüsida ja sellest õppida. See peaks ju olema edasiviiv.

Mina oma senise kogemuse põhjal ei jaotaks Eestimaal toimuvat koera koolitamist mitte teljel - pehme ja kõva, vaid hoopis teljel ühed oskavad, teised ei oska. Oma koolitaja aja jooksul olen ma kokku puutunud päris pinu koertega, keda on ogadest mõjutatud, ketist tiritud või rihmaga rapsitud ning neil koertel pole mingit soovi omanikuga koos midagi teha ja nad toimetaks meelsamini omapäi. Omanikud on laksinud rihmast ja tirinud ketist , aga ei midagi. Nende koerte kuulekus platsil näeb välja väga kehv, sest koostöö on olematu. Sarnaselt olen ma näinud sama aja jooksul üsnagi sama palju koeri, keda on vaid positiivsega koolitatud, iga ilusa soorituse eest maiust antud ja mittesoovitavale läbi sõrmede vaadatud. Ka nende koerte soov omanikuga midagi koos teha on olnud olematu, sest nad ei saagi sellest aru, et nad peaks midagi koos tegema. Omanikud on jooksnud ringi juustu või vorstiga ja üritanud koera tähelepanu köita ja kui koer mingil hetkel viitsib, siis ta teeb ka midagi. Ja ka nende koerte kuulekus näeb armetu välja, sest seda sisuliselt polegi. Või õigupoolest on, kuni mingi piirini.

Mida rohkem ma selliseid kehva koolitusega koeri näen, seda rohkem ma jõuan tagasi mõtete juurde, et tegelt on ikka koera ära rikkuda väga lihtne, kuid lappida kokku oluliselt keerulisem. Ja kui nüüd pehme koolituse inimesed muigavad ning näitavad näpuga, et jah, seda meiegi, et tõmbad korra ogasid ja pärast ehitad terve elu, siis ma ütleks sarnaselt, et lased koeral teha iseseisvaid valikuid ja üle pea kasvada ja ehitad pärast sama kaua. Tegelikult määrab koera koolituses vaid üks ja ainus tegur - see on koera lugemine ning õige ajastus ning loomulikult enda poolt kasutatava metoodika rakendamise oskus. Loodetavasti hakatakse sellest ka laiemalt ühel päeval aru saama.

Kui nüüd pehmema poole inimesed, kes rihmast tõmbajaid hukka mõistavad siinkohal ütlevad, et aga pehme koolituse eelis ongi see, et sellega ei tekita koerale stressi, et isegi kui koer ei allu normaalselt või omanik ei oska õigesti, siis koer elab ikkagi õnnelikku elu. Kas ikka on nii? Kas koeral on lihtsam elada elu, kus reeglid muutuvad eri aegadel? Mina pakuks, et ei ole. Tegelikult elaga ise selliselt, et ühel päeval pakutakse tooli ja öeldakse istu ja teisel päeval tõmmatakse tool alt ära. Minus tekitaks küll stressi. Aga kuidas mõista siis seda, kui koolitusplatsil ei mõjutata koera üldse negatiivselt, aga võttes koera autost ja minnes platsi poole riputatakse teda rihmast tõmmatakse tugevaid nõksakaid, kui koer tahab teiste poole minna või oma tegemisi teha või kodustes oludes sakutatakse kui koer varastab toitu või virutab kinga või kinda ära. Kas see, kui ma ei sakuta koera vaid lihtsalt röögin ta peale on positiivse koolitusega haakuv? Pakuks et ei ole. See tähendabki koera jaoks topeltreegleid ja kahte keelt. Mina leian, et hea omanik ei röögi oma koera peale. Kui mõjutada koera rihma tõmbega või näiteks ogadega, siis koera poolt saadav mõjutus kestab vaid murdosa sekundit. Kui ma röögin ta peale, siis see kestab kümneid kordi kauem ning see on koerale palju raskem taluda.

Igal juhul on hea öelda, et "Seal, kus lõppeb mõistus algab vägivald" või "Vägivald sünnitab vägivalda", see toob kaasa meeldiva oreooli. Kõik näevad sind kui kangelast, kes hoiab nõrgamat. Ja siis ,kui ma olen selle välja öelnud ja siis kuskil omaette koera peale röögin või laksin, siis seda ju keegi ei näe. Ja kangelase oreool jääb püsima.

Siin pole kaugelt vaja näiteid otsida. Mulle meenuvad juhused, kus üdini positiivsusest rääkiv inimene läks ja tagus oma koera Agility tunnelis, kui see sealt välja ei tahtnud tulla või teine inimene, kes ka räägib vaid positiivsusest oma õpilastele SK võistlusplatsi ääres andis koerale korralikke mõjutusi ketist. Meenub ka see, kuidas mingi punt koolitajaid vaidles minuga nõrkemiseni foorumis, et füüsiline mõjutus on vale ja mõtett stressi tekitav ning tuleks ressursse ära võtta ja mittepremeerimida ja siis ma loen ühel hetkel kuidas koer haugub kodus ja needsamad inimesed otsivad haukumise vastast elektririhma. Et mis see siis on?

Ma ei leia kuidagi, et vägivald oleks normaalne asi või et koeri peaks peksma või ahistama. Küll, aga ma leian, et koeri tuleb koolitada selliselt, et nad saaksid aru mida meie, inimesed neile öelda tahame. Koera jaoks ongi oluline, et me räägime nendega arusaadavas keeles ja ei vaheta keelt sõltuvalt olukorrast. Ja mis iganes keelt me siis ka ei kasuta, peaks see toimima ka äärmuslikumas olukorras. Ehk kui koeral jookseb nina alt läbi ootamatult teine koer või kass, vastu tuigub purjus inimene või ootamatult läheneb kuskilt kõrvalt kiljuv laps, kas siis peab koolitus kestma ja koer alluma.

Koolitades koertele kaitsekoolitust pean ma ikka ja jälle tunnistama, kuidas omanikud üllatuvad, et koer on ju nii kuulekas ja näe, nüüd ei kuula üldse. Aga miks ei kuula? Sellepärast, et olukord on koera instinktidele märksa intrigeerivam ning ta soovid ja tahtmised liiguvad hoopis kõrgemal tasemel, kui tavaelus tänaval jalutades. Ja kui nüüd selles olukorras saab koera kontrolli alla ning kuulekuse kestma, siis see kestab igal pool. Ma tunnistan täiesti ausalt, et mina näiteks ei kujuta ette, et kaitsekoolitust oleks võimalik viia vaid kasutades positiivet koolitust. Mitte sellepärast, et see koolitustüüp oleks kuidagi oma sisult halb, vaid olukorrad muutuvad nii kiires taktis, et täpne ajastus on keeruline. Ja lihtsalt selles olukorras, on oluline anda koerale õigel ajal positiivset ja õigel ajal negatiivset tagasisidet. Ma väidan, et väga paljud inimesed, kes räägivad , et oh mul on nii tubli ja kuulekus koer jama pole kunagi pidanud teda negatiivselt mõjutama, nad kas valletavad (sest tegelikult on seda teinud) või pole lihtsalt sattunud äärmuslikesse olukordadesse. Ühel päeval saabub see üks ja sesimene kord ja siis olalkse imeetunud.

Mul on tuua mitmeid näiteid tavaelust, kus see varrukaplatsil omandatud kontroll ja kuulekus on päästnud väga raske olukorra.

Ma soovitaks inimestele, kes seda siin loevad vaadata peeglisse ja mõelda, et kas koer saab aru, mida sa talle üritad öelda ning kui kuskil platsil näed inimest, kes teeb midagi teistmoodi, kui ise, siis üritada mõista, miks ta teeb nii ning leida enda jaoks sealt kasulikku ja vajalikku. See viib edasi olenemata, mis metoodikat keegi kasutab või kuidas ta koeraga suhtleb.