Õpetades koerale 1 meetri kauguselt aporti võtmist maast, siis tegelikult ju õpetatakse koheselt ka nö. aluspõhi toomisele. Teisisõnu tuleks arvestada asjaoluga, et kui juba visata aport endast eemale (kasvõi vaid 1 meeter), siis koeral peaks olema minek ja aporti võtmine sedavõrd selge, et seal enam vigasid ei tuleks, sest lisandub kohe ka tulek ning vigade tekkimisel on neid selle terviku sees raske korrigeerida. Mina teen alati selles faasis toomist rihmaga. Sellisel juhul on mul koera üle kontroll ja ma saan rihma tõmbega mõjutada nii aporti võtmist kui ka tagasitulekut ja ette istmist. Tegelikult selliselt on koera kogu tegevus minu kontrolli all ja üldjuhul koerad tunnetavad seda ning see mõjutab mingil määral ka kogu soorituse korrektsust.
Ideaalis peaks koera tagasituleku osa nägema välja selline, et koer jõudes aportini haarab sellest koheselt ning pöörates tagasiteele kiirendab. See on koolituse aspektist üks teatud mõttes kvaliteedi näitaja, et kas koer lihtsalt keerab ja tuleb või ta ka kiirendab. Hindamisjuhistes on kirjas, et koer peab tahtma tulla. Kui koer midagi väga tahab, siis ta teeb seda rõõmuga ja kiiresti. Seetõttu on kiirendamisel ka hindamise nurga alt suur tähtsus. Kui ma esimeses osas kirjutasin, et aport on oma olemuselt koerale ebaloogiliselt ülesse ehitatud harjutus, siis minekus ja tulekus ongi tegelikult sees päris palju vastuolu, mida tuleb osata osavalt lahendada. Mõelge ise, te viskate pulka. Ilmselgelt käivitub koeras nähes pulka lendamas saagiinstinkt. Nüüd lähtuvalt soovist liikuvale asjale järgi joosta ta kiirendabki sellele järgi. Nagu üldtuntud tõde ütleb, on saagiinstinkt küllastuv ning kui koer saavutab instinkti eesmärgi, siis selle konkreetse liikumapaneva instinkti energia vaibub. Koer jookseb kiirelt pulgani ning haaranud pulga saab tal ju see vaatus läbi. Mis imevägi peaks teda panema tagasi jooksma. Kui me räägime edasi pulgast, siis paljud koerad ju ikkagi jooksevad tagasi. Neid toob tagasi kas karjainstinktist lähtuv kohustus tuua pulk omanikule, et saada kiita või sikutada pulka. Inimesed arvavad ekslikult , et koer toob pulga tagasi selleks, et omanik selle uuesti viskaks. Tegelikult pärs nii seda võtta ei saa. Koera jaoks on see kett liiga pikk, et koer sellest selliselt aru saaks. Võimalus on, et koer loovutab pulga selleks, et seda visataks, sest sel juhul on kahel tegevusel seos, aga ilmselgelt ei too koer selle eesmärgiga pulka.
Kui ma viskan aportit, siis koer kimab samal põhimõttel järgi nagu pulgalegi, aga mis vägi tooks teda tagasi? Tegelikult ju me ei taha, et ta tuleb ja selle meie ette maha paneb. Samuti ei meeldi meile, kui ta valmistudes tirimiseks seda suus närima ja kohendama hakkab. Ja ometigi peaks koer tagasitulekul ka kiirendama ning samas hoidma aportit täiesti rahulikult suus. Eksamitel ja võistlustel näeb valdavalt koeri, kes kiirendavad järgi , aga tagasi löntsivad märksa aegalsemalt. Kui nüüd mõelda terviku peale koera vaatenurgast, siis ilmselgelt andis mineku kiiruse aporti lendamisest käivitatud saagikäitumine. Nüüd peaks koer koheselt haarama ning koheselt pöörama ja koheselt tagasi kiirendama. Selleks, et ta seda teeks peab tal juba haaramise hetkel mõlkuma peas mingi märksa tugevam saagiärriti, kui aport. Ehk ta juba jõudes aportini teab, et mida kiiremini ta selle haarab ja pöörab tagasiteele ning kihutab tagasi, seda kiiremini saab ta selle millegi hea.
Tegelikult sellel loogikal põhinebki tervikuna aporti õpetamise loogika. Tegelikult õigesti õpetatud aporti puhul ei jookse koer aportile järgi mitte soovist saada kätte visatud aport vaid teadmisega, et mida kiiremini ta kogu "ringi" ära teeb, seda kiiremini ta millegi selle hea saab. Kui seda õigesti õpetada, siis tekib koeras seoste rida, et mida lähemale ta jõuab seda kiiremaks ta muutub ehk see tagab ka kiirendamise tagasiteel.
See, millest ma siin just eelnevatel lõikudes rääkisin muudabki tegelikult kogu aporti pildi tervikuks. Ehk oma olemuselt aporti õpetamine on nagu kinnine ring, mis alguses on imelühike ja siis läheb järjest pikemaks. Teisisõnu alustades esimesest hetkest peab olema koer juba sellise meelstatusega, et ta teab, et kui ta hoiab aportit hästi ja saab käsu anna , siis saabub kuld. Järgnevalt saabub kuld aporti võtmisel ja ette tulemisel loovutamisel, siis 1 meetri ja lõpuks 10 meetrise ringi järel. Kõige võti on motivatsioon, mille koerajuht suudab sinna endapoolsesse otsa tekitada. Ilmselgelt on motivaatorina parem antud situatsioonis pall, kui toit. Vähe on neid koeri, kes toidule põhinedes plahvatavad sama kiirusega nagu mänguasja peale. Seda palli või nutsu, mis seal lõpus on tuleb omanikul siis vastavalt vajadusele atraktiivsemaks teha. Kui tahta koerale lisada harjutusse hoogu, siis on hea moodus näiteks hakata palli keerutama juba enne, kui koer aportile järele lastakse. Sellisel juhul tekib koeras juba enne starti kinnisidee kiiresti tagasi jõuda. Suur viga, mida omanikud kipuvad tegema on see, et lastakse koeral aportile järele joosta ja siis vaadatakse, et kui kiirelt koer haarab ja mis ta siis teeb ning alles siis hakatakse palliga möllama, kui pilt ei rahulda. Sellega õpetatakse koerale aga ka käitumine, millest raske hiljem vabaneda. Ehk koer haarates aporti keerab omaniku poole ja vaatab - kas tal on pall ja kas ta keerutab ja kui ta näeb et on küll ja keerleb ka, siis ta kiirendab. Selliselt tekibki koerale haaramise järgsesse hetke paus, nö. vaatamise paus. Koer peaks minema ja haarama selle teadmisega, et see pall kogu aeg keerleb selja taga ja ootab teda, siis ei pea ta pöörates mõtlema vaid saab kohe kiirendada.
Oma kolmes kirjutises kirjeldasin ma aporti ehitamist nö. positiivsele põhjale. Tegelikult saab aportit õpetada ka puhtalt läbi sunni ehk nö. sunniaportina. Sellisel juhul õpetatakse koera teise nurga alt. Koerale tekitatakse ebamugavustunne ning see tunne kaob alles hetkel, kui koer on aportiga tagasi jõudnud. Koer soovides vabaneda ebamugavusest üritab ringi teha aina kiiremini. Ma olen mitmetele koertele õpetanud ka nö. sunniaportit, kuid ütleks täna, et mina seda enam ei tee. Põhjus on lihtne. Positiivse õpetusena, nagu ma kirjeldasin on koeras soorituses nii palju vähem stressi, et juba loomulikust küljest on ta tänu sellele palju kiirem, ta hoiab aportit märksa rahulikulmalt ning on k omaniku ees vabam. Kui õpetada koera sunniga, siis on väga suur oht mööda panna. Tegelikult peab olema tõeline meister, et ajastada sundi õigesti. Ei ole vaja üldse olal geenius, et aru saada, et koeral tekib täielik blokk harjutuse suhtes, kui ta hakkab ebameeldivust ja valu seostama käsuga aport või kogu harjutusega. Sellisel juhul hakkab ta seda juba etet stressama ning see mõjutab kiirust ning meeleolu ja samuti üldpilti. Samuti on lihtne tekkima asjaolu, et koer hakkab seostama ebameeldivust aporti võtmisega. Olenemata, kas koer seostab ebameeldivust omanikuga või aportiga mõjutab see ühes või teises suunas minekut ning kui see jääb koerale ebaselgeks , siis see toob kaasa närimise. Kui aga koer närib ja selel eest teda karistada, siis on jällegi väga lihtne astuda reha peale ehk kuna kogu harjutus on ülesse ehitatud selliselt, et on paha-paha - paha ja alles koerajuhi juures on hea, siis juhul, kui koer närib ja teda karistada , siis kanduib see sama paha ju ka sinna üle. Nüüd on paha igal pool. Ja mis on siis see liikumapanev jõud? Kus on koeral sisi hea olla.
Ma ei pea silmas, et sunniga ei saa õpetada. Saab küll. Aga see nõuab väga head oskust ning samas ka head koeramaterjali, kes sellise pikaajalise sunni põhjal aktiveerub ja suudab seda kesta. Tulemus on väga hea ning üsnagi kaljukindel. Aga nagu öeldud see on nagu kõikuvate pendelkirveste vahelt mööda purret kullale järele minek - võid jõuda ja kulal saada, aga võid ka kirve selga saada. Ehk, kui ei valda, ei soovita proovida. Pärastine vigade lappimine on keerukas.
No comments:
Post a Comment