Jälle kuulekusest. Kas koer tegelikult ka oskab?

Kui ma siin vahepeal kirjutasin n-ö süsteemsetest vigadest, mis tekivad tihti alguses ning mida teadmatusest aja jooksul võimendatakse ja kinnistatakse, siis täna räägin sellega mõnevõrra haakuvast teemast.

Üks üsna levinud viga on, et inimesed kipuvad oletama, et koer oskab ja saab aru mingitest asjadest, mis tegelikkuses on koerale täiesti ebaselged.

Ma olen viimase aasta jooksul puutunud kokku väga paljude seda tüüpi probleemidega. Hästi huvitavad olid ses osas Saaremaa kevadised kuulekuse seminarid, samuti suvised Läti kuulekuse seminarid.

Inimesed küsivad, et näe mul koer tuleb aeglaselt kõrvale või läheb aeglaselt aporti järele  või närib või käib viltu kõrval jne. Et kuidas olukorda parandada. Esimene asi, mille peale mina siin mõtlen, ja soovitan ka kõigil teistel mõelda, on:

Kas koer üldse saab aru, mida ta peab tegema, milline on õige sooritus, mida omanik ootab? Ning kuidas ma suudaksin koerale puhtalt näidata, et mida ma  soovin?

Kui koer ei saa aru, mida tahetakse, siis ta ju ei suuda seda teha. Üritades mõistatada seda õiget võib koer arvata, et ta ongi õigel teel - enda arust. Toon mõned näited.

Hiljuti sai tegeletud ühe koera ettetulemisega. See koer tuleb siia-kutsumise peale nagu välk ning jääb ka ilusasse eesasendisse. Olen kindel, et enamik inimesi on täiesti veendunud, et sel koeral on see harjutus 100% selge. Minu kogemus aga näitab, et see pole nii. Piisab ühest korrast, kui koer satub ettetulekul segadusse ja teeb meie mõistes vea: näiteks jääb ettekutsumisel viltu või istub ees aeglaselt vms. Ja siis hakkabki doomino kukkuma.

Ehk siis sekkub inimene viga nähes ja korrigeerib või aitab või teeb midagi kolmandat: selle tegevuse aluseks on oletus, et koer ju teab, kuidas tuleb ette tulla. Tegelikult ei tea ja sekkudes sooritusse tehakse selle elemendi sooritamisele karuteene. Aidates luuakse koerale hoopis uus pilt, negatiivse mõjutusega luuakse konflikt jne. Kõik see maksab hiljem kätte.

Kuidas aru saada, kas koer tegelikult ka teab, mida tähendab eesasend. Väga lihtne. Pane koer näiteks oma selja taha lamama ja anna käsk SIIA. Kui koer tuleb ilusasse eesasendisse võid olla kindel, et koer teab asendi sisu. Kui tuleb viltu või külje peale või kuhu iganes, siis järelikult ei tea.

Juhul kui ei tea, siis on täiesti ilmne, et koer ise sellest aru ei saa, sest tema jaoks pole kujunenudki koolituse käigus välja kindlat pilti õigest asendist. Järelikult ei täida korrigeerimine, aitamine või muul kujul sekkumine oma eesmärki, sest koer ju ei tea üldse, mida ta tegema peaks!

Täpselt sarnase iseloomuga teine probleem. Koer kõndis toidu abil ilusasti ja kaunilt kõrval. Kõik imetlesid ja leidsid, et täpselt nii peabki koer käima. Viga kui sellist polnudki.

Siis viidi koer kõrgemale energia tasemele, kasutades toidu asemel palli või nutsu - ning koer läks kohe viltu ja hakkas segama kõndimist. Kuna on arvamus, et koer „teab” kõrvalasendi mõtet, siis on väga lihtne hakata laksima. Teise võimalusena satutakse segadusse, et mis siis nüüd, ta ju oskas enne, kuidas nüüd ei oska.

Tuletan meelde, nii kui ma viimases kuulekuse loengus rääkisin: koera jaoks on harjutuse sooritamine ja meeleolu n-ö tervik ehk koer teeb asju erinevas meeleolus erinevalt ehk siis saab ka harjutuste sisust erinevalt aru!

Kui antud koeraga sai kõrgemas energias tehtud sedasama kõrvalasendit, siis selgus kohe, et koer tegelikult ei saagi aru, et ta peab kõrges energia tasemes olema samuti sirges asendis. Ja kuidas saab nõuda koeralt korrektset asendit, kui ta tegelikult ei teagi, mida me üldse nõuame.

Sarnaseid näiteid võib tuua lõpmatuseni. Näiteks miks koer närib aportit. Kas ta üldse teab, et ei tohi närida või kas ta üldse teab, kuidas peaks hoidma. Okei, kunagi temaga tehti midagi, aga kas ta tegelikult ka teab?

Koerakoolituses räägitakse terminitest kinnistamine ja ülekinnistamine.  Ülekinnistamise mõte ongi n-ö vea provotseerimine ja siis läbi raskuste õige asja õpetamine.