Wednesday, November 30, 2011

Kuulekusest. Süsteemsest lähenemisest koolituses vol.4

Ehk siis nagu ma teema sisse juhatasin reedel http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/susteemsest-lahenemisest-koolituses.html , siis jätkaks nüüd kuulekusega.

Tegelikult sellist nö. laiemat pilti nö. kanalite suunal olen ma juba ka varem käsitlenud teemades:
siin ja siin . Ehk rääkisin sellest, kuivõrd oluline on algusest peale luua koerale teatud kanalid ja meeleolu. Kui neid loodud ei ole, siis treeningute edenedes tekib ühel hetkel probleem.

Tegelikult on kuulekuses meeletult palju selliseid probleeme, mida annab kõik valesti teha algfaasis ning siis hiljem selle supi sees istuda. Kusjuures tegelikult on väga irooniline, et enamus inimesi peavad just kuulekuse koolitamist imelihtsaks ja usuvad, et saavad sellega kenasti ise hakkama. See tegelikult iseloomustabki väga hästi meie Eesti kuulekuse keskmiselt suhteliselt kehva taset.

Üritaks siis järgnevalt lähemalt rääkida kuulekuse vigadest, mis algfaasis silma ei paista ning kunagi hiljem alles segama hakkavad.

1. Alustades kutsikaga toiduga treeninguid on meeletult tähtis see, kuidas ja kus toitu kutsikal nina ees hoida.
Lisaks õige meeleolu loomisele, millest ma olen varem juba rääkinud on määrav ka õige asend. Tegelikult nende nö. esimeste treeningutega me programmeerime koerale kuulekuse käskude esmase pildi. See pilt on aga väga kerge kinnistuma ning seda kätte saada on kaunis keeruline. Toon kaks näidet, mis üsna vastikult hiljem ennast meelde tuletavad:

a. Tehes toiduga kõrvalkõndi õpetatakse koer liiga ees käima. Kui ma ütlen liiga ees, siis ma ei pea silmas et koer käib kaugel ees, vaid et põhiasend peaks pigem natuke tagapool olema. Vaadates kõrvalt platsil toimuvat on see väga- väga levinud viga. Ehk enamus inimesi ei näe ennast ju kõrvalt ja seetõttu õpetatakse kutsikas just niipalju ettepoole, et see muutub pärast veaks. Probleemi kusjuures ei pane enne tähele, kui hakatakse tegema palli või nutsuga trenni ning koera motivatsiooni ja energiataset läbi selle tõstetakse. Koer minnes kõrgemale energiaasemele hakkab automaatselt veel eespool ning ka natuke viltuselt käima. Kusjuures üldjuhul omanikele meeldib hea kontakt, koera reipus ning energilisus ja kontsentreeritus ning viga jääb esialgu kahe silma vahele. Sellega kinnistatakse viga veel sügavamalt sisse. Koer hakkab ennast kõrgemal energial aina mugavamalt tundma ja tänu treeningute edasiarenemisele läheb veel kõrgemale energiatasemele ning viga lööb veel eredamalt välja. Üldjuhul nüüd taipavad ka omanikud, et midagi on peetis. Ja looulikult hakatakse lappima täiesti valest otsast. Ehk antakse koerale sundi valeasendi eest. Noh - koer on ees ja viltu, anname sundi, siis saab aru ja korrigeerib asendit. Aga kas saab? Kui me oleme kutsikast peale õpetanud koerale teatud käitumismalli ning andnud talle mõista, et see on õige ja olles seda kinnistanud pea aasta, kas ikka saab aru? Tegelikukult ei saa. Andes koerale sundi me tekitame temas korraliku konflikti, sest saabus negatiivne mõjutus, millest ta aru ei saa. Konflikt laheneb alati kas aktiivsuse või passiivsuse poolele. Kui me oleme õpetanud koera aktiveeruma negatiivsele mõjutusele, siis selline mõjutus aktiveerib koera ning ta saades konfliktist lisaenergiat hakkab veel rohkem viltu käima või vinguma või hüplema või veel mingit jama tegema. Me kaotame sellega stabiilse ning koera jaoks mõistetava ning enesekindla kõrvalkäigu asendi. Koer on edaspidi selles ärev ja teeb seetõttu veel rohkem vigu. Ja nii see kaklemine koeraga veereb nagu lumepall. Lõppkokkuvõttes võib isegi pidevalt sundi andes saavutada natuke edasiminekut, aga jällegi, kui omanik on võidu üle õnnelik, siis kahjuks peab tõdema, et ka see viga maksab ennast hiljem kätte. Ehk kui koer on kas füüsiliselt kehvemas vormis, rohkem närvis või teeb kuskil soorituses vea, siis kõrvalasend plahvatab jällegi kildudeks.

b. Tehes toiduga kõrvalkõndi õpetatakse koer liiga vastu jalga käima. Kutsikas on nii väike ja ta mass on nii kerge ning seetõttu ei saa paljud arugi, et koer käib jalale liiga lähedal. Täpselt sama nagu punktis a kirjeldatule, kinnistatakse ka antud juhul koerale harjutuse osas nö. vale põhi. Ja tegelikult on viga hästi analoogne nagu eelpool kirjeldasin ehk ta tuleb välja alles hiljem, kui energia tõusma hakkab ning siis hakkab lumepall veerema ning viga aina hullemini välja paistma ning süvenema. Tegelikult on see täpselt eelnevalt kirjeldatu analoog.

See on nii tüüpiline, nagu ma antud teema esimeses nn. vol.1. kirjutises kirjutasingi, et inimesed arvavad, et nad teavad kõike ning valitsevad enda arust olukorda väga hästi ja ei mõista, et nad kogu aja saevad oksa, millel ise istuvad.

Kuidas probleemi vältida.
1. Kui tahad koeraga kunagi tulevikus võistelda, siis alates kutsika kojusaabumisest võta kohe ühendust inimesega, kes asja jagab ning tee kindlasti alates esimesest sammust kõiki asju koos.

2. Inimene kellega ühendust võtad peab olema mitte lihtsalt hea sõber, kes kõrvalt vaatab, vaid selliste kogemustega inimene, kes teab tervet teed ning oskab näha ühe või teise detaili tähtsust hilisemas faasis ehk anda just vajalikke nõuandeid. See, kui tehakse kolmekesi koos sõbrannadega trenni ning sõpsid imetlevad nunnut kutsikat ning kiidavad ta reipust ning lahedat kõrvalkõndi, ei anna pikas perspektiivis mitte mingit kasu, lihtsalt lisab veel enesekinlust koerajuhisse, et kõik läheb õiges suunas.

Kui nüüd on tekkinud sedatüüpi probleem, nagu ma kirjeldasin eespool, siis mida teha? Tegelikult palju muud polegi teha, kui lõhkuda ära kõik seni ülesse ehitatu ning ehitada see uuesti algusest peale. Koerale tuleb algusest peale näidata, treenides teda nutsu või palliga, et millist asendit ning millises meeleolus sa tahad. Siis seda korrata ning positiivselt kinnistada. Ja kui on näha, et koer saab juba aru ja oskab, siis hakata negatiivselt mõjutama vigade eest. Olenevalt sellest, milline on koeramaterjal (energia, närvisüsteem, kõvadus jne) , kui sügav on tekitatud konflikt ning kui kinnistunud valeasend võib see ümber koolitamine võtta mõned nädalad kuni isegi pool aastat. See võib olla väga vaevaline ning valus protsess.

Kui ma vaatan koolitajana kõrvalt Eesti kuulekuse maastikul toimuvat, siis tegelikult teebki kõige rohkem meelehärmi see, et kui inimesed on koolitanud selle alguse osa valesti (võimalik, et üldse mitte palju isegi) ning nad lähevad esimesele eksamile, et nö. kontrollida oma koera koolitustaset, siis meil leidub terve rida toredaid kohtunikke, kes leiavad, et algajaid tuleb poputada ning aidata, et neil oleks tore sisenemine võistlusmaailma. Seetõttu ei karista paljud kohtunikud sedatüüpi vigade eest. Ütlevad, et sul on lahe ja reibas koer ja töötab motiveeritult. Teene, aga muutub ju koheselt karuteeneks, sest omanik ei saagi teada, et asjad on vales suunas liikumas ning ta vihub veel sügavamalt viga kinnistada ning ühel hetkel ollaksegi punktis, kus seda viga enam ei paranda. Minu arust ei saa enam rohkem ebaaus olla koera koolitaja suhtes, kui vaadata kohtunikuna koera vigadele läbi sõrmede ja premeerida tema tööd suurte punktidega ehk sisuliselt valetada omanikule ning lasta tal samas vaimus jätkata. Ütleme nii, et olles koeri pikalt koolitanud ning nähes seda suurt tööhulka, mis inimesed oma koera sisse valavad, ei teeks mina näiteks sellist asja isegi oma vaenlasele mitte, rääkimata siis tuttavast või sõbrast. See on ju täpselt sama nagu soovitada udus teed küsinud autojuhil gaas põhja vajutada, sest sirge tee läheb siit veel pikalt edasi, ise teades, et 100 m pärast on kuristik ja järsk kurv ning teades, et seal see lõppeb.
Aga võimalik, et sellepärast soovitataksegi, et tegelikult ei teatagi?

No comments:

Post a Comment