Motivatsioonist, ülekeemisest ja rahust

Tänase postituse kirjutamine on tingitud kahest asjast. Ühest küljest ütles pühapäevasel Läti jäljeseminaril päris mitu inimest, et nad ei pane jälje lõppu palli, sest siis on koer liiga hull ja kiirustab liiga palju.

Teisest küljest küsis minult nõu üks blogi lugenud inimene, et miks ei tohi kutsikaeas toitu rahustava preemiana kasutada, kui koer kipub vanemast peast üle keema? Et siis oleks ju hea, kui toit, lisaks premeerimisele, ka rahustaks.

Niisiis räägin täna sellest vaatenurgast jälje ja homme kuulekuse teemal.

Baasreeglid on ju, olenemata sellest, kas treenida jälge või kuulekust, koera koolitamise juures samad.

1. Kõigepealt tuleb koerale luua motivatsioon. Mida suurem see on, seda rohkem on selle najal võimalik teha: seda raskemaid harjutusi on koer nõus tegema, seda suuremat stressi taluma jne, et jõuda lõppeesmärgini.

2. Seejärel tuleb koerale näidata, mida temalt ühe või teise käsuga oodatakse.

3. Kui koer teeb õigesti, anda ka märku, et ta tegi õigesti (mõjutada positiivselt).

4. Kui teeb valesti, tuleb anda negatiivset tagasisidet ning koer hakkabki aru saama, mida tahetakse.

Jälje puhul peab koeral olema seal lõpus mingi loteriivõit, mille nimel on ta nõus kogu pika tee tööd tegema. Kui koer hakkab aga lõpus oleva pallini jõudmiseks jooksma, tirima, kiirustama, sikutama jms, siis peab koerajuht (vaata ülalloetletud punkte) koerale lihtsalt märku andma, et „sa saad küll sinna lõppu, aga sinna viib ainult teatud tüüpi sooritus!”. Ehk siis, kui „sa kiirustad või sikutad või jooksed, siis lõppu ei saa” - sest lõpuni viib ainult üks tee.

Kui koerajuht pole just väga osav koeraga suhtlemises, siis tekib väga kergelt olukord, kus koer tirib ja lõhub rihmas ning kuna ollakse jäljel, siis võimaldab omanik koerale siiski edasiliikumise. Sellega antakse aga koerale mõista, et selline käitumine on täiesti lubatud.

Näiteks, kui meil on 100 sammu pikk jälg ja koer saab sellest 40 sammu vedada ning mõjutust antakse tirimise eest kahes kohas, siis kuidas üldpilt välja näeb?

100%-st sai koer 40% ulatuses kinnitust, et tema tegevus on igati okei, 2-3% ulatuses sai tagasisidet, et tirimine pole siiski lubatud.

Kui mõelda nüüd koera moodi, siis kumb tegevus kinnistub selliselt paremini?! Üsna kindlalt tirimine!

Samas, ilmselgelt omanik ju mõjutas koera ja kindlasti jätab see ka mingi jälje. Jätabki!

Ühest küljest, kui tõmmata järsult rihmast ja teha seda eelneva näite kohaselt, siis on üsna ilmne, et koer ei saa aru, mille eest teda karistati. Ning kui koer ei saa aru, siis tekib konflikt ja see anna alati negatiivse tagasilöögi koera käitumisse - see tekitab mittesoovitud käitumise.

Kui oled osav, saad seda konflikti küll ära kasutada (ehk konflikt pole alati halb), kuid kui sa pole osav, siis kindlasti teeb koer konfliktile järgnevalt midagi, mis ei sobi pilti. Teine tagajärg, mida rihmatõmme kipub kaasa tooma on, et see tõstab tiriva koera energiat ja instinkti. Kuna koer töötab üsna tugevalt tirides rihma otsas, siis pingul rihm tõstab juba nii ehk naa veidi energiat. Seetõttu võib rihmatõmme pea alati mõjuda energiat tõstvana.

(NB! Negatiivse mõjutuse erinevatest värvingutest loe siit http://sportkoer.blogspot.com/2011/11/negatiivsest-mojutusest-ehk-sunnist.html).

Ja kui me rihmatõmbega tõstame energiat, siis hakkab koer veel rohkem tirima ja me kinnistame seda käitumist jäljel.

Selletõttu ongi väga tähtis, et koerale õpetatakse kutsikast peale asjad selgeks süsteemselt ning arusaadavalt, sest siis ei teki hiljem sedalaadi probleeme.

Mida aga teha, kui koer ikkagi tirib?

Esiteks saab koerale treeningul teha sellise jälje, kus koer suurel kiirusel liikudes kindla peale vigu tegema hakkab. Kuna need on aga must-valged vead, siis saab nende eest koera mõjutada. Ja nii tajub koer mõjutust palju paremini ja oskab sellele ka reageerida. Saanud, talle arusaadavas keeles antud, negatiivse mõjutuse täiesti ilmselge vea eest muutub koer alati ettevaatlikumaks ja reguleerib ise oma tempot. Ning seda on võimalik siis juba premeerida!

Selge on, et koer unustab ja teeb mingil hetkel taas vana vea. Siin on jällegi see koht, kus peab treeningul tulema provotseeritud viga, mõjutus selle eest jne.

Nii kui öeldud, selline treenimine on oma olemuselt juba sisse õpitud vigade parandamine ja ilmselgelt on parem vigade teket vältida.

Kui nüüd omanik ei ole endas kindel, et ta oskab jälje koos „lõksudega” üles ehitada, siis peidab ta teatud mõttes sellega, et võtab lõpust palli ära, vea ära. Koer enam ei tiri, sest lõpus pole midagi head: motivatsioon võetakse ära (tegelikult vähendatakse, sest ka jälje ajamine ise saab olla motivatsiooniks). Kõik tundubki igati okei.

Kui teha madalamate klasside jälgi, nt IPO 1 ja IPO 2, siis võibki see jälg pallita lõpus, see võte tunduda väga hea, sest tirimise probleem kadus nagu iseenesest, kuid..

Kuid küsige endalt, et kui tulevad raskemad jäljed, mis on see jõud, mis paneb ka siis koera töötama, olgu vihm või rahe?

Koeral pole ju enam seal lõpus seda loteriivõitu. Tõsi, saab treenida ka nii, et kinnistad enne rahuliku ajamise tempo ja alles siis paned lõppu jälle palli. Nii on üsna reaalne,, et koer hakkab mõne trenn järel ootama seal lõpus vana tuttavat motivaatorit ning endine „pilt tuleb tagasi!. Kuid siin tuleb olla väga täpne.

Palli ära võtmisel on tegelikult siiski ka üks mõte sees: Kui omanik pole võimeline koera jäljel valitsema ja ta ei oska koera mõjutada, siis lõputu võitlus "ära jookse!" kinnistab koerale väga lihtsalt pildi, et jälg on üks nõme koht, kus ainult kakeldakse. Ning see muudab kiirustava koera lisaks ka närviliseks.

Kokkuvõtteks: lihtsalt koeraga jäljel käimine kahjuks edasi ei vii. Vigade peitmine ei vii edasi. Edasi viib vaid see, kui teed treeningul õigeid asju ja teed neid õigesti.
Homme siis kuulekusest. 
Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php