Meeleolust ja kontrollist kuulekuses vol. 3

Jätkan punktist, kus ennist pooleli jäi. Enne pean aga jagama lugejatega üht mõtet.

Nimelt olen juba aastaid tellinud Soome ajakiri "Palveluskoiralehti", kus ilmub pidevalt huvitavaid koolitusalaseid artikleid. Viimases numbris, mis just hiljuti postkasti kukkus, on pikema intervjuu andnud selle aasta saksa lambakoerte maailmameister Teemu Parviainen. Iseenesest väga huvitav lugemine ja toon siinkohal ära kaks lauset, mis  sobivad hästi ka antud teemasse:

"Baastreeningute kõrvalt oli sügise treeningutel pearõhk õige meeleolu loomisel iga osaala ette."

"Üleliigset töösoovi pidi kontrollima, kuid seda selliselt, et koer hakkaks ise tootma instinkti."

Et seda viimast lauset valesti ei mõistetaks, pean ütlema, et kui on koer, kel on väga palju energiat, pean silmas just instinkti energiat, ning seda jääb igast otsast üle (selliseid pole meil Eestimaal eriti ringi jooksmas näha olnud ja ma ei pea silmas lihtsalt nõrkadel omanikel üle pea kasvanud koeri, kes teevad, mis tahavad), siis sellise koeraga on vaja mõnevõrra energiat nö pakki panna, muidu hakkab see kontrollimatu energia igast otsast üle lööma. Ehk see, mida räägin motiveerimisest ja sellest, et koeral tuleb saada võimalikult tugev motivatsioonipõhi alla, pole koerte puhul, kellele loodus on andnud rohkem kui küll, vast kõige olulisem detail, ning selle faasi saab kiiremini üle minna.

Nii palju siis tausta seletuseks, aga muus osas on need kuldsed laused. Olen juba kümmekond aastat vaadanud erinevaid Eestis käinud maailma tippnimede seminare ja  imestanud, et needsamad kaks lauset - põhimõtet on

kõigi tipptegijate koolituse  nurgakivid.

Huvitaval kombel pole seda siiski aga nii otse välja öeldud, kuigi see on välja paistnud. Võimalik, et seekord trükiti need laused ära just seepärast, et loo kirjutajale tundusid need kuidagi vajalikud. On ju ilmne, et alati kirjutatud jutt sõltub suuresti kirjutaja mõttemaailmast, mida ta kirja panemiseks valib ja mida mitte.

Oma olemuselt on see aga just see, millest ka mina oma kuulekusekirjutistes räägin ning millega olen trennides käivate koerte puhul tegelenud.

Need on tegelikult kõige A ja O ning ma imestan näiteks sügavalt, miks, kõigi nende toimunud seminaride taustal, ei osata meil Eestis seda veel alati tähtsaks pidada. Võib-olla on seminaridel saadud infot sedavõrd palju, et need kaks tähtsat põhimõtet tähelepanuta jäävad või muu info sisse ära kaovad.

Inimesed panevad sageli tähele, või on tahtnud näha vaid seda, kuidas täpselt ikka tehakse LAMA ning kus asub sel hetkel käsi ja kus pall (ning mis värvi on pall või mis  kujuga nuts) ning keskenduses neile detailidele on jäänud need koolituse vundamendi põhitõed märkamata.

Aga nüüd siit edasi algasendi üleviimisest kõrvalkäiguks.

Nii kui eelmises kirjutises (vol 2) jutuks oli, koer peab olema algasendis enesekindel, ta peab teadma täpselt, mis ta tahab ja ta peab ootuses kasvatama energiat (või nagu ajakirjas oli veidi teise sõnaga öeldud - tootma instinkti).

Kui nüüd koer on pingul nii kui vibu ja inimene astub esimese sammu, siis on suur oht, et koer vahetab kohe asendit. Ning vaatamata sellele, et toiduga tehes oli kõik tipp-topp ning asend korras, siis nüüd on kõik justkui ununenud. Põhjus on lihtne.

Vaatamata sellele, et ka toiduga tehakse tööd suhteliselt kõrgemal energial, jääb see ikkagi alati maha palli, nutsu vms baasile ehitatud energiale. Teisisõnu: startides kõrvalasendist on koera energia palju kõrgem ja ta on hoopis teises meeleolus, mistõttu tuleb talle nagu lapsele õpetada kõik algusest peale uuesti. Samas on siiski ju alles kogu raamistik - käsk, kiitus, negatiivne mõjutus ning ka plats - muutunud on vaid  meeleolu. Seega tuleb tuttav käitumismall kohandada lihtsalt natuke muutunud raamistikku. Siin tuleb aga, olenevalt koerast, olla ettevaatlik.

Üks kergesti tekkiv viga on, et astudes sammu ja nähes, et koer tõmbab veidi viltusesse asendisse, antakse kohe koerale sundi. See võib toimida, kuid sellega on seotud üks suur risk, isegi kaks:

a) saades sundi ei taju koer seda negatiivse mõjutusena vaid hoopis energiat tõstva mõjutusena. See viib koera kõrgemale energiatasemele, millel võib koer hakata kiunuma või siis veel hullemini asendit lõhkuma (viltu käima, hüppama või midagi muud).

b) andes esimestel sammudel kohe negatiivse mõjutuse on oht joonistada sellesse situatsiooni mõnevõrra segane, ebameeldiv pilt, mis tekitab koeras närvilisust ja konflikti.

Mina teen siinkohal koerale positiivselt selgeks, et liikumisel tuleb samuti asendit hoida. Selleks on erinevaid teid.

Üks variant on, et kui koer istub kõrval, siis öeldakse käsk ja hakatakse liikuma paigal ehk alustatakse paigal-kõndi. Kui koer nõksatab paigast, siis öeldakse EI ja alustatakse uuesti. Tegelikult peab ju koer, kui teie ei liigu, paigal istuma, mitte püsti seisma. Nii  toimides on võimalik saada ka kõrgemas instinktialas koer paremini keskenduma ning jälgima nii koerajuhti kui ka ennast. Okei, selliselt toimides viiakse koer tegelikult ka natuke madalamale energiatasemele ehk siis natuke peidetakse probleemi. Samas on aga võimalik, vähehaaval energiataset tõstes, siiski saada see korrektne asend kätte edaspidi ka kõrgemal energial.

Kui nüüd seistes, kohapeal joostes või kõndides on jõutud sinnani, kus koer suudab ka kõrges energias paigal püsida, siis võib minna ka liikvele. Kui koer püsib õiges asendis ka peale paari esimest sammu, tuleb teda kindlasti premeerida. Negatiivselt on vale soorituse (asendi) eest mõistlik mõjutada alles siis, kui koerale on ka kõrgel energiatasemel näidatud, mida soovitakse ning selle eest premeeritud. Kui koerale on eelnevalt õpetatud negatiivsele mõjutusele reageerimine, siis toimib mõjutus siin juba päris hästi. Kindlasti tuleb aga jälgida, kas koer sai õigesti kõigest aru.

Nüüd on meil olemas tõusva energia ja suure keskendumisega ootust täis kõrvalasend ning sellele järgnev kõrvalkäik. Esialgu tasub teha peaasjalikult sirgeid, sest pöörded provotseerivad vigu. Kui sirgetel püsib komplekt koos, alles siis võib hakata ka pöördeid tegema.

Ning nii kui algasendi treenimiselgi, siis tuleb ka liikumisel provotseerida vigu ja õige asend õiges meeleolus kinnistada.

Nüüd olemegi saavutanud seisu, kus meil on koer, kes töötab vajalikus meeleolus ja teeb seda meile (vt vol 1). Nii ei maga koer käskluseid maha, teda ei huvita ümbritsev ning ta ei tee seetõttu ka ebamääraseid asju. Selle pärast, julgen öelda, pole hea aluspõhja saanud koera puhul vaja isegi muretseda. Neid probleeme lihtsalt üldse ei tekigi.

Ja siit edasi on võimalik juba hakata üles ehitama erinevaid harjutusi ning energiat ja meeleolu neis.