Jäljest on saanud viimasel ajal väga palju kirjutada. Nagu lubatud üritaks nüüd minna järj - järgult ka kuulekuse poolele oma mõtetega. Kindlasti kirjutan läheajal jäljest veel ning käin läbi ka varem välja lubatud teemad.
Vaadates inimesi treenimas kuulekust mõtlen mina üsna tihti selle peale, et tegelikult on ju kuulekuse õpetamine väga lihtne ning koerale on vaja lihtsalt öelda, mida sa tahad ning koer teebki siis seda. Huvitav, miks siis koerad ei tee. Üldjuhul on põhjus selles, et inimesed ei ütle selgelt koerale, mis nad tahavad, et koer teeks. Inimesed küll arvavad, et nad ütlevad, aga tegelikult ei ütle. Ja siis koer ei saagi aru, mida temast tahetakse . Tegelikult on niimoodi mistahes teise koolitusalaga, ka jälje ning kaitsega samuti.
Ma paar päeva tagasi vaatasin, kuidas kodus üks koer sõi kausist toitu ning teine koer läks sinna juurde nuuskima ning üritama ka kuidagi söömaajast osa saada. See koer, kes sõi tegi selle peale üsna koledat
häält ja peaaegu hammustas teist koera. Kõikidel järgnevatel söömaaegadel pole enam nuuskimist olnud ning vahele trügimist, sest öeldu jõudis hästi kohale. Ütleme siis nii, et selleks, et õpetada koerale käitumismudel oli vaja vaid ühte kordust :) ja õpetajaks oli teine koer. Okei, eks mõne aja pärast kindlasti lähtuvalt taustsüsteemist see ununeb ja üritatakse uuesti, aga eks siis on vaja jälle meelde tuletada. Ma vaatasin seda situatsiooni ja siis käis mul peast läbi ridamisi mõtteid
- huvitav, kuidas seda pehme koolituse inimesed nimetaksid? mis siis nagu toimus, et kas see oli nagu looduse vingerpuss ja nii ei tohiks tegelikult olla ja juhtuda
- huvitav, kuidas seda mõista, kui me räägime huntidest ja karjasuhetest ja et polegi huntidel nagu karjajuhti jne. huvitav, kui karjajuht ei ole oluline, siis miks ikkagi koduses koerakarjas üks sööb ja teised peavad eemale hoidma ja kui ei hoia, saavad hambaid?
- huvitav, et läks vaja vaid ühte kordust ja õpetades koerale ISTU käsku kordame seda oi oi kui palju ja ikka nad sindrinahad ei istu eksamil. Aga eks võtmeküsimus ongi ajatuses ja reageeringu arusaadavuses koerale.
Kirjeldaks siin nüüd ühte kuulekuse elementi. Inimene paneb koera lamama ning kutsub koera juurde. Koer tuleb kiiresti nagu rakett, aga istub ette natuke viltu. Omanik vaatab ja pole rahul. Ootab veidi, et koer ennast parandaks ning siis kui asend ei muutu, siis annab lisakäsu (või astub sammu tagasi) ning kui koer siis ennast parandab, siis saab koer ka preemia. Sellist situatsiooni näeb üsna tihti koolitusplatsidel. Ma iga kord vaatan ja mõtlen, et huvitav, mida see inimene enda arust koolitab või kujutab ette, et suudab muuta. Võtame detailselt lahti
- koer tuleb nagu rakett, kas ta sai selle eest preemiat? Ei saanud. Kas ta sai aru, et peaks kiirelt tulema? Tegelt ju ei saanud sedagi. Aga kui ta ei saanud tagasisidet, et kiirus on oluline, siis kuidas peaks ta seda teadma?
- Ja mille eest sai koer preemia? Selle eest et täitis korduskäsku. Ja kui mina oleks koer, siis mida mina teeks? Ma arvan, et poleks vaja palju kordusi, et aru saada, et juhul, kui ma tahan palli saada, siis ma pean kõigepalt tegema viltuse istumise, sest siis järgneb teine käsk ja selle eest saab preemia.Aga kas seda me tahame oma koerale õpetada? Tegelt ju ei taha. Aga miks me siis õpetame?
Okei. Osad inimesed mõtlevad teisiti. Koer tuleb viltu ette istuma ning nad löövad koera jalaga. Mitte kõvasti aga siiski. Inimesed on täiesti veendunud, et koer tulles kiirelt ette saab ise ka aru, et ta oli tubli. Ega koer ju loll ole, küll ta juba saab. Ning selle eeest, et ta viltu istus saab negatiivse mõjutuse. Ega koer loll ei ole, ta saab aru väga hästi, et mõjutus anti viltu istumise eest:))
Aga, kui koer saab aru, et löödi selle eest, et ta kiirelt tuli? või kui koer ei saa arugi, et mille eest siis ikkagi mõjutus anti. Mõlemal juhul tekib üsna kõva konflikt, mis kindlasti mõjutab edaspidi nii koera tulemise kiirust kui ka ees asendi võtmise kiirust, sest koerale jääb selle lõppasendiga üsna kõva okas hinge. Ja niimoodi lähebki nunnult alustatud algkoolitus toiduga ja rõõmsameelse kutsikaga vähehaaval peeti ning nii ilusana tundunud algus muutub ühel hetkel suureks vigade parandamiseks.
Mõtleks nüüd kora veel selle peale, et miks, kuidas ja millise ajastusega reageeris üks koer teisele kausi juures. Sealt ju tulevadki lahendused.
Vaadates inimesi treenimas kuulekust mõtlen mina üsna tihti selle peale, et tegelikult on ju kuulekuse õpetamine väga lihtne ning koerale on vaja lihtsalt öelda, mida sa tahad ning koer teebki siis seda. Huvitav, miks siis koerad ei tee. Üldjuhul on põhjus selles, et inimesed ei ütle selgelt koerale, mis nad tahavad, et koer teeks. Inimesed küll arvavad, et nad ütlevad, aga tegelikult ei ütle. Ja siis koer ei saagi aru, mida temast tahetakse . Tegelikult on niimoodi mistahes teise koolitusalaga, ka jälje ning kaitsega samuti.
Ma paar päeva tagasi vaatasin, kuidas kodus üks koer sõi kausist toitu ning teine koer läks sinna juurde nuuskima ning üritama ka kuidagi söömaajast osa saada. See koer, kes sõi tegi selle peale üsna koledat
häält ja peaaegu hammustas teist koera. Kõikidel järgnevatel söömaaegadel pole enam nuuskimist olnud ning vahele trügimist, sest öeldu jõudis hästi kohale. Ütleme siis nii, et selleks, et õpetada koerale käitumismudel oli vaja vaid ühte kordust :) ja õpetajaks oli teine koer. Okei, eks mõne aja pärast kindlasti lähtuvalt taustsüsteemist see ununeb ja üritatakse uuesti, aga eks siis on vaja jälle meelde tuletada. Ma vaatasin seda situatsiooni ja siis käis mul peast läbi ridamisi mõtteid
- huvitav, kuidas seda pehme koolituse inimesed nimetaksid? mis siis nagu toimus, et kas see oli nagu looduse vingerpuss ja nii ei tohiks tegelikult olla ja juhtuda
- huvitav, kuidas seda mõista, kui me räägime huntidest ja karjasuhetest ja et polegi huntidel nagu karjajuhti jne. huvitav, kui karjajuht ei ole oluline, siis miks ikkagi koduses koerakarjas üks sööb ja teised peavad eemale hoidma ja kui ei hoia, saavad hambaid?
- huvitav, et läks vaja vaid ühte kordust ja õpetades koerale ISTU käsku kordame seda oi oi kui palju ja ikka nad sindrinahad ei istu eksamil. Aga eks võtmeküsimus ongi ajatuses ja reageeringu arusaadavuses koerale.
Kirjeldaks siin nüüd ühte kuulekuse elementi. Inimene paneb koera lamama ning kutsub koera juurde. Koer tuleb kiiresti nagu rakett, aga istub ette natuke viltu. Omanik vaatab ja pole rahul. Ootab veidi, et koer ennast parandaks ning siis kui asend ei muutu, siis annab lisakäsu (või astub sammu tagasi) ning kui koer siis ennast parandab, siis saab koer ka preemia. Sellist situatsiooni näeb üsna tihti koolitusplatsidel. Ma iga kord vaatan ja mõtlen, et huvitav, mida see inimene enda arust koolitab või kujutab ette, et suudab muuta. Võtame detailselt lahti
- koer tuleb nagu rakett, kas ta sai selle eest preemiat? Ei saanud. Kas ta sai aru, et peaks kiirelt tulema? Tegelt ju ei saanud sedagi. Aga kui ta ei saanud tagasisidet, et kiirus on oluline, siis kuidas peaks ta seda teadma?
- Ja mille eest sai koer preemia? Selle eest et täitis korduskäsku. Ja kui mina oleks koer, siis mida mina teeks? Ma arvan, et poleks vaja palju kordusi, et aru saada, et juhul, kui ma tahan palli saada, siis ma pean kõigepalt tegema viltuse istumise, sest siis järgneb teine käsk ja selle eest saab preemia.Aga kas seda me tahame oma koerale õpetada? Tegelt ju ei taha. Aga miks me siis õpetame?
Okei. Osad inimesed mõtlevad teisiti. Koer tuleb viltu ette istuma ning nad löövad koera jalaga. Mitte kõvasti aga siiski. Inimesed on täiesti veendunud, et koer tulles kiirelt ette saab ise ka aru, et ta oli tubli. Ega koer ju loll ole, küll ta juba saab. Ning selle eeest, et ta viltu istus saab negatiivse mõjutuse. Ega koer loll ei ole, ta saab aru väga hästi, et mõjutus anti viltu istumise eest:))
Aga, kui koer saab aru, et löödi selle eest, et ta kiirelt tuli? või kui koer ei saa arugi, et mille eest siis ikkagi mõjutus anti. Mõlemal juhul tekib üsna kõva konflikt, mis kindlasti mõjutab edaspidi nii koera tulemise kiirust kui ka ees asendi võtmise kiirust, sest koerale jääb selle lõppasendiga üsna kõva okas hinge. Ja niimoodi lähebki nunnult alustatud algkoolitus toiduga ja rõõmsameelse kutsikaga vähehaaval peeti ning nii ilusana tundunud algus muutub ühel hetkel suureks vigade parandamiseks.
Mõtleks nüüd kora veel selle peale, et miks, kuidas ja millise ajastusega reageeris üks koer teisele kausi juures. Sealt ju tulevadki lahendused.
No comments:
Post a Comment