Kuivõrd ma eelmises kirjutises tõin näiteid, kuidas on võimalik vigatega asju valesti teha, siis minult küsiti, et aga miks ma siis ei ütle, kuidas õigesti peaks tegema. Et kruvin lihtsalt põnevust ülesse. Ma ütleks selle kohta nii, et tegelikult ju ma andsin vastuseid ehk nö. andisn kätte juhtlõnga, et inimesed saaksid sealt juba ise edasi loogiliselt mõelda.
Aga okei, nüüd teen puust ja punaseks :)) Ehk siis, mida mina teeks? Esiteks ma õpetaks koerale juurdetulemist selliselt, et selle juurde tulemisega kaasneks mingi meeleolu. See tähendab, et teeks sellise ülesehitusega juurdetulemisi, et saaks premeerida koera nii tulemise, kiiruse, kui ka meeleolu eest. Teisisõnu ma kasutaks abilist ja ehitaks juba harjutuse selliselt üleese, et kõik kolm komponenti oleks olemas. Nüüd ma teeks nii palju kordusi, et koerale kuluks pea sisse tulemine + kiirus + meeleolu. Kuivõrd koer mõtleb piltidena, siis talle tekiks juurdetulemisest kindel pilt. Seda saaks juba siis hiljem kasutada. See pilt peaks olema sügavalt pea sisse kulunud.
Järgnevalt õpetaks ma koerale ette tulemise. Teeks seda lühikese maa pealt (näiteks ainult 1-2 meetrit). Lühikese sellepärast, et koerale ei tekiks konkureerivat pilti juurde tulemise osas. Iva oleks selles, et koer
saab preemia ainult puhtalt ette asendi võtmise eest. Vähehaaval lisaks ees asendi võtmisse soovitud meeleolu ja kinnistaks selle. Nüüd hakkaks koerale ülesandeid ehitama, et nõuaks ette tulemisi selliselt, et seisan koer suhtes nnatuke viltu ja kui koer tuleb otseasendisse, siis premeeriks. Kui ei tule, siis teeks harjutuse uuesti, ilma et oleks eelneva eest premeerinud (ehk koer tuleb ette ja teeb seda viltu, ma vahetaks kiirelt positisiooni selliselt, et koer ei saaks ennast ise premeerida ja ehitaks kohe uue harjutuse ülesse). Uue harjutuse teeks samm tagasi ehk nö. lihtsamalt et tagada kindlalt koerale võimalus õigeks soorituseks. Selle eest saaks siis ka preemia.
Kui tundub, et oleks vaja natuke jalaga aidata ja kergelt lüüa, siis ehitaks selle nii ülesse, et koer saaks aru, et löödi viltuse asendi eest. Samas võimaluste piires üritaks seda puhtalt konflikti kartuses vältida. Samas kui ei lase koeral viga teha ja ei näita, et see on viga, siis koer ei pruugi aru saadagi, et nii ei tohi teha. Nüüd harjutaks ette tulemist sedavõrd palju, et lõpuks koer tuleb eest kõrvalasendisse käsu peale ja kõrvalasendist puhtalt ilusasse eesasendisse. Siis kinnistaks selle eesasendi. Kui koeral sai kinnistatud eesasend nö. eest tulles, siis seda nimetatakse kinnistamiseks. Kui sama sai tehtud nö. kõrvalasendist, siis seda nimetatakse üle kinnistamiseks.
Nüüd on koeral õige meeleoluga tulek ja õige meeleoluga ees asendi võtmine kiirelt ja sujuvalt. Nüüd järgnevalt viiks need kaks asja kokku. Alguses teeks seda lühikese maa pealt, et vältida juhuslikku sissejooksmist ja vigasid ning siis vähehaaval pikendaks distantsi.
Kui nüüd koer tuleb nagu rakett, aga jääb veidi viltu, siis ma lahkuks asendist ja läheks teeks harjutuse uuesti algusest ja natuke lühema maa pealt. Koeral on kiire tulek juba nii sees, et preemia andmata jätmine seda kindlasti ei lõhu ning samas ei tekita ka konflikti, kuna taolist nö. premeerimata jätmist on ka eelnevalt juba koerale tutvustatud ning seda on tehtud. Samas koer ei saa lisakäske, ega kehalist abi ning sellega ei riku ära ka puhast sooritust. Uue harjutuse ehitaks ülesse sedavõrd lihtsa, et koer kindlasti teeks õigesti ja saaks preemia.
Kui koer teeb sellist viltuselt ette istumist veel, siis kaaluks selle lõpuosa uuesti lihvimist ehk tõenäoliselt pole asi siiski koerale selgeks saanud. Kui jätta mitu korda järjest premeerimata, siis see hakkab muidu lõhkuma jälle eelnevalt ülesse ehitatud head kiirust ja meeleolu juurdetulekul.
Aga okei, nüüd teen puust ja punaseks :)) Ehk siis, mida mina teeks? Esiteks ma õpetaks koerale juurdetulemist selliselt, et selle juurde tulemisega kaasneks mingi meeleolu. See tähendab, et teeks sellise ülesehitusega juurdetulemisi, et saaks premeerida koera nii tulemise, kiiruse, kui ka meeleolu eest. Teisisõnu ma kasutaks abilist ja ehitaks juba harjutuse selliselt üleese, et kõik kolm komponenti oleks olemas. Nüüd ma teeks nii palju kordusi, et koerale kuluks pea sisse tulemine + kiirus + meeleolu. Kuivõrd koer mõtleb piltidena, siis talle tekiks juurdetulemisest kindel pilt. Seda saaks juba siis hiljem kasutada. See pilt peaks olema sügavalt pea sisse kulunud.
Järgnevalt õpetaks ma koerale ette tulemise. Teeks seda lühikese maa pealt (näiteks ainult 1-2 meetrit). Lühikese sellepärast, et koerale ei tekiks konkureerivat pilti juurde tulemise osas. Iva oleks selles, et koer
saab preemia ainult puhtalt ette asendi võtmise eest. Vähehaaval lisaks ees asendi võtmisse soovitud meeleolu ja kinnistaks selle. Nüüd hakkaks koerale ülesandeid ehitama, et nõuaks ette tulemisi selliselt, et seisan koer suhtes nnatuke viltu ja kui koer tuleb otseasendisse, siis premeeriks. Kui ei tule, siis teeks harjutuse uuesti, ilma et oleks eelneva eest premeerinud (ehk koer tuleb ette ja teeb seda viltu, ma vahetaks kiirelt positisiooni selliselt, et koer ei saaks ennast ise premeerida ja ehitaks kohe uue harjutuse ülesse). Uue harjutuse teeks samm tagasi ehk nö. lihtsamalt et tagada kindlalt koerale võimalus õigeks soorituseks. Selle eest saaks siis ka preemia.
Kui tundub, et oleks vaja natuke jalaga aidata ja kergelt lüüa, siis ehitaks selle nii ülesse, et koer saaks aru, et löödi viltuse asendi eest. Samas võimaluste piires üritaks seda puhtalt konflikti kartuses vältida. Samas kui ei lase koeral viga teha ja ei näita, et see on viga, siis koer ei pruugi aru saadagi, et nii ei tohi teha. Nüüd harjutaks ette tulemist sedavõrd palju, et lõpuks koer tuleb eest kõrvalasendisse käsu peale ja kõrvalasendist puhtalt ilusasse eesasendisse. Siis kinnistaks selle eesasendi. Kui koeral sai kinnistatud eesasend nö. eest tulles, siis seda nimetatakse kinnistamiseks. Kui sama sai tehtud nö. kõrvalasendist, siis seda nimetatakse üle kinnistamiseks.
Nüüd on koeral õige meeleoluga tulek ja õige meeleoluga ees asendi võtmine kiirelt ja sujuvalt. Nüüd järgnevalt viiks need kaks asja kokku. Alguses teeks seda lühikese maa pealt, et vältida juhuslikku sissejooksmist ja vigasid ning siis vähehaaval pikendaks distantsi.
Kui nüüd koer tuleb nagu rakett, aga jääb veidi viltu, siis ma lahkuks asendist ja läheks teeks harjutuse uuesti algusest ja natuke lühema maa pealt. Koeral on kiire tulek juba nii sees, et preemia andmata jätmine seda kindlasti ei lõhu ning samas ei tekita ka konflikti, kuna taolist nö. premeerimata jätmist on ka eelnevalt juba koerale tutvustatud ning seda on tehtud. Samas koer ei saa lisakäske, ega kehalist abi ning sellega ei riku ära ka puhast sooritust. Uue harjutuse ehitaks ülesse sedavõrd lihtsa, et koer kindlasti teeks õigesti ja saaks preemia.
Kui koer teeb sellist viltuselt ette istumist veel, siis kaaluks selle lõpuosa uuesti lihvimist ehk tõenäoliselt pole asi siiski koerale selgeks saanud. Kui jätta mitu korda järjest premeerimata, siis see hakkab muidu lõhkuma jälle eelnevalt ülesse ehitatud head kiirust ja meeleolu juurdetulekul.
No comments:
Post a Comment