Süsteemsest lähenemisest koolituses

Koera koolitamisega on selline huvitav lugu, et kui inimene võtab endale esimese koera ning üritab temaga hakata kuidagi koos eksisteerima, siis juba üsna lühikese aja pärast jõuab ta tõdemuseni, et "näe, tegelikult polegi üldse keeruline". Ta arvas, et ei oska, ei saa hakkama, teeb vigu jne. kuid seis osutus hoopis muuks. Kõik oligi imelihtne. Koer on noor ja vaatab igal sammul omanikule suu sisse, jookseb järgi ja küsib tähelepanu. Aeg möödub ning algavad mingit tüüpi probleemid. Inimene, kes on ennast üllatanud koera koolitamise oskustega, teab et suudab need lahendada lennult ja pusibki edasi . Kohati tundub, et asi kannab vilja , kohati jällegi tulevad tagasilöögid. Koerale vanust muudkui lisandub ja enesekindlus kasvab ja nüüd saabub ühel päeval hetk, kus situatsioon ületab mingi valupiiri.
Inimene tunnetab, et tekkinud on mingid sellised probleemid, millega ta enam hakkama ei saa ja ta läheb abi otsima. Kusjuures üldjuhul ongi ju seis selline, et arvatakse, et näe 80 % olen ma õigesti teinud, sest koer ju oli kogu aeg täiesti tore, aga näe kuskil läks midagi natuke mööda ehk veidi jäi ikkagi teadmistest vajaka. Et ole hea abiline ja aita mind nüüd selle väikse raskuse ületamisel. Õnnetuseks peab tõdema, et üldjuhul on see protsent pigem vastupidine ehk 20% on tehtud õigesti ning 80% valesti. Lihtsalt inimesel ei ole piisavalt teadmisi , et seda ära jagada. Kokkukeedetud supp on aga sedavõrd vürtsikas ja segane, et selle lahkamine nõuab juba väga sügavat lappimist. Vanade seoste lõhkumist, koerale konflikti tekitamist, tema ajude väänamist ning uut ülesse ehitamist. Suurt enesekindlust omanud inimene on tegelikult ju ikkagi antud valdkonnas nö. uustulnuk ning ei tea seostest midagi ning seetõttu on ta teinud süsteemselt valesid asju ning valedes seostes ning kasvatanud koju pommi.

Ülalpool kirjeldatud situatsioon on oi oi kui tavapärane. Inimesed, kes on koertega tegelenud juba natuke kauem tunnevad kirjeldatud situatsiooni hästi ära ning kindlasti muigavad mõistvalt. Samas need samad muigavad inimesed teevad ise täpselt sama jama , lihtsalt teises võtmes. See on nii naljakalt inimlik, et inimene, kes omab terviklikust pildist vaid ülevaadet pisemast lõigust, kaldub arvama, et ta tunneb tervikut. Tegelikult tuleks koera koolitamist vaadelda selles mõttes ühtse ja süsteemse tervikuna, et alustades punktist A ja soovides jõuda punkti Ü tuleks mõelda, et kas mul on sellised teadmised, et ma oskan näha terviklikku teed ehk, mida tehakse punktis B või C või D, kuni lõpuni välja ja mis rolli need eri detailid tervikus mängivad. Kui ma ei tea ja ei oska ette kujutada neid vahepealseid samme, siis tuleks kohe alguses minna konsulteerima. Kui nüüd kõrvutada oma koera nö. võistlusteks treenivat inimest, kes on varem ka koera omanud ja treeninud nö. selle esimeses näites toodud inimesega, siis saab ju joonistada täpselt samasuguse pildi. Ehk inimene omab suurt enesekindlust annab tuld , treenib , läheb võistlema, alguses koer teeb lahedalt ja saab häid punkte, jõudes kõrgematesse klassidese hakkab pilt lagunema, tekivad probleemid. Omanik pingutab lappida, kuna ta ju on enesekindel ning TEAB, mis teha, kuid probleemid muudkui süvenevad. Ja lõpuks ta võtab ennast kokku ja läheb abi küsima, teades, et kuskil on midagi natuke valesti läinud (rõhk sõnal natuke). Ja kahjuks peab tõdema et väga tihti näeb jälle seda 20 % - 80% pilti, et tegelikult on tehtud algosas (mis esmapilgul tundub ju nii imelihtne) tegelikult rämedaid vigasid, mis annavad tunda mitte kohe, vaid just 2-3 aasta pärast ( ja ma ei pea silmas mitte ainult koeraga mängu ja motiveerimist vaid kõiki erinevaid etappe).

Koera koolitamine olenemata, kas kuulekaks kodukoeraks või siis tipp võistuskoeraks on hästi sarnased oma loogikalt. Ta on nagu maja ehitamine. Sa pead teadma, milline lõppprodukt olema peab ning oskama ette kujutada kõiki vahepealseid samme kuni lõpptulemuseni. Hakates maja ehitama ju teed ka vundamendi vastavalt maja suurusele (suuremale tugevam ning väiksemale kergem), teades et maja tuleb 2 korruseline ehitad juba esimese korruse teise loogikaga, kui sellisel juhul kui see oleks ühekordne. Ei kujutaks ju üldse ettegi, et hakkaks lihtsalt maja ühest otsast ehitama ja vaataks, mis välja tuleb ning ladudes müüri kahekorruseliseks avastaks, et ooo vundament ei kannagi või näe siseruumides pole kohta trepi jaoks. Juba müüri ladudes pead ka teadma, et kuhu tulevad aknad ja kui palju neid on. Ei saa ju laduda seina valmis ning siis kirvega aknaid sisse minna lõhkuma. Või ütleme nii, et saab küll, aga need avaused ja tervik saavad ikka kaunis kehvakesed ja ühel päeval kukub katus kaela.

Kui ma mõtlen koera ettevalmistuse peale, kellega soovitakse minna eksamile või võistlusele kas kuulekuses või jäljes (või tegelt ka kaitses), siis paraku on seal täpselt sama lugu. Koeraga tuleb teha teatud asju punktis A ning teatud asju punktis B ning K ja kui sa teed neis punktides valesid asju, mis küll enda arust tunduvad nii õiged ja sa oled neid mingil seminaril näinud ka kellegi teise poolt tehtavat, siis need asjad ei pruugi üldse kokku sobida ning tehtud vead punktis C ja D ei paista välja mitte E või F juures vaid kahjuks alles O või P juures ja siis võtab ikka ahastama küll.

See süsteemne lähenemine treeningutele on teema, mida ma käsitlen nii jälje kui ka kuulekuse seisukohast ka kindlasti lähinädalatel veel ja veel edasi ning teen seda ka konkreetsete koolitusnäidetega. Tänane kirjutis ei sisaldanud mingeid konkreetseid näpunäiteid vaid lähtuvalt eile peetud loengust pigem oli kirjutatud sooviga , et inimesed mõelga natuke, analüüsige ja küsige abi enne , kui vead on liiga suured. Nii kurb on tõdeda peale 3-4 aastat , et oi kuidas asjad on peeti läinud ja järgmise koeraga üritan kõik paremini teha.