Selleks, et kuulekusest edasi rääkida peab enne ühe asja lahti seletama. Eestis valitsevatest koolitusmetoodikatest räägitakse tavaliselt kahes võtmes - üks oleks nagu niinimetatud traditsiooniline koolitus, teine nn. pehme. Minu senine kogemus on selline, et olenemata kumma poole esindajad koeraga midagi teevad, siis nad annavad treeningute käigus koerale nii positiivset, kui ka negatiivset tagasisidet. Koera õppimisteooria ütleb, et need tegevused, mille osas tuleb negatiivset tagasisidet aja jooksul nõrgenevad ning need, mille osas tuleb positiivset tagasisidet kinnistuvad. Seetõttu ongi vägagi loogiline, et koera treenimisel tuleb talle anda mõlemat pidi infot tagasi. Olenevalt metoodikast võivad need negatiivsed antavad signaalid olla vägagi erinevad.
Kui me tahame koera saada tulevikus hästi võistlema ning tegema seda õiges meeleolus, siis on äärmiselt oluline õpetada koerale lisaks sellele, et negatiivne tähendab keeldu, lisaks ka seda, mis järgneb sellele negatiivsele mõjutusele. Teisisõnu, oletame, et koer on mingis üsna suvalises meeleolus trenniplatsil ja teeb midagi, mis meile ei meeldi. Nüüd me anname koerale negatiivse mõjutuse. Kui tahta koeraga võistelda, siis
see negatiivne mõjutus omab tegelikult rida erinevaid nüansse. See mitte ainult ei pea pärssima tegevust, vaid ta peab viima koera mõjutuse järgselt ka soovitud meeleollu.
Eestis on aegade jooksul käinud päris palju väga häid väliskoolitajaid, kes kõik on rääkinud, et negatiivne mõjutus peab olema aktiveeriv. Tegelikult räägivad seda ju ka päris paljud Eesti koerainimesed. Tegelikult seda ju isegi üritatakse teha. Osadel tuleb see paremini välja, teistel mitte nii hästi. Minu jaoks on selles osas, mis platsidel silma on hakanud, meil Eestis üks suur puudus. Meil kiputakse negatiivse mõjutuse aktiveerivat toimet tegema tihtipeale nö. kampaania korras. Ehk koer jõudnud mingisse ikka, siis pannaks kaela näiteks ogad antakse negatiivne mõjutus ning siis selle peale aktiivne tegevus. Üldjuhul on selleks ajaks koera vanus kuskil aasta tuuris. Koeraga ei saa käituda nii nagu lapsega. Kahjuks on koer kõigest koer. Ehk kui laps läheb 5 -sse klassi, siis hakatakse talle näiteks õpetama matemaatikas ruutjuurt või midagi taolist ja see on uus asi ning laps alustab sellega nö. algusest peale. Okei, seda võimaldab nö. eelnevalt esimestes klassides tehtav alustav põhi. Koerte osas kipuvad inimesed sarnaselt mõtlema, et kõigepealt mängime ja teeme toiduga (ehk loome selle nö. põhja) ja siis mingis vanemas eas laksame. Ja lähebki peeti. Miks?
Põhjus on lihtne. Tegelikult ju mõjutavad enamus koeraomanikke oma kutsikaid juba alates nende koju jõudmise hetkest negatiivselt. See on täiesti paratamatu, sest kui kuts teeb midagi valesti, siis tulebki talle tagasisidet anda. Kuna kuts on noor, siis alguses on negatiivne mõjutus ühe värvinguga, pärast teisega jne. , aga nö. aktiveeriv iseloom tekitatakse talle juurde alles kunagi hiljem (nagu ma eelpool mainisin). Ja siit tegelikult algabki konflikt. Erinevalt lapsest, kellele ruutjuurt ei ole enne tutvustatudki, kui alles siis kunagi, juhtub koeraga see, et kogu kutsika ja noorukiea ei ole negatiivne mõjutus nö. aktiveeriv. Tegelikult üsna tavaline on isegi see, et negatiivne mõjutus õpetatakse koerale hoopis passiveerivana. Ja nüüd kui seda on pea aasta aega kinnistatud, siis keeratakse maailm pahupidi ehk antakse negatiivne mõjutus ning eeldatakse, et koer peaks aktiveeruma?!?!?!
Mina nimetan koerale käitumismallide õpetamist, mis on kasutatavad nö. läbi kogu koera koolitamise (olenemata aladest) kanalite loomiseks. Ehk andes koerale teatud tüüpi tagasisidet, läheb koer teatud meeleolu (aktiveerub). Seda tegevuste jada ma nimetan kanaliks. Kui treenida tulevikku silmas pidades võistluskoera, siis olekski vaja talle luua algusest peale kõigepealt need kanalid. Ehk õpetada nö. käitumismallid ning alles seejärel tuua need käitumismallid üle konkreetsetesse sooritustesse. Mina õpetan need. nn. kanalid koerale juba varajases kutsikaeas. 2-3 kuuse kutsikaga mängides andes koerale käsu "lahti" või nõudes temalt ootamist, tuleb väga kergesti ette situatsioon, kus koera tuleb negatiivselt mõjutada. See on aga imeline hetk, et pakkuda koerale kohe negatiivse mõjutuse järgselt aktiveerumist nõudvat käitumist. Selliselt nö. mängu käigus ongi võimalik koerale joonistada sinna nö. valgele lehele kohe õige käitumismall. Seda käitumismalli saab siis edaspidi läbi erinevate harjutuste aina tugevdada ja kinnistada. Kui koeral on olemas nö. kanal, siis on võimalik seda juba rakendada nii jälje- , kuulekuse- kui ka kaitseharjutustes.
Teisisõnu, alustades juba platsil konkreetselt kuulekuse harjutustega tulebki sinna täiesti loogiliselt sisse negatiivse mõjutuse aktiveeruv külg. Selleks ei pea aga kasutama mitte ogasid või mõnda muud tugevamat mõjutust, vaid piisab ka ketitõmbest, sest kuna koer on õppinud kanali selgeks, siis see rakendub automaatselt. Hilisemalt muutub see kanal aina selgemaks ning viib näiteks selleni, et kui koer kuulekuses näiteks alguspunktis ringi vaatab ning öelda talle"ei", siis koer muutub kohe aktiivseks ning üritab palju parem olla ning teenida välja tähelepanu. Omanik ei pea aga sel juhul enam võitlema tähelepanu eest vaid ainult suunama koera õiges suunas. Sarnaselt näiteks jäljel võib olla selleks negatiivseks aktiveerivaks mõjutuseks nii rihmatõmme, kui ka tegelikult nö. jälje kaotamine, millega on nö. seostatud juba negatiivse mõjutuse meeleolu. Mõlemal juhul koer aktiveerub ning alustab palju innukama ning sihikindlama töö.
Võistluskoera koolituse juures ongi tegelikult peamine kunst teha asju õiges järjekorras ning konfliktivabalt. Ehk õpetada talle kanal, kanda see kanal üle erinevatesse harjutustesse ning seejärel lihvida see kanal selliselt töötama, et ta viiks vastavalt koerale antavale märgile koera vajalikku meeleollu ning sellele järgnevalt koer teeks soovitud soorituse.
Kanaleid on erinevaid ning nende loomisega tuleb teha sihipärast tööd. See on muideks ka üks teemadest, mida ma 24. novembri kuulekuse loengus (http://sportkoer.ee/kuulekus2011.php) põhjalikumalt puudutan, kuivõrd mulle tundub, et töö kanalitega on meil Eestis mõnevõrra lünklik.
Kui me tahame koera saada tulevikus hästi võistlema ning tegema seda õiges meeleolus, siis on äärmiselt oluline õpetada koerale lisaks sellele, et negatiivne tähendab keeldu, lisaks ka seda, mis järgneb sellele negatiivsele mõjutusele. Teisisõnu, oletame, et koer on mingis üsna suvalises meeleolus trenniplatsil ja teeb midagi, mis meile ei meeldi. Nüüd me anname koerale negatiivse mõjutuse. Kui tahta koeraga võistelda, siis
see negatiivne mõjutus omab tegelikult rida erinevaid nüansse. See mitte ainult ei pea pärssima tegevust, vaid ta peab viima koera mõjutuse järgselt ka soovitud meeleollu.
Eestis on aegade jooksul käinud päris palju väga häid väliskoolitajaid, kes kõik on rääkinud, et negatiivne mõjutus peab olema aktiveeriv. Tegelikult räägivad seda ju ka päris paljud Eesti koerainimesed. Tegelikult seda ju isegi üritatakse teha. Osadel tuleb see paremini välja, teistel mitte nii hästi. Minu jaoks on selles osas, mis platsidel silma on hakanud, meil Eestis üks suur puudus. Meil kiputakse negatiivse mõjutuse aktiveerivat toimet tegema tihtipeale nö. kampaania korras. Ehk koer jõudnud mingisse ikka, siis pannaks kaela näiteks ogad antakse negatiivne mõjutus ning siis selle peale aktiivne tegevus. Üldjuhul on selleks ajaks koera vanus kuskil aasta tuuris. Koeraga ei saa käituda nii nagu lapsega. Kahjuks on koer kõigest koer. Ehk kui laps läheb 5 -sse klassi, siis hakatakse talle näiteks õpetama matemaatikas ruutjuurt või midagi taolist ja see on uus asi ning laps alustab sellega nö. algusest peale. Okei, seda võimaldab nö. eelnevalt esimestes klassides tehtav alustav põhi. Koerte osas kipuvad inimesed sarnaselt mõtlema, et kõigepealt mängime ja teeme toiduga (ehk loome selle nö. põhja) ja siis mingis vanemas eas laksame. Ja lähebki peeti. Miks?
Põhjus on lihtne. Tegelikult ju mõjutavad enamus koeraomanikke oma kutsikaid juba alates nende koju jõudmise hetkest negatiivselt. See on täiesti paratamatu, sest kui kuts teeb midagi valesti, siis tulebki talle tagasisidet anda. Kuna kuts on noor, siis alguses on negatiivne mõjutus ühe värvinguga, pärast teisega jne. , aga nö. aktiveeriv iseloom tekitatakse talle juurde alles kunagi hiljem (nagu ma eelpool mainisin). Ja siit tegelikult algabki konflikt. Erinevalt lapsest, kellele ruutjuurt ei ole enne tutvustatudki, kui alles siis kunagi, juhtub koeraga see, et kogu kutsika ja noorukiea ei ole negatiivne mõjutus nö. aktiveeriv. Tegelikult üsna tavaline on isegi see, et negatiivne mõjutus õpetatakse koerale hoopis passiveerivana. Ja nüüd kui seda on pea aasta aega kinnistatud, siis keeratakse maailm pahupidi ehk antakse negatiivne mõjutus ning eeldatakse, et koer peaks aktiveeruma?!?!?!
Mina nimetan koerale käitumismallide õpetamist, mis on kasutatavad nö. läbi kogu koera koolitamise (olenemata aladest) kanalite loomiseks. Ehk andes koerale teatud tüüpi tagasisidet, läheb koer teatud meeleolu (aktiveerub). Seda tegevuste jada ma nimetan kanaliks. Kui treenida tulevikku silmas pidades võistluskoera, siis olekski vaja talle luua algusest peale kõigepealt need kanalid. Ehk õpetada nö. käitumismallid ning alles seejärel tuua need käitumismallid üle konkreetsetesse sooritustesse. Mina õpetan need. nn. kanalid koerale juba varajases kutsikaeas. 2-3 kuuse kutsikaga mängides andes koerale käsu "lahti" või nõudes temalt ootamist, tuleb väga kergesti ette situatsioon, kus koera tuleb negatiivselt mõjutada. See on aga imeline hetk, et pakkuda koerale kohe negatiivse mõjutuse järgselt aktiveerumist nõudvat käitumist. Selliselt nö. mängu käigus ongi võimalik koerale joonistada sinna nö. valgele lehele kohe õige käitumismall. Seda käitumismalli saab siis edaspidi läbi erinevate harjutuste aina tugevdada ja kinnistada. Kui koeral on olemas nö. kanal, siis on võimalik seda juba rakendada nii jälje- , kuulekuse- kui ka kaitseharjutustes.
Teisisõnu, alustades juba platsil konkreetselt kuulekuse harjutustega tulebki sinna täiesti loogiliselt sisse negatiivse mõjutuse aktiveeruv külg. Selleks ei pea aga kasutama mitte ogasid või mõnda muud tugevamat mõjutust, vaid piisab ka ketitõmbest, sest kuna koer on õppinud kanali selgeks, siis see rakendub automaatselt. Hilisemalt muutub see kanal aina selgemaks ning viib näiteks selleni, et kui koer kuulekuses näiteks alguspunktis ringi vaatab ning öelda talle"ei", siis koer muutub kohe aktiivseks ning üritab palju parem olla ning teenida välja tähelepanu. Omanik ei pea aga sel juhul enam võitlema tähelepanu eest vaid ainult suunama koera õiges suunas. Sarnaselt näiteks jäljel võib olla selleks negatiivseks aktiveerivaks mõjutuseks nii rihmatõmme, kui ka tegelikult nö. jälje kaotamine, millega on nö. seostatud juba negatiivse mõjutuse meeleolu. Mõlemal juhul koer aktiveerub ning alustab palju innukama ning sihikindlama töö.
Võistluskoera koolituse juures ongi tegelikult peamine kunst teha asju õiges järjekorras ning konfliktivabalt. Ehk õpetada talle kanal, kanda see kanal üle erinevatesse harjutustesse ning seejärel lihvida see kanal selliselt töötama, et ta viiks vastavalt koerale antavale märgile koera vajalikku meeleollu ning sellele järgnevalt koer teeks soovitud soorituse.
Kanaleid on erinevaid ning nende loomisega tuleb teha sihipärast tööd. See on muideks ka üks teemadest, mida ma 24. novembri kuulekuse loengus (http://sportkoer.ee/kuulekus2011.php) põhjalikumalt puudutan, kuivõrd mulle tundub, et töö kanalitega on meil Eestis mõnevõrra lünklik.
No comments:
Post a Comment