Kuivõrd pikem ilmateade ikkagi lubab juba külma ja lund ning ma tean, et osad võtavad jäljest veel viimast, siis tulen varem välja lubatud teema juurde tagasi. Eks kuulekuse fännid loevad täna siis midagi muud ja elavad "jälle see jälg" emotsiooni üle:))
Võistlustel näeb päris tihti, et omanik läheb koeraga alguspunkti, annab käsu ning koer alustab silmnähtavalt närviliselt ja ebakindlalt tööd. Oletab, et leidis jälje (või isegi leidis) ja hakkab liikuma, jõuab mingi jupi minna ja siis lööb kõhklema. Olenevalt koerast, osad hakkavad siis kaarutama ringi , osad tulevad omanikult abi küsima. On ka neid, kes lõpuks ikkagi jälje leiavad, aga siiski järgmises probleemis katkestavad. Peaaegu, et eranditult ütlevad omanikud sellise asja kohta, et koeral on võistlusstress ning selleks
läks nihu. Teatud mõttes on neil õigus, sest trennis ju seda ei juhtu. Minu jaoks on see teema nagu juurte juurde tagasitulek. Tegelikult minu tee jäljekoolitajana sai hoo sisse just samast situatsioonist. Mu koer kukkus järjest läbi 5-l IPO 3 jäljel ning seda just samal põhjusel. Viies läbikukkumine oli see punkt, kus ma olin lähedal loovutamisele, kuid otsustasin et kasvõi puhtalt sellele põhjusel, et ma tahan veel koeri koolitada pean ma selle probleemi läbi närima. Sellest hetkest hakkasin ma rohkem analüüsima, uurima, lugema, katsetama ning suuresti see oli see koht, mis on mind pannud liikuma ja mistõttu ma olen seal, kus ma olen.
Hästi loogiline on mõelda, et kui koeral on võistlusstress, siis tuleb haarata härjal sarvist ning tegeleda probleemiga võistlusolukorras. Ja seda inimesed teevadki. Nad paluvad eksamite ja võistluste korraldajaid, et need võimaldaks kuskil põllunurgal nö. võistlusolukorda treenida. Mina muideks tegin täpselt sama ja kukkusin ikka kolinal. Tänaseks ma ütleksin, et see oli täiesti vale lähenemine ning probleemile tuli läheneda hoopis teisest otsast ning see tootis ka tulemuse.
Koer kukub läbi. Küsime MIKS? Alati tuleb nii küsida ning analüüsida. Teen siia nüüd väikese analüüsi põhjusest. Inimene läheb oma koeraga võistlema, ta on juba eelnevalt natuke närvis, sest on varem läbi kukkunud ja vaadates ilma on ka veidi tuuline ning mine tea, milline see põld ka veel on. See pinge kandub vähehaaval üle koerale. Jõudes võistluspaika on sellest pingest juba õhk paks ning kindlalt tunnetab seda ka koer. Omanik võtab koera autost ja sammub raporteerima. Koer loeb sedavõrd hästi olukorda, et ta mõistab täielikult see on SEE olukord. Koer pannakse jäljele ja antakse käsk töötada. Koer olles stressis ei suuda 100% keskenduda vaid on osa oma tähelepanust suunanud hoopis ümbritseva lugemisele ja tunnetamisele. Ja see ongi tegelikult see nö. peamine põhjus. Koer olles stressis ning mitte osates seda olukorda enda kasuks lahendada, jääb hätta ka üsna lihtsa jäljega. Kui omanik on treeninud koera üsna samades oludes nagu võistlustel on, siis sattudes samaväärsele põllule polegi palju vaja, et laine lööks üle pea ja koer justkui kaotab haistmismeele. Nüüd koer üritab keskenduda, kuid kuna ta ei suuda täiega kaskenduda, sest pinge segab, siis ta pole oma tegevuses kindel. Ta justkui tunneb lõhna, aga pole endas veendunud.
Jälje algus on selles osas koerale vastik koht, et seal toimub kõik teisiti kui ta kutsikast peale on õppinud. Ehk ta hakkab jäljel liikuma ning peab tegema seda iseseisvalt. Ta on kutsikast peale harjunud, et kui ta teeb õigesti, siis omanik kiidab teda järgnedes koerale ehk õpetab koerale, et kui tulen järgi, sisi sa oled tubli. Kui ei tule, siis pole kõik päris õige. Ja nüüd peabki koer enne minema 10 meetrit, kui omanik esimese sammu astub, mis kinnitab koera töö õigsust. Kujutage nüüd ise ette, et koer on juba stardis pinges ja närvis, ta ei tunne päris hästi lõhna ning pole endas kindel. Mida teeb see 10 m ta närvidega? Juba mitte uskudes endasse on täiesti ilmne, et see probleem selle 10 m aina kasvab, sest ta ei saa ju mitte mingit tagasisidet. Ta on jäetud täiesti üksi piltlikult öeldes surema :))
Kui nüüd mingi koer suudab see 10 m läbi närida olles pinges, siis järgneb järgmine probleem. Koer minnes kuidagi seigeldes 10 m kaugusele tunnetab, et omanik hakkas järgi tulema. Oh seda rõõmu - pääsemine!! Sellega saabub kergendustunne. See kergendustunne on aga vastik vaenlane. Koer olles stressis ning mitte just täpne, tunnetades kergendust laseb ennast lõdvaks. Sellega kahjuks muutub ta veel ebatäpsemaks. Minnes mõnda aega mööda jälge (või vähemalt arvates et mööda jälge) ja nautides seda, et omanik järgi tuleb saab koer õige pea aru, et seekord on jama majas, sest omanik kõnnib järgi suht suvaliselt. Et tema on see, kes peab keskenduma, sest omanik tuleb talle järgi isegi siis, kui koer üldse jäljel polegi. Ja siis tekib nö. paanika teine laine. Koer saab aru, et tema nuusutamise ja töötamise oskus on olnud sedavõrd pealiskaudne, et see ei võimalda keset võistlussooritust enam jälge üles võtta. Ja sinna auku tavaliselt kukutaksegi. Okei, vahest päästab ese, mis lubab koeral ennast koguda, aga kui eset pole, siis "tapab" esimene nurk.
Aga siis oleks ju igati õige käia treenimas päris üritustel seda nö. võistlusjälge. Aga tegelikult ju pole. Ilmselgelt annab omanik koerale nii palju märke teisti, et koer starti minnes pole kohe päris kindlalt samas meeleolus, kui võistlusel. Kui aga õnnestub koer saada samasse meeleollu ja on näha, et asi lähebki sarnaselt võistlusega peeti, siis mida teevad omanikud? Nad annavad vajadusel sundi või kiidavad lähtuvalt olukorrast jne. Aga sellega lõppebki ju selleks korraks situatsioonitreening. Andes koerale võistlusjälge treenides raskes kohas sundi on see parim kingitus, mida koerale teha saab. See on see nö. abi kaugelt lapsepõlvest, mis maandab stressi ja annab märku, et sa pole üksi vaid ka omanik on sinuga kaasas ning abis. Näiliselt küll ebameeldivana näiv sund aitab just nii palju stressi maha võtta, et edasi ajab koer juba hoopis teises meeleolus. Omanik on rõõmus, sest näe oli probleem, karistasin ja saingi lahendatud ja näe koer õppis. Aga mis tegelikult? Tegelikult oli probleem ning omanik aitas lihtsalt koera sellest läbi. Ja seda ju võistlustel ei saa teha ning ongi treeningu algne mõte läinud aia taha. Kui aga juhtubki nüüd nii, et seekord koer tunnetab ennast nagu päris võistlustel ja võidab olukorda ning närib läbi, sisi kas selelst on kasu. Mõtleme nüüd natuke. Omanik treenib koera 3-4 korda nädalas ning teeb seda teistsugust olukorda kinnistades, koer on läbi kukkunud 3-4 korda ning saanud üsna tugeva pildi olukorrast. Kui suurt rolli mängib see üks kord? Pea olematut. Saab olema küll tore päev, sest omanik on rahul ja koer ka , sest omanik on ju rahul, aga pikemas perspektiivis ei muuda see midagi. Selleks et muuta peaks olema situatsioonitreeningu osakaal palju palju suurem. Vaadates selle eelnevalt lahti räägitu peale on täiesti ilmne, et võistlussituatsioonis võistlusprobleemi treenides olukorda ei lahenda. Mina tulin ka selle mõtte peale, kui aastaid tagasi üritasin peaga läbi seina joosta.
Aga mis siis aitab? Ülalpool ma kirjeldasin lahti probleemi juured ning tekkemehhanismi ning samuti selle, mis omanikud valesti teevad ja sellepärast probleemis edasi kümblevad. Tegelikult ongi ju sellega kõik öeldud:)) Vastused vaatavad ju otse vastu. Ma jätan siia nüüd mõtlemise pausi. Ehk igaüks saab ise mõelda lahenduste peale. Lahenduse kirjutan ma aga järgmisesse jäljeteemalisse postitusse. Ma olen natuke sellise mõtteviisiga inimene, et leian, et inimene peab ise ka tahtma, siis on abist kasu. Ilmselgelt kasulikum on anda näljasele labidas ja seemned kui lihtsalt leiba. Lähtuvalt sellest teen seekord niimoodi, et ootaks siia kommentaaride alal mingeid arvamusi ja pakkumisi lahenduste kohta. Ei pane pahaks, kui need on anonüümsed. Kui ei tule pakkumisi, siis järeldan, et polnudki huitav teema ning jätan ka vastuse enda teada:)) Siuke natuke norimine ka.
Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php
No comments:
Post a Comment