Täna jätkaks teemat eelmises kirjutises sisse juhatatud süsteemsest lähenemisest ning vigade hinnast hilisemas faasis. Kui koera koolitades teha asju valesti, siis vigasid on mitut sorti.
1. On selliseid, mis kohe silma paistavad ning koerajuht mõistab kiiresti, et midagi on metsa läinud ning alustab lahenduste otsinguga.
2. On selliseid, mis tulevad ilmsiks alles peale kordusi ehk siis mõne aja pärast ning täiesti arusaadavalt on nende vigade korrigeerimine raskem kuna koer on juba teatud kujul programmeeritud ning nüüd tuleb teda ümber õpetada. Need on hästi tihti nö. meeleoluga haakuvad vead või vead, mis on tingitud asjaolust, et koer ei saa päris hästi asjadest aru, läheb konflikti ning kokkuvõttes on tegemist jällegi nö. meeleolu probleemiga.
3. Kõige valusam kategooria vigadest on aga need, mida omanik ei tajugi, vaid mis tulevad ilmsiks alles jupi aja pärast. Siia alla lähevad situatsioonid,
et koer tegi näiteks KK1-s väga ilusa soorituse, KK2-s oli veidi nirum ja KK 3-s algas kukkumine ning ülesse enam ei saa. Või jõudes IPO-s 3-nda astmeni ei õnnestu enam üldse jälg.
See kolmas kategooria ongi kõige valusam. Üldjuhul on koer selleks ajaks teinud nii palju trenni, et vea sisu ja taust on nii sügavale koera sisse kulunud, et selle ümberõpetamine on pea võimatu. Kui minna ümber õpetama, siis see üldjuhul nõuab koera koolituse kildudeks löömist, koerale suhteliselt suure konflikti tekitamist ning sealt siis kildhaaval õigesti tagasi ladumist. Olenevalt koeramaterjalist võib see konflikt jääda kummitama kogu ülejäänud koera eluks. Ma tean väga hästi millest ma räägin , sest näiteks oma koeral oskasin ma ise tark olles ning seminaride tarku kuulates ja kopeerida üritades (ehk jällegi ise tark olles) koerale nurki õpetada. Sellest on möödas pikk aeg, kuid see "jama" kummitas mu koera kuni võistluskarjääri lõpuni.
Kirjutaks täna siia siis natuke sellest kolmandast kategooriast nö. jälje nurga pealt. Siia kategooria alla minevad jäljevead on üldjuhul sellised, mis hakkavad silma paistma võõra jälje ning raskemate olude juures. Kui rääkida IPO-st, siis paremal juhul IPO-2 s, halvemal juhul IPO-3 s. Halvemal sellepärast, et selleks ajaks on koeras käitumismall veel hullemini sisse kinnistunud ja ravi palju keerulisem. Selliste vigade selge ja ühene põhjus on koolitaja piiritu enesekindlus. Tundub ju jälg oma olemuselt hästi lihtne. Kõnnid raja rohu sisse, paned igasse sammu toitu ja lähed ajad ära. No enam lihtsam ju ei saa ollagi. Seda ju oskab iga laps. Ja selline teadmine lisabki meeletus koguses enesekindlust. Ise tark olemises on se puudus, et kui sa tead oma tänaseid samme ja võib olla ka homseid ja ülehomseid, siis juhul kui sa ei tea mis on oluline 3 aasta pärast, siis selle 3 aastaga jõuab nii sügavalt rappa minna, et nutma ajab. Järgnevalt siis vigadest:
1. Alustades kutsikaga jäljel on täiesti normaalne, et teda peab juhtima, et koer saaks aru mida üldse teha on vaja. Viga on aga tihti selles, et see juhtimine jätkub mitte ainult esimestel nädalatel vaid tehakse pikalt trenni korrigeerides koera jäljelt lahkumisel, nurkades , esemetel jne. Kokkuvõttes luuakse koerale pilt jäljeajamisest, et omanik teab, kus jälg läheb ja ajab ise selja taga või aitab alati välja. Sellised koerad võivad teha väga ilusa IPO -1 astme jälje, sest omanik on ju olukorra peremees. Mõjutades koera nurkades kasvõi kergelt ütleb ta koerale "siin on nurk" ja koer teeb ideaalselt ja kõik näebki väga kena välja. Koer võib saada jäljel kaugelt üle 90 punkti ning kõik on õnnelikud. IPO 2 on veel nii lihtne, et ajades võõrast jälge suudab omanik koera sealt veel läbi juhtida. Okei, koer võib sattuda nurgast üle minnes segadusse, aga omanik aitab ta sealt välja. Ja kuna nurke on vaid 2, siis segadus ei jooksuta koera nii sügavasse stressi, et ta lõpuni töötada ei suudaks. Selginemine tuleb aga IPO-3 jäljel. Selleks hetkeks on koer nii harjunud juba koerajuhi juhtimisega, et ta loeb iga väikestki nõksu. Minnakse jäljele, mis on raskem, kus jälge enam nii lihtsalt silma ei hakka ning ka olud on raskemad. Ja sisi ühtäkki koer ei oska enam midagi. See on see koht, kus koerajuhid ütlevad, et ma olen vähe treeninud võõrast jälge või et olud olid liiga rasked või et jäljetegija oli nõme jne jne. Vabandusi leiab varnast. Tegelik põhjus on aga see, et koerajuht ei osanud juhtida või tegi juhtimisvigu ja koer läks sellest stressi ja ei suutnud enam normaalselt lõpuni ajada. Kui nüüd mõelda, kui palju on selleks hetkeks koer teinud kordusi, siis võib ette kujutada , kui raske on seda ta peast välja lõhkuda.
2. Koeralt ei nõuta algusest peale tehnilist täpsust ning ei korrigeerita tempot. Olen kuulnud mitemeid inimesi ütlemas, et oh koer on veel noor, ma ei taha teda korrigeerida. Küll vanusega tempo tasandub ja eks kui vaja, siis ma hiljem korrigeerin. Ja koerale kinnistatakse pilt, et jäljel ei peagi täpne olema ning kiire tempo on täiesti normaalne - nii peabki. Ja jällegi, sama nagu punkti 1. toodud näites kukkumine saab toimuma 3-s astmes. Ehk sinnani on jäljed ni palju lihtsad, et kõik sujub nagu mängeldes kuni raskemate astmeteni ja siis toimub häving. Ma olen koolitajana astunud ligi päris mitmele inimesele, kelle koer on esimeses astmes sellist pilti teinud ning öelnud, et sa peaksid selle probleemiga tegelema, see maksab valusalt kätte. Omanik, aga nagu ikka on ise tark ja teab ju kõike, sest koera koolitamine on imelihtne. Selles seisus võiks raha vahele panna, sest kukkumine on paari aasta pärast garanteeritud. Ja nii ongi ja siis on koeral juba sedavõrd palju vanust ja kordusi, et sinna see karjäär ja võidud lõppevadki.
3. Koera ei õpetata algusest peale stressist ise läbi tulema nö. olukordasid ise lahendama. Omanik hindab oma koera vanust ja oskusi valesti ning aitab koera raskuste tulles alati välja kas mõjutades teda rihmast, andes uue käsu või saates ta lausa enda juurest uuesti jäljele. Ja koer õpibki, et kui läheb raskeks ja olukord tunudb lahendamatu ning tekib stress, siis tuleb omanikult lahendust otsida. Ja nii tehaksegi. Ja jällegi, viga ei ole nähtav IPO-1 ja 2 tasemel vaid paraku alles IPO-3 s. Üks väga hea näide on varemgi käsitletud variant, kus koer ei suuda startides kogunevast stressist üle olla ning aina kogunev lisapinge viib lõpkokkuvõttes juba esimesel sirgel töö lõppemiseni. Alumistes astmetes ei paista aga viga seetõttu, et esiteks on jälg nii palju lihtsam ning teiseks omanik oskab toetada ja juhtida seljataga, sest ta teab, kus jälg on ning tasakaal jäljevanusest, koera oskustest, stressi taluvusest ning omaniku toest on veel olemas.
Kuivõrd jutt kisub veidi pikale, siis jätkan siit homme. Räägin toidust jäljel, esemetest, pinnastest jne. Kuulekuse huvilised saavad veel oodata ühe päeva rohkem:)
No comments:
Post a Comment