Meeleolust ja kontrollist kuulekuses vol. 2

Kuna minult paluti täpsustusi eelmise kirjutise kohta, siis jätkan tänagi meeleolu ja kontrolli teemat ning teen seda veidi detailsemalt.

Kuidas saada koer kuulekuses hästi kontrolli all olevaks ja aktiivseks.
Tegelikult on see üks suur ja terviklik komplekt tegevusi, mis lõpuks koos hea tulemuse annavad.

Kõik saab alguse motivatsioonist ja mängust. Koolitamine algabki nii, et koeral tekib motivatsioonieseme suhtes "suur nälg". 99%i koerte puhul, keda meil praegu võistlusplatsidel näeb, pole karta vaja, et „nälga” liiga palju oleks.

Tuleb mõelda selliselt, et pigem rohkem kui vähem, sest alus-motivaator peab olema tugev. Võimalikult vara tuleb hakata mängima kutsikaga nii, et tal on rihm küljes: kui nüüd kutsikas nutsuga/kaltsuga eemale silkab, siis tuleb rihmast anda kerge negatiivne  mõjutus ning kohe, kui koer otsa vaatab, teda kiita ja mängida.

Kui kutsikas juba mängib aktiivselt ja intensiivselt (mis juhtub tavaliselt juba peale esimest nädalat), siis võiks mängu juurde tuua sisse käsu "lahti".

See on käsk, mis on täitmiseks – ehk siis,  kui koer ei lase, siis tuleb kasutada tugevamat negatiivset mõjutust. Samas tuleb siin olla ettevaatlik, et seda õigesti tehtaks.

Kui koer laseb lahti

siis pean kohe järgnema kiitus ja mäng.

Lähtuvalt eelnevalt kirjeldatud rihmatõmbega ja lahtikäsule järgnevatest negatiivsetest mõjutusest tekibki koerale üsna iseseisvalt negatiivse mõjutuse aktiveeriv baas. Kirjeldatud olukorrast on olemas hea video, mida oma loengus ka näitan.

Toiduga motiveerimisest ja baasasjade õpetamisest ma siin praegu ei räägi. Toiduga tuleb aga koer saada õiges meeleolus tegema kõrvalkäiku ja kõrvalasendit.

Siit edasi koolitan koerale kuulekusplatsiga seonduva ootuse ja aktiivsuse näitamise kanali. Kui käia 3-4-kuuse kutsikaga platsil mängimas, saab koerale üsna kerge vaevaga sisse programmeerida käitumismalli, kus hakkab platsile jõudes ise küsima, nõudma ja on seda valmis pikalt tegema.

Ettevaatust, lühidalt kirjutatuna võib jääda mulje, et kõik see ongi nii lihtne ja toimub kiiresti. Tegelikult nõuab eelneva õpetamine ikka mitmeid kordusi ja selleks kulub ikka palju aega. See ei tähenda samas, et see oleks kuidagi ajamahukam kui see, mida meil on harjutud tavaliselt tegema. Tööd tehakse küll samas mahus, kuid treeningud pole süsteemsed ning seetõttu töötab üks asi teisele vastu ja lõpptulemus ei ole hea.

Kui nüüd öelda, et järgnev on koolituses kõige olulisem, siis pole see päris tõsi – tegelikult toetub järgneb 100% eelnevale. Oluline on järgneb aga küll.

Nimelt on meil nüüd olemas toiduga tehtud algasend, meil on tugev motivatsioonipõhi ja vajalikud kanalid. Ehk siis on meil olemas kõik komponendid edasiliikumiseks. Koer oskab nüüd kõrval istuda ja kõrval käia. Edasi tuleb ta õpetada tegema seda kõrgemal energial ja segajate olemasolul.

Kui motiveerida koer kõrgemale energiale, siis on tema meeleolu selles osas natuke teine ning käsud, mis justkui olid selged, muutuvad järsku segaseks. Seetõttu tuleb natuke paar sammu tagasi minna.

Ehk siis motiveerida koer üles ja teha kõrvalasendeid nii, et koer ei eksiks. Näiteks on seda hea teha nii, et ütlete koerale mängu pealt lama ning siis lähete ise lamava koera kõrvale ja võtate ta sealt kõrvalasendisse.

Sellises olukorras on tõenäoline, et koer teeb õigesti. Kui aga ei tee ja jääb viltu vms,  siis on see ilmne märk, et koer ei suuda sellises kõrges energiatasemes kõrvalasendit korrektselt teha – sel juhul tuleb veel sammuke tagasi minna.

Sellisel juhul oleks mõistlik koer mängu ja motivatsiooniga kõrgele energiale üles kütta ja siis anda käsklus istu. Istuva koera kõrvale siirdudes pole võimalik, et ta viltu jääb ja nii on võimalik koer saada ka kõrges energias korrektsesse kõrvalasendisse ning siis saab teda selle eest ka premeerida.

Nüüd tekib meil kõrges energiatasemes õige asend, mida koer võiks mõne aja möödudes hakata juba ka tundma. Mitme trenni möödudes tuleb ette võtta siis järgmine samm.

Kui koer teab juba (positiivset) õiget põhja, tuleb see kinnistada läbi vigade parandamiste ja negatiivsete mõjutuste.

Koer teeb alguses ise vigu, kui natuke kauem kõrvalasendis püsida. Näiteks vaatab ta ringi või keerab lihtsalt pea ära. Kui selle eest negatiivselt mõjutada, siis see koer, kes on õppinud mõjutuse peale aktiveeruma, keerab kohe end õigesse asendisse ja samas aktiveerub ning selle eest tuleb preemia - kõrvalasendisse hakkab tekkima ka aktiivne hoiak ja kui on vaja koera negatiivselt mõjutada, siis saab sellega ka koera aktiveerida.

Järgmise sammuna on võimalik hakata kasutama ära seda ootuse ja iseseisva aktiveerumise kanalit.

Võttes "nõudva" koera autost ja lastes tal pikemalt nõuda, saab talle anda lama-käsu ning siis võtta ta alles sellele järgnevalt, alles peale mõningast energiakogumist kõrvalasendisse.

Nüüd on saavutatud järgmine samm, ehk meil pole vaja koera enam üles kütta - koer tõstis ise oma energiat. Selle energia kontrolli alla võtmisega saame koera veel kõrgemale tasandile.

Üldjuhul kipuvad koerad sellel tasandil siis ka vigu tegema. Nüüd on aga juba võimalik kasutada koerale tuttavat raamistikku: mõjutades teda iseseisvalt tehtud vea eest negatiivselt, saame koera ise viga parandama ja tegema seda aktiivselt. Jällegi saab kohe premeerida nii aktiivsuse eest kui ka vea parandamise eest.

Niimoodi hakkab tekkima koerale algasend, mis on tõusva energiaga ja aktiivne, ning milles olles oskab koer vastu võtta negatiivseid mõjutusi ja neile soovitud kujul reageerida. Samas pole sellised mõjutused kuidagi algasendit ega ka meeleolu laastavad.

Seejärel toimub ülekinnistamine – vigade provotseerimine. Keegi segab ja kui koer „langeb lõksu”, siis järgneb tuttav jada negatiivsest mõjutusest ja aktiveerumisest ning  preemiast jne.

Tänase kirjutise lõpuks on „meil olemas koer, kes tahab teha, tahab aktiivselt võtta algasendit ja kui teeb vea selles, siis muutub negatiivse mõjutuse peale veel aktiivsemaks ning nõudlikumaks”.

Siin teeb nüüd pausi ja jätkan juba järgmisel korral.