Jäljehundi kommentaarid

Nagu lubasin, siis ka peale üritust mõni sõna toimunu kohta.

Peab tõdema, et see oli üks mõnus päikseline päev. Lahe oli see, et lisaks taevas siravale kettale oli ka põlluääres üsnagi arvestatav hulk rahvast ning ilmselgelt nad konkureerisid taevas sirava päiksega:))

Mulle väga meeldis valitsev meeleolu.

Võttes arvesse, et tegemist oli algajate koerte esimese ülesastumisega, siis oli tõeliselt tore, et inimesed põllu ääres innustasid ja kaasa elasid. Nii mitmedki ütlesidki pärast, et oli mõnus ja hästi toetav õhkkond. Aitäh kõigile selle eest!

Samuti suur tänu abilistele: Kairile, kes pani jäljed; Merikesele, kes filmis ning Katriinile, kes pildistas. Samuti Marile, kes aitas kohapeal asju korraldada ning teeb pildid ja videod varsti ka teistele nähtavaks.

Võrreldes eelmise aastaga oli osalisi vähem. Mõlemad kutsikaklassid jäid tühjaks. Mõõtu võeti vaid

hobiklassis. Kui võrrelda eelmist ja seda aastat, siis ilmselgelt oli tase tänavu tugevam. Tegelikult oli sel aastal hobiklassi jälg ju ühe nurga ja sirge võrra pikem ehk selle võrra ka raskem - suurem osa koeri sai siiski väga hästi hakkama.

Võistluse mõte ongi ju anda inimestele koolitusprotsessi keskel infot, kus ollakse ja kuidas peaks edasi minema. Kui vaadata selle nurga alt, siis pean ütlema, et vead olid sama tüüpi.

Mullajälg on selles mõttes hästi tänuväärne, et see näitab selgelt koera jäljeajamise seisu (täpsus, jäljel püsimine ja tempo). Rohus on sedavõrd kergem ja lõhna nii palju rohkem, et kui koer ongi ebatäpsem, siis noort koera on raske hukka mõista, kuivõrd ta töötab selle lõhna najal, mida ta sealt leiab.

Mullal pole aga väga palju konkureerivaid lõhnu. Seega tuleb mullal väga hästi esile koera tehnika. Kui koer mullal kiirustab, siis üldjuhul ta vaid „arvab“, et on jäljel ning üritab kiires tempos kasutada silmade tuge. Viga näeb kohe, kui jäljed muutuvad mingil hetkel vähem nähtavaks või puhub tugevam külgtuul või tuleb nurk jms. Sellised kiirustavad koerad, kes ei ole harjunud peas läbi tööta igat sammu enne järgmisele siirdumist, teevadki üldjuhul siin vigasid.

Kui üks koer välja arvata, siis paistis kõikide teistega see probleem rohkemal või vähemal määral välja: koerad liikusid natuke lohakalt ning ei nuusutanud jälgi selliselt läbi, et oleksid suutnud seda „analüüsida“ ning et pea oleks püsinud liikumisega samas tempos.

Liikudes jäljel natuke lohakalt ja kõrges tempos eksisid koerad just nimelt kas külgtuulega, nurkades või siis kohtades, kus jälg kehvemalt näha. Kuna omanikud olid koerale lähedal (2 meetrit), siis said nad koera aidata ja seeläbi viga mõnevõrra ka varjata.

Kui nüüd aga treenida samamoodi edasi, kuid rihm läheb pikemaks ja omanik enam ei näe eespool toimuvat (ei saa aidata), siis muutub ka jälg koerale raskemaks ja ta peab ise otsuseid langetama. Sellepärast tasukski rohkem treeningutel tegeleda koera õigesse jäljemeeleollu ja -rütmi saamisega.

Kui võtta Jäljehundi reeglid ning mõte, siis nende raames oli see täiesti okei, et koerajuhid aitasid koeri ja sellepärast said koerad KA igati hästi ülesannetega hakkama ning neile ei jäänud ka „paha tunnet“ ajamisest.

Andes hinnangut jäljetööle, üritasin samas ka koerajuhtidele anda kohe tagasisidet suuremate vigade kohta ning anda nõu, milliste vigadega tuleks rohkem tegeleda.

Arvan, et koerajuhtidele oli see kasulik kogemus. Osade silmis oli küll starti tulles näha ka mõnevõrra pinget ja ärevust, mis kindlasti andis aga mõnusa kogemuse enne päris võistlusi. Sai ju tänu sellele ettekujutuse mitte ainult oma koerast "päris olukorras" vaid ka iseendast ja oma närvidest.

Täna-homme saab üles ka pildid ja videod (Sportkoera kodulehel), et kõik huvitatud saavad ise Jäljehundil toimunut lähemalt vaadata.

Koerakoolituslikult oli see nädalavahetus mulle üldse suhteliselt tihe. Sai üle vaadatud ühe tööliini sakslase kutsika jälg, mis tekitas minus palju mõtteid ning arvan, et kirjutan neist siinsamas kunagi hiljem.

Samuti sai aidatud ühte koeraomanikku, kelle koeral on võistlustel koera õigesse meeleollu saamisega jäljel raskusi, mistõttu koera jälg lõppeb üsna tihti juba esimesel sirgel. See on meil üsna levinud probleem, millega aga tihti natuke valest otsast tegeletakse ning seetõttu ikka ja jälle võistlustel ennast samast ämbrist leitakse. Ka sellest plaanin edaspidi siin rääkida.

Jäljehooaeg hakkab ümber saama

Eile aga sai ennast hakata vaikselt jälje teemalt kuulekusele häälestama, kuivõrd jäljehooaeg hakkab otsa saama.

Kui lugesin loengut kutsika ettevalmistusest ning kuulekusest kerkis auditooriumist küsimus, et miks koer tuleb siiakutsumisel 3-4 korda väga ilusti ja heas tempos ning siis ühel korral hoopis teisiti. See on natuke sama teema nagu õpetades kutsikale kodus ISTU käsku: mõistad, et peale viiendat kordust on koeral see käsk selge. Siis treenid seda mitu aastat, teed kokku ca 1000 kordust ning võistlustel koer ikkagi ei istu. Et kas ta on siis jäänud lollimaks kui kutsikana oli?

Kuulekus ja meeleolu on hästi aktuaalsed teemad. Tihtipeale kontsentreeruvad inimesed kuulekust treenides vaid tehnilisele osale ja meeleolu ununeb täiesti ning siis juhtubki selliseid asju. Selgi teemal räägin lähiajal veidi pikemalt.

Tegelikult hakkasin nädalavahetusel sel teemal loengut kokku panema. Plaanis on teha üks veidi teistsugune kuulekuse loeng, analoogne minu varasemale jäljeloengule. Ehk siis tahan rääkida kuulekusest meeleolu nurga alt.

Nädalavahetusel sai ka videoid just selle eesmärgiga juurde filmitud ja vanu salvestisi läbi vaadatud, et saada loengule taha korralik videomaterjal hõlbustamaks inimestel arusaamist meeleolu teemadest.

Nii, et lähtuvalt nädalavahetusel toimunust kerib siin erinevaid teemasid veel üksjagu lahti.