Sündinud jäljekoeraks

Eile kuulsin ma taaskord ütlust ühe väga hästi jäljel töötava koera kohta, et „eks ta on andekas ning sündinud jäljekoeraks“. Kuivõrd ütlejaks oli koolitusvallas kaasa rääkiv inimene, siis tunnistan, et olin üsna šokeeritud.

Tean, et meil ringleb igasuguseid legende ja et Eesti koerasport meenutab mõnikord keskaegset maadeavastamist. Siis ka uskus enamik inimesi, et maakera on lapik ja seal kuskil kaugel võib üle ääre kukkuda. Alles siis, kui mingid tüübid hakkasid ümber maakera sõitma, selgus, et „Ooo, maakera ongi hoopis ümarik!“.

Meie koeraspordis (vähemalt, mis puudutab IPOt) on seis natuke sarnane. Valdav osa rahvast (kui mitte
öelda, et sisuliselt pea kõik ) müttavad kuskil alumises või keskmises tasemes, kui võtta maailma mastaabis.

Olles mitte treeninud sinna ülesse välja, oletatakse vastavalt oma ettekujutusele igasugu lahedaid asju. Ehk selle ülemise osa kohta liigub kõikvõimalikke arvamusi, oletusi ning mis näitavad nende väljaütleja elavat fantaasiat ning mitte just väga sügavaid tegelikke teadmisi. Eks samas muidugi on legendil, et sündinud heaks jäljekoeraks või mitte, ka see hea pool, et sellega saab alati oma koolituspraaki välja vabandada: „Noh, ta ei olnudki hea jäljekoer, ta ei ole selleks sündinud“.

Üritan siin veidi seda legendi analüüsida. Huvitav, kas keegi oskaks ka mõne parameetri nimetada, mis muudab sündimisel koera heaks jäljekoeraks? Ma kahtlustan, et mitte.

Mis siis iseloomustab head jäljekoera:

1. Tema motiveeritus: koer suudab olenemata raskustes ja oludest säilitada sellises koguses motivatsiooni, et ta tahab jõuda jälje lõpuni

2. Rahulik tempo ja sügav nina: koer ajab rahulikult samm- sammu, sügavalt nuusutades ja säilitab sellega kogu aeg head võimalused ideaalseks tööks.

3. Soov ja oskus lahendada kõikvõimalikke ettetulevaid raskusi ja probleeme ilma, et ta kaotaks pea, läheks stressi ja et see stress muutuks kestvaks (hektiliseks).

4. Iseseisvus: töötada jäljel 10 m kaugusel omanikust ning teha iseseisvaid otsuseid.

5. Enesekindlus: usaldada tehtud valikuid ning teada ja tunnetada oma oskusi.

See rida pole kindlasti lõplik, aga sellega on ilmselgelt ära öeldud 95% hea jäljekoera omadustest. Kui nüüd süveneda nendesse omadustesse, siis mina näen siin küll ainult ühte iseloomustajat:

koera tuleb koolitada , seda tuleb teha ilma konfliktideta ning targalt.

Need loetletud omadused on ju kõik koolituslikud detailid. Jah, tõsi, lõpptulemus näeb väga hea välja ning nii tekibki arvamus, et „oooooo, koer on sündinud heaks jäljekoeraks“.

Olen oma eelmistes blogimistes kirjeldanud, kuidas enamikku neist omadustest treenida. Lähiajal tuleb Sportkoera kodulehele üles ka pikem jäljekoolitusartikkel, kus kõik tervikuks saab seotud.

Samas ei tohiks asjadest valesti aru saada justkui koeramaterjalist ei sõltugi midagi. Sõltub ikka ja päris palju. Koeral peab olema looduse poolt antud saagiinstinkti ning ka nälg toidu järgi. Kui seda pole, on suhteliselt keeruline.

Koer ei tohi olla loomult väga närviline, sest selline koer läheb lihtsamalt tasakaalust välja ja tema treenimise tee on sellevõrra palju pikem. Ta ei talu nii lihtsalt stressi ega võta vastu omaniku korrigeerivaid mõjutusi.

Koer ei tohi olla arg. Kui koer kardab kõike ja kõiki, siis ei suuda ta jäljele keskenduda, vaid on kogu aeg ümbritseva suhtes valvel.

Ka „kõva“ koer ei ole parim variant, sest liiga palju ja liiga tugevaid mõjutamisi jäljel lähevad väga kergelt üle kaklemiseks ja pidevaks võitluseks ning segavad sellega treeninguid.

Koeral peab olema töötahet. Kui koer suudab keskenduda asjadele ainult lühiajaliselt ning ei viitsi millegi nimel natuke rohkem pingutada, siis sellist koera ka väga palju ei arenda (see ka põhjus, miks näiteks tööliini sakslased on parem valik kui näituseliini koerad).

Kui nüüd mõelda loetletud puuduste peale, siis tõmbavad need ju joone peale siiski vaid suhteliselt väikesele osale koertest. Enamik ei kvalifitseeru ju ikkagi selliste nimetajate alla.

Eelpool toodud näidete põhjal julgen väita, et ükski koer ei ole sündinud heaks jäljekoeraks.

On väiksem osa koeri, kes pole just kõige paremini sobivad ning seetõttu tasub kutsika valikul sellele siiski tähelepanu pöörata. Aga ilmselgelt on näiteks jäljekoerale vähem kitsendavaid tingimusi, kui IPO-koerale üldiselt. Hea IPO-koer peab olema märksa rohkemate heade omadustega, sest kolm ala, millest IPO koosneb, eeldavad kõik natuke erinevaid omadusi ning seetõttu, pannes need kokku, läheb vaja päris korraliku paketti kvaliteedinäitajaid.

Kui ikkagi räägitakse, et see on sündinud heaks jäljekoeraks ja too ei ole, sest sellise jutuga saab hästi peita oma tegemata tööd või koolitusvigasid. Samamoodi räägivad ju inimesed jätkuvalt, et igal emasel koeral peavad olema kutsikad jne.

Eks legende oli, on ja jääb palju ringlema – aga näe, sellest saadi siiski ühel päeval aru, et Maa ei olegi lapik:)