Jälje hindamisest.

Paneks siia mõningad aja jooksul kogunenud mõtted.

Olen käinud vaatamas palju erinevaid eksameid ja võistlusi, näinud ka lisaks veel mitmeid videosid ja usun, et paljudele pealtvaatajatele jääb nt jälje hindamise juures nii mõndagi arusaamatuks.

Kõik küll kuulavad huviga, kui kohtunik kommenteerib, et esimene sirge oli hindele väga hea ja koer peaks töötama madalama ninaga jne, kuid mõned väga olulised seigad, mida tihti ei mainita, jäävad kuuljale sageli kahe silma vahele.

Võtame nt jälje, kus koer ei taha jäljele väga minna ja koerajuht annab mitu käsklust ning siis näitab jälje
veel käega kätte. Siis hakatakse liikuma ning koerajuht liigub algul järgi 3-4meetrise rihmaga, ning siis, jõudes kuhugi poole sirge peale, libistatakse lõpuks ka rihm vaikselt 10meetri peale. Jõudes nurka hoiab koerajuht koera rihmast tagasi ja koer hakkab nurka otsima. Otsib ja otsib, kuni leiab ning töö jätkub.

Selliselt areneb sooritus kuni lõpuni välja. Oma olemuselt läbis koer ju kogu jälje, näitas kõik esemed.

Ja inimesed põllu servas vaatavad, see koer saab vist küll täna kokku hea või isegi rahuldava, sest näe, ta seikles natuke palju ringi, ja ei keskendunud ning nurkades oli tõsiseid raskusi.

Millise hinde aga peaks selline koer tegelikult saama? Kui palju koer tegelikult jälge ajas?

IPO ja ka FH eeskirjades on öeldud, et koer töötab 10meetrise rihma otsas iseseisvalt ning leiab ka jälje iseseisvalt. Eeskirjade koostajad on leidnud ning seda ka selliselt põhjendanud, et 10 meetrit on piisav distants, millega on võimalik jälgida koera töö iseseisvust.

See tähendab, et ühest küljest peab olema koera ettevalmistus piisavalt hea, et koer julgeb ja oskab iseseisvalt töötada, teisalt peab olema ta piisavalt enesekindel, et seda teha.

Hakkame siis algusest peale.

Kui koerale antakse käsk jälje alustamiseks, siis koera töö väga oluline iseloomustaja ongi see, kuivõrd koer tahab jäljele minna ja kuivõrd hästi ta oskab jälje iseseisvalt ülesse võtta.

Olgem ausad, reaalses elus ju poleks meil sellisest jäljekoerast, kellel pole ise soovi jälge võtta, mingit kasu, ja me peame teda mööda jälge juhatama. Siis võiks ju juba ise ajada jälge.

Jälje hindamisel on jälje alustamisel täpselt sama suur kaal kui nurgal. Ehk siis sisaldub esimese sirge hindes ka jälje alustamine. Samuti nagu teise sirge hindes sellele eelnenud nurk.

Kui nüüd omanik näitab jälje käega ette, siis see on väga suur abi. Enamik neist koertest, kellele käega jälge ette näidatakse, ei suudaks selleta alustadagi. Põhjus on lihtne.

Omanik, näidates käega jälje ette, võtab koeral maha stressi, mis kaasneb iseseisva tööga ning näitab koerale, et sa ei pea otsima - jälg algab siit ja ma aitan sind.

Hinnete keeles tähendab selline abi, kus koerale käega jälg kätte näidatakse, ilmselgelt mitterahuldavat jälje alustamise eest. Kui võtame, et nt IPO1s on jälje alguse ja esimese sirge kaal ca 26 punkti, siis sellise näitamisega läheb automaatselt kaotsi ca 7-9 punkti, sest koer ei võtnud iseseisvalt jälge, vaid koerajuht näitas jälje kätte.

Kui nüüd omanik hakkab kõndima koerale järele lühikese rihmaga, siis selle abi suurus on veel suurem. Kõik, kes on jälge treeninud, on kogenud, et seni, kuni aetakse 2-3 meetrise rihmaga, oskavad koerad hästi ning siis, kui lasta nad 10meetri peale, on koer nii kui ära vahetatud.

Miks nii? Aga sellepärast, et olles lühikese rihmaga koera taga, saab koerajuht koera tööd väga, väga suures osas juhtida. Ning ma ei pea silmas mitte nöörist jäljel hoidmist, vaid muud juhtimist.

Ehk siis, olles koera taga lühikese rihmaga, näidatakse koerale: ma olen siinsamas sinu selja taga - vaata ette, et sa tubli oled!

Koer tunnetab päris hästi, kui koerajuht hingab talle kuklasse ning seetõttu keskendub oluliselt paremini ning täpsemalt. Samas tunnetab ta ka seda, et koerajuht on siinsamas ning saab vajadusel aidata.

Teine asi on see, et koer on harjunud suurema osa ajast töötama nii, et koerajuht sammub koeral järgi. Koera keeles tähendab see seda, et koerajuht kiidaks iga oma sammuga justkui koera – tubli! Sa teed õigesti ja lähed õigesti! See annab koerale tugeva annuse enesekindlust ning koer teab, et teeb asju õigesti.

Kui nüüd koer alustab ning omanik ei lähe talle kohe järgi, vaid laseb rihmal libiseda 10meetri peale, siis koer ju tunneb, et omanik ei tule järgi ehk siis saab aru, et ta on täiesti üksi. Koer peab leidma ning otsustama ise ja olema ise kindel oma töös, sest omanik ei anna talle infot, et sa oled tõesti jäljel ning teed seda hästi.

See tekitab koeras üksjagu stressi. Paljud koerad, kellele omanikud lähevad eksamil stardis järgi lühikese rihmaga, ning kohtunik ei sekku sellesse, poleks teisel moel üldse võimelised jälge ajamagi, sest neil pole piisavalt keskendumist ja enesekindlust.

Tihti jääbki just nii vähe puudu, et see koerajuhipoolne aitamine aitabki koera nö tulemusele. Ja kui koerajuht teeb seda nii alguses kui ka esemetel, siis ongi omanik teinud koera eest ära sisuliselt kogu töö.

Nurgad. Kutsika treenimisel hoiavad paljud koerajuhid koera nurgas kinni, et too ei eksiks või annavad nurgas negatiivse mõjutuse, et koer saaks aru, et eksis.

Niimoodi mõtleb selle enda jaoks asja lahti koeraomanik, kuid koer saab tihti asjast aru teisiti. Tema jaoks tekib pilt, et kui omanik tõmbab rihmast või hoiab kinni, siis omanik ütleb - nüüd on nurk ja sa pead keerama.

Koera jaoks kujuneb sellest välja täiesti selge signaal või lausa käsk. Koer ei peagi vaevuma mõtlema, millal on nurk. Ta ajab sirgelt, oodates koerajuhi märguannet ja saanud signaali, hakkab otsima uut sirget.

Kui koerajuht hoiab koera nurgas tagasi ka eksamil, siis on selle abi suurus koera jaoks täpselt sama suur nagu kuulekuse harjutuses liikumise pealt „lamas“, kus jooksev koerajuht jääks „lama“ käsu andmiseks seisma, annaks käsu ja vajutaks siis kätega koera lamama ning jookseks seejärel edasi.

Kui keegi teeb kuulekuses nii, siis tundub see enamikule täiesti uskumatuna ning meeletult suure veana. Ning kõik pealtvaatajad leiavad, et see oli jultunud tegevus ning koer peaks saama mitterahuldava.

Kui koerajuht teeb aga seda jäljel, siis paljud leiaksid pigem, et näe, koerajuht natuke aitas. Paljud isegi ei pööra sellele tähelepanu.

Aga mõelge nüüd ise, kas jäljed, kui üks on 600 sammu pikk sirge ning teine on 600 sammu pikk nelja nurgaga, on samaväärsed? Koera jaoks on need ju ikka täiesti erineva raskusastmega.

Aga kui koerajuht hoiab koera nurgas kinni, siis see konkreetne nurk kaotabki koera jaoks sisu: ehk okei, ta ei ole päris sirge, aga ilmselgelt annab koerajuht märgi, et otsi uut sirget ja koer teebki nii ja leiab.

Lähtuvalt kirjeldatust leian, et kui koer töötab intensiivselt ja tihedalt jäljel, siis see on „võrratu“. Kui ta töötab kõrge ninaga ning seikleb siia-sinna, siis see on maksimumis „hea“ või isegi „rahuldav“.

Kui aga koerajuht teeb ülalkirjeldatut jälje alguses ning nurkades, siis ei saa see hinne enam kuidagi olla „rahuldav“, sest koerajuht ju tegi tööd koera eest ning samas aitas teda ka emotsionaalselt.

Mul tegelt on sellest hästi kahju, et leidub kohtunikke, kes leiavad, et selline tsirkus jäljel ongi täiesti normaalne. Ju need inimesed ei tunne hästi jälje koolitamise põhimõtteid ja sellepärast ei oska hinnata koerajuhi sekkumise suurust ja vea mõju, või on neil täiesti savi, mida koer teeb ja mida ta peaks tegema, ning tahetakse näha vaid koerajuhi silmis rõõmu ning anda talle selle eest tulemus.

Samuti on mul kahju, et palju on inimesi, kes ei saa aru sellest, kui suured ja sügavad on tegelikult kirjeldatud vead ning kui palju nad peaksid mõjutama terviku hinnet.

Ja veel. Sportkoera kodulehel www.sportkoer.ee on olemas ka artikkel kaitseosa kohta, kus on videodega illustreeritud, kuivõrd varrukamees saab oma väära käitumisega koera aidata ja abistada eksamil.