Reisilt tagasi. Kirjutan antud teemal veel natuke juurde. See teema on küll üsna lõpmatu ning ma arvan, et sellest tuleb ka kunagi hiljem veel juttu.
Mõni rida kogustest. On ju täiesti ilmne, et kui on koer, kes tahab süüa, siis suurem kogus toitu jäljel alati motiveerib koera rohkem. Planeerides jälge tuleks aga mõeldagi just selle peale, et kas koer üldse praeguses treeningfaasis vajab sellist lisamotivatsiooni või piisab olemasolevast ning jälje ajamisest saadavast lisamotivatsioonist. Samuti on üsna oluline see, kuidas see suurem kogus jäljele paigutada. Tegelikult saab ju
sama koguse toitu panna jäljele väga erineval moel. Võib teha pikemaid juppe, kus igas sammus on toit ja siis pikemaid juppe ilma toiduta; võib teha lühikesi toiduga juppe ja siis lühikesi ilma toiduta ning need lihtsalt vahetuvad tihedamalt ning kolmanda variandina panna ühte kohta suurem kogus toitu. Kõik need kolm näidet töötavad tegelikult erinevalt ning erineva eesmärgiga.
Kui panna pikem jupp toiduga, siis sellel on kindlasti rahustav mõju ning koer läheb tähelepanelikumaks ning hakkab töötama sügavama ninaga. Muidugi noor koer jällegi vastupidi võib muutuda ka lohakamaks, sest vahepealne "lihtne" toidu lõhnast küllastunud jälg mõjub kindlasti tähelepanelikkust nõrgestavalt.
Kui panna lühikesi juppe toiduga vaheldumisi tühjade lühikeste juppidega ilma, siis see on üldjuhul hea moodus koolitamiseks, kui koeral on tempoprobleeme, sest saades vahepeal toitu ja hakates tühjal jäljel kohe kiirustama, saab koera selle eest veidi korrigeerida ning koer jõudes rahulikuma ja täpsema tööni leiab ka koheselt toitu ehk kinnistatakse nö. täpselt vajalik pilt ajamisest. Kui koer ei tee sedasorti vigu, siis see kolmas variant on täiesti mõtetu, sest sellise toiduskeemiga võib natuke oskajam koer ajada jälge "silmad kinni ja selili", sest sisuliselt ühe toidu lõppedes ta juba tunneb uue toidu lõhna (arvestades koera haistmismeelega, ega meist ju ometi keegi ei arva, et koer töötades näiteks 10 - 20 pikkusel tühjal jäljel ei tunne toitu lõhna seal lõpus :)) )
Isiklikult kasutan päris palju lahendust, nagu oli ka selles näites toodud skeemil ehk panen ühte kohta rohkem. Seda kasutan just natuke oskajamate koertega ning eesmärk on anda koerale peale raskemat tööd lisamotivatsiooni ning samas võimaluse hetk puhata. Samas selline pikem "söömaaeg" natuke alati lõhub koera sujuvat rütmi ja head tempot ning sellel põhinevalt on võimalus provotseerida vigu (ehk kasutada seda lõksuna). Ma paigutan suurema koguse toitu analoogselt nagu alguspunktis ehk sammudes jäljel samm - sammul jään ma seisma ning seisan kaks jalga kõrvuti. Astudes sealt edasi panen ma tekkinud väikese "ruudu" sisse kümmekond pala laiali. Sellise lahendusega jõudes toiduni on koer ühest küljest positiivselt üllatunud suurest toidu kogusest ning selline üllatus kindlasti tekitab temas suurema annuse motivastiooni. Samas pole aga see lihtsalt kuhi, mis suu avades talle iseenesest suhu vajub, vaid ta peab seal natuke ninaga töötama ja ka pead kasutama, et kõik toit söödud saada. See võimaldab aga saada pikema peatuse ning natuke koeral puhata. Ise üsna tihti käin ja kiidan koera ning patsutan teda. Sellel Käbi videol kahjuks lähtuvalt YouTube minuti piirangust ma lõikasin pea minutise jupi välja, kus koer sõi seal "ruudus" ja ma kiitsin teda.
Selline ühte kohta toidu laotamine on selles mõttes hea, et koer saab suure annuse toitu, mis tõstab motivatsiooni, aga samas ei ole see jaotunud pikema jälje peale ja ei aita sellega koera jäljeajamisel. Teisisõnu koer peab keskenduma tühjale jäljele ning tegema tähelepanelikku tööd ning toit ei ole selles osas abiks. Samas saab ta aga ikkagi suurema koguse maiust kätte. Nagu kõik elemendid jäljetreeningus on ka ülalloetletud toidu paigutuse lahendused hästi tugevas seoses koera treenituse tasemega. See tähendab, et koolitaja peab koera sedavõrd hästi tundma, et oskaks valida, mida millal kasutada ning kuidas varieerida.
Tollel samal videol, millele ka eespool viitasin, on hästi näha kolm erineva eesmärgiga toidu paigutust samal jäljel. See ongi see osa, et pannes jälge maha peab oskama ette kujutada, et millises punktis millise eesmärgiga toitu peaks paigutama. Näiteks seal oli esimeseks nö. suurema kogusega jälje"ruut" (ruut tegelikult on paha sõna, sest meil inimesed kujutavad ruudu all hoopis midagi muud ette) ning selle eesmärk oli anda koerale peale esimest rasket jäljeosa lisamotivatsiooni ning natuke puhkust, mis oli vajalik järgnevaks.
Teise toiduosa eesmärk oli natuke tõsta koera enesekindlust ning premeerida teda hea tempo eest. Ehk koer jõudes sellesse faasi saab kinnitust oma heale tööle ning läbides 6-7 palaga toidurea saab kinnitust rütmile ning tempole. See oli vajalik, sest järgnesid ülesanded, mis olid nõudlikud ning korrigeerides seal koera oli vaja olla kindle, et koer vahetult enne seda korrektselt ajades oskab reageerida korrigeerimisele soovitud moel. Teisisõnu, korrigeerimine on vaid siis tõhus, kui koer oskab sellele reageerida. Niisama laksimine ei vii kuhugi.
Kolmanda toiduosa eesmärk oli mitmeti tõlgendatav. Esiteks pidi see andma lisamotivatsiooni, teiseks natuke aitama koera kõrgemas rohus pead jälje põhja panema, aga samas ka suhteliselt lihtsamal rohulõigul nö. viima koera sinna faasi, et ta tunneb et ooo, nii lihtne oli ja nüüd on toit ka veel ning sellega muutma ta natuke lohakaks. Ehk teatud mõttes töötama lõksuna enne järgevat ülesannete rida.
Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php
Mõni rida kogustest. On ju täiesti ilmne, et kui on koer, kes tahab süüa, siis suurem kogus toitu jäljel alati motiveerib koera rohkem. Planeerides jälge tuleks aga mõeldagi just selle peale, et kas koer üldse praeguses treeningfaasis vajab sellist lisamotivatsiooni või piisab olemasolevast ning jälje ajamisest saadavast lisamotivatsioonist. Samuti on üsna oluline see, kuidas see suurem kogus jäljele paigutada. Tegelikult saab ju
sama koguse toitu panna jäljele väga erineval moel. Võib teha pikemaid juppe, kus igas sammus on toit ja siis pikemaid juppe ilma toiduta; võib teha lühikesi toiduga juppe ja siis lühikesi ilma toiduta ning need lihtsalt vahetuvad tihedamalt ning kolmanda variandina panna ühte kohta suurem kogus toitu. Kõik need kolm näidet töötavad tegelikult erinevalt ning erineva eesmärgiga.
Kui panna pikem jupp toiduga, siis sellel on kindlasti rahustav mõju ning koer läheb tähelepanelikumaks ning hakkab töötama sügavama ninaga. Muidugi noor koer jällegi vastupidi võib muutuda ka lohakamaks, sest vahepealne "lihtne" toidu lõhnast küllastunud jälg mõjub kindlasti tähelepanelikkust nõrgestavalt.
Kui panna lühikesi juppe toiduga vaheldumisi tühjade lühikeste juppidega ilma, siis see on üldjuhul hea moodus koolitamiseks, kui koeral on tempoprobleeme, sest saades vahepeal toitu ja hakates tühjal jäljel kohe kiirustama, saab koera selle eest veidi korrigeerida ning koer jõudes rahulikuma ja täpsema tööni leiab ka koheselt toitu ehk kinnistatakse nö. täpselt vajalik pilt ajamisest. Kui koer ei tee sedasorti vigu, siis see kolmas variant on täiesti mõtetu, sest sellise toiduskeemiga võib natuke oskajam koer ajada jälge "silmad kinni ja selili", sest sisuliselt ühe toidu lõppedes ta juba tunneb uue toidu lõhna (arvestades koera haistmismeelega, ega meist ju ometi keegi ei arva, et koer töötades näiteks 10 - 20 pikkusel tühjal jäljel ei tunne toitu lõhna seal lõpus :)) )
Isiklikult kasutan päris palju lahendust, nagu oli ka selles näites toodud skeemil ehk panen ühte kohta rohkem. Seda kasutan just natuke oskajamate koertega ning eesmärk on anda koerale peale raskemat tööd lisamotivatsiooni ning samas võimaluse hetk puhata. Samas selline pikem "söömaaeg" natuke alati lõhub koera sujuvat rütmi ja head tempot ning sellel põhinevalt on võimalus provotseerida vigu (ehk kasutada seda lõksuna). Ma paigutan suurema koguse toitu analoogselt nagu alguspunktis ehk sammudes jäljel samm - sammul jään ma seisma ning seisan kaks jalga kõrvuti. Astudes sealt edasi panen ma tekkinud väikese "ruudu" sisse kümmekond pala laiali. Sellise lahendusega jõudes toiduni on koer ühest küljest positiivselt üllatunud suurest toidu kogusest ning selline üllatus kindlasti tekitab temas suurema annuse motivastiooni. Samas pole aga see lihtsalt kuhi, mis suu avades talle iseenesest suhu vajub, vaid ta peab seal natuke ninaga töötama ja ka pead kasutama, et kõik toit söödud saada. See võimaldab aga saada pikema peatuse ning natuke koeral puhata. Ise üsna tihti käin ja kiidan koera ning patsutan teda. Sellel Käbi videol kahjuks lähtuvalt YouTube minuti piirangust ma lõikasin pea minutise jupi välja, kus koer sõi seal "ruudus" ja ma kiitsin teda.
Selline ühte kohta toidu laotamine on selles mõttes hea, et koer saab suure annuse toitu, mis tõstab motivatsiooni, aga samas ei ole see jaotunud pikema jälje peale ja ei aita sellega koera jäljeajamisel. Teisisõnu koer peab keskenduma tühjale jäljele ning tegema tähelepanelikku tööd ning toit ei ole selles osas abiks. Samas saab ta aga ikkagi suurema koguse maiust kätte. Nagu kõik elemendid jäljetreeningus on ka ülalloetletud toidu paigutuse lahendused hästi tugevas seoses koera treenituse tasemega. See tähendab, et koolitaja peab koera sedavõrd hästi tundma, et oskaks valida, mida millal kasutada ning kuidas varieerida.
Tollel samal videol, millele ka eespool viitasin, on hästi näha kolm erineva eesmärgiga toidu paigutust samal jäljel. See ongi see osa, et pannes jälge maha peab oskama ette kujutada, et millises punktis millise eesmärgiga toitu peaks paigutama. Näiteks seal oli esimeseks nö. suurema kogusega jälje"ruut" (ruut tegelikult on paha sõna, sest meil inimesed kujutavad ruudu all hoopis midagi muud ette) ning selle eesmärk oli anda koerale peale esimest rasket jäljeosa lisamotivatsiooni ning natuke puhkust, mis oli vajalik järgnevaks.
Teise toiduosa eesmärk oli natuke tõsta koera enesekindlust ning premeerida teda hea tempo eest. Ehk koer jõudes sellesse faasi saab kinnitust oma heale tööle ning läbides 6-7 palaga toidurea saab kinnitust rütmile ning tempole. See oli vajalik, sest järgnesid ülesanded, mis olid nõudlikud ning korrigeerides seal koera oli vaja olla kindle, et koer vahetult enne seda korrektselt ajades oskab reageerida korrigeerimisele soovitud moel. Teisisõnu, korrigeerimine on vaid siis tõhus, kui koer oskab sellele reageerida. Niisama laksimine ei vii kuhugi.
Kolmanda toiduosa eesmärk oli mitmeti tõlgendatav. Esiteks pidi see andma lisamotivatsiooni, teiseks natuke aitama koera kõrgemas rohus pead jälje põhja panema, aga samas ka suhteliselt lihtsamal rohulõigul nö. viima koera sinna faasi, et ta tunneb et ooo, nii lihtne oli ja nüüd on toit ka veel ning sellega muutma ta natuke lohakaks. Ehk teatud mõttes töötama lõksuna enne järgevat ülesannete rida.
Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php
No comments:
Post a Comment