Mitmekülgne jäljetrenn - Käbi 08.10.11.

Eile sai Käbiga tehtud üks päris põnev trenn.

Võttes aluseks jäljevideo ning joonistatud skeemi püüan lahti seletada oma eelnevaid jäljekirjutisi teemal ülesannete lahendamine ja stress

.

Videos olin sunnitud välja lõikama kaks lühikest juppi, et mahtuda YouTube ette antud 15 minuti sisse. Nii et ärge pahandage, et kohe algusest on puudu kümmekond sammu mullajälge ja siis esimese söögipausi juures veedetud minut. Need kohad hakkavad videol ka silma.

Sissejuhatuseks antud jälje kava iseloomustus: koer (Estrellest Hurmuri Käbi) on aasta ja 10 kuud vana . Minu juures jäljel käib stabiilselt alates tänavusest lume sulamisest. Selleks, et jõuda sellise trennini nagu on videol, oleme vähehaaval latti tõstnud ja vinti peale keeranud. Sel suvel tehtu ongi sillutanud teed selliseks treeninguks.

Jälg. Omanik tegi ise jälje, tavalise kõnnakuga (nagu me kogu aeg teeme) ning toitu oli pandud kolme punkti (hiljem räägin läbi toidu mõtte). Jälje vanus oli ajamise hetkel natuke alla 2,5 tunni. Kui jälg oli seisnud maas ca 1,5 tundi, siis võtsin oma koera ning läksin Käbi jälje peale jalutama.

Kokku kõndisin risti üle jälje 4 korda, seisin pikemalt ühes kohas jälje kõrval. Minu koer jooksis risti-rästi
ümber minu ja hüppas vastu mind (ehk koera jälgi oli tõeliselt palju). Viimane ristuv jälg tuli ca 1 m enne viimast nurka ning ma jalutasingi kogu sirge ulatuses vähem kui 1 m kaugusel jäljest. Minu koer virutas mängu käigus ära Käbi jälje lõpus oleva palli ning ma viisin selle veel sinna tagasi (kogu nalja filmis Merike: kahjuks ei saanud videost asja kuna vajalik nupp jäi alla vajutamataJ ja sellepärast ei saa seda teile ka näidata!).

Jälje alguse tegime paar kuud tagasi küntud mullapõllule, millel muld oli hästi kokku vajunud ning tihke. Jälge polnud praktiliselt näha. Tuul puhus enamiku sirgeid küljelt ning ca 8-9 m/s. Jälje kogupikkus oli ca  750 - 850 sammu.

Jälje algus sai tehtud sihilikult raskemale pinnasele (kogu jälje kõige raskemale), et koer võtaks  alustades kohe jälje ettevaatlikumalt üles ja kontrolliks täpsemalt. Edasi sai mindud värskemalt küntud (paar nädalat tagasi) pinnale, mis oli piisavalt ebatasane, et koer ei näeks jälgi. Varsti pärast mullale minekut läks jälg üle tugevate traktorijälgede ning sügavama vao. Tegime kohe pärast vagu nurga, et koer, minnes sellisest segamisest (pinnase muutumisest - vaost) natuke stressi, oleks sunnitud nüüd probleemi lahendama.

Edasine jälg kulges vaole hästi ligidalt - eesmärgiks, et see koera ajamist segaks ja teda „endasse imeks“.

Eelnev segamine ning stressi tausta tekitamine väljendus väga ilusas teises nurgas. Kui eelnevas nurgas oli koer veidi ebakindel (kuigi lahendas nurga täpselt), siis lahendatud probleem lisas sedavõrd enesekindlust, et koer suutis teise nurga lahendada sujuvalt, heas tempos ning piisavalt enesekindlalt.

Järgmisel sirgel oli ridamisi ülesandeid, mis oli vaja lahendada. Sirge alguses oli koer, lähtuvalt külgtuulest, veidi ebakindel ning seda oli selgelt näha ka tema ajamise pildis. Kuna jälge oli päris pikalt veel ees, siis selline ebakindel ja kontrolliv ajamine oleks koera järgmise sirge märksa keerukamateks probleemideks liiga ära väsitanud. Seetõttu polnud soovi teda siin „küpsetada“. Võtsin koera rihma enda kätte (sest mul on kindlam käsi, kui Merikesel), et teda vastavalt vajadusele sellega toetada.

Rihma õige toetus annab koerale teinekord imeliselt palju enesekindlust. Videolt on hästi näha, kuidas koer hakkab töötama koheselt märksa enesekindlamalt ning lahendab nii sügavama kraavi kui ka katkestatud jälje paremale väga enesekindlalt ja veenvalt.

Kuna koer oli „kasvanud“ rihma toel ning õnnestunud ülesannete najal, siis andis see hea võimaluse koerale rasketes tingimustes iseseisvat ajamist õpetada. Selleks sai rihma antud 4-5 meetrit järele. Eesmärk oli muuta sellega koer natuke ebakindlamaks (ehk lastes teda kaugemale ning sõltumatumalt tööle.) Olles „üksi“ pidi ta lahendama järgmise katkestuse ning siis ka täiesti iseseisvalt nurga.

Nagu on näha koera jäljeajamise pildis, siis oli koer pikema rihma otsas üsna kontrolliv ja tähelepanelik, kuid lahendas samas ülesanded veenvalt.

Nurgas on näha, kuidas rihm sai täiesti lõdvaks lastud ning koer töötas ilma igasuguse toeta. Seda just selleks, et veel võimendada üksi olemist. Tulles nurgast välja ajas koer sirget ideaalses jäljepildis – õiges tempos, piisava enesekindlusega ning jälge „valitsedes“. Sellepärast oli premeerimine ka igati õigustatud.

Oletades ette, et selles punktis peaks koer olema vajalikus meeleolus, sai siia pandud rohkem süüa: nn väikesesesse ruutu (kaks jalga kõrvuti) 6 – 7 pala toitu. Mõte oli, et kui koer leiab rohkem toitu, siis saab ta sellest lisamotivatsiooni eelseisvate probleemide lahendamisteks ning samas saab ka natuke puhata.

Viiendal sirgel ootasid ees hoopis teistsugused probleemid. Arvestades eelnevate sirgete tõsidusega ning ülesannetega oli koer nüüdseks juba üsna väsinud. Eesmärk selle sirgega oligi panna koer väsinuna stressisituatsiooni ning lasta tal iseseisvalt lahendada ülesandeid ja probleeme.

Lahendades probleemi ei saanud koer aga mitte toitu, vaid võimaluse jälge ajada (rahus) ja teinekord leidis ta eseme, et saada sellest lisaenesekindlust. Esemed olidki jäljele paigutatud loogikaga, et nad oleksid koerale stressi maandajaks ning annaksid lisajõudu. See aitab luua esemetest positiivset mälupilti ja muudab koera esemetel kindlamaks. Peale esimest eset oli pandud a 20 sammu kaugusele ka 6-7 sammu sisse toitu, et enne tõsisemaid katsumusi koera veidi „laadida“.

Nüüd tuli esimene ristuv jälg. Ristuv jälg oli, nii kui ma eelnevalt kirjeldasin, mitte lihtsalt puhas läbikõndimine jäljest, vaid seal olid ka eelnevalt ja järgnevalt värsked koerajäljed. Mõte oli  tekitada ristuva jälje peale lisastressi ning lasta Käbil selles olukorras probleem lahendada.

Nagu esimesel ristuval näha, tahab koer keerata ristuva peale, kuid mõistab, et see on vale jälg. Samas on ta aga juba piisavalt väsinud ja stressis, et ei suuda enam ka õiget jälge valida vaid maandab oma stressi teises suunas ristuva peale.

Selle eest saab koer rihmatõmbega terava märkuse, et tuleb täpne olla ning ei tohi eksida. Leides nüüd uuesti õige jälje liigub koer edasi juba märksa tähelepanelikumalt.

Kui vaatate koera ilmet, siis on näha, et tal ei ole kerge (suu on lahti ning olek on üsnagi stressis). Üritades aga kontsentreeruda tööle lahendab ta veenva kergusega nii ees olevad ristuvad inimese, koera kui ka traktori jäljed.

Eelneva mõte oligi õpetada koera raskes olukorras kontsentreeruma ning pingutama ja läbi selle leidma rahu ning võimaluse edasiminekuks. Käbi sai sellega hästi hakkama.

Vahepeale tehtud rohuosa on nagu etenduse 3-s vaatus.

Kui esimene pikk sirge pidi tekitama probleeme ning ehitama stressi läbi lihtsamate eksimuste ja enesekindlust läbi lahenduste, siis teisel pikal sirgel olid probleemid raskemad. Ehk kui teisele  pikale sirgele oleks sama raskusastme ülesandeid paigutanud, siis poleks see koera enam suurt „harinud“, sest ta oli need juba lahendanud.

Kolmanda vaatuse pidi tekitama rohi läbi selle, et olles väsinud ning jõudes lihtsama pinnase peale ning saades seal toitu, on koeral ilmselgelt raske tulla tagasi raskema pinnase peale. Ta peab väsinud peast suutma kiirelt ümber kohaneda ning keskenduma täiesti teisel tasemel.  Arusaadavalt, olles väsinud ning jõudes lihtsamale pinnasele laseb koer end lõdvaks. Rohus oleva toidu eesmärk oli, lisaks lõdvestumise provotseerimisele, ka soov siiski kõrgemas rohus koera nina natuke paremini maha saada ning teda veidi motiveerida, et järgmise sirge probleemide lahendamiseks jõudu leida.

Jõudnud mullale suutis Käbi ülejäänud jälje läbida eeskujulikult, ehk siis kahed ristuvad inimese ning koera jäljed, traktori jäljed. Kusjuures, viimane ristuv sai tehtud vaid 1 meeter enne nurka ning mindud paralleelselt sisuliselt päris jälje kõrvalt. Samuti hüples sealsamas Käbi jäljel minu koer.  Lähtuvalt eelnevalt jäljel toimunust, ning toetudes suvisele ettevalmistusele, näitas Käbi täiesti eeskujulikku tööd.

Kui vaatate videot, siis seal ei märkagi koerast, et kuskil oleks olnud midagi ristuvat või segavat. Ja selle peale saabubki lõpp ning suur-suur kiitus.

Ehk siis, mida me õpetame koerale? Seda, et kui sa ajad sellises meeleolus nagu vaja ning oled täpne ja jälgid, siis saabubki preemia ja lõpp. Ehk ajades viimase sirge ja nurga ideaalselt saigi koerale taaskord kinnistatud, lisaks probleemide lahendamise oskusele, ka vajalikku jälje läbitöötamispilti, ehk siis oli tehtud jäljel rida erinevaid eesmärke, mis kõik said läbi mängitud ja saavutatud.

Selle üheks suureks eelduseks on aga süsteemne töö ja hästi planeeritud jäljed.

Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php 

Aivo postitas Sportkoera alt