Noore koera stressitrenn jäljel vol. 2

Eilne jäljetrenn oli jätkuks üleeilsele jäljevideole. (selle kokkuvõte ja kommentaarid siin) Neile lugejatele, kel jäljest juba väga siiber on, luban, et lähiajal kirjutan taas muudest teemadest rohkem ja jäljest pisteliselt muule vahele.

Kuna aga jäljehooaeg jookseb hooga lõpu suunas ja saab nii ehk naa mõne nädalaga läbi, siis on see vabandab välja ka natuke suurema kontsentreerumise jäljele.

Tänane video ja trenn täiendavad eilset ning seletab mõnevõrra lahti ka minu koolitusloogika ja metoodika, kuna ära on toodud kaks järjestikust videot ja treeningut.

Video asub lingil

Kui eelmine jälg oli selline, kus koer oli üsna suure osa “üksi” ning pidi otsima lahendusi ja pingsalt vaeva
nägema, siis uue trenni mõte oli koera lohakuse eest „karistada“ ning samas mõjutades koera rihmast, teda mõnevõrra ka aidata. Nüüd võib küsida, et see pole ju loogiline, et kui ühel päeval lastakse koeral keerutada ja siis teisel päeval ei lasta ning karistatakse selle eest, siis see ju toodabki konflikti ja on koera suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kui asi oleks nii must-valge, siis ma nõustuksin sellega isegi, aga see pole nii.

Treenin jälge nii, et planeerin alati kõigile jäljed selliselt, et igal jäljel on treeningtsüklis ja protsessis mingi mõte ja eesmärk. Minu arusaamist mööda, pole „läheme jäljele ja söödame seal koeri“ normaalne mõtteviis.

Treeningute planeerimine tähendab, et igal treeningul kutsub toit ja jälje ülesehitus koeras esile teatud tüüpi käitumist. Ja juhul, kui see ei kutsu, siis saab koerajuht jäljel õigesti toimetades seda esile kutsuda. Selline treening on järgneva jäljetrenni eelmäng, ehk siis, kutsub see trenn koeras esile teatud käitumist, mis üsna reaalselt järgmises treeningus välja paistab. Ning siis saab sellega tegeleda juba järgmises trennis ning sellest lähtuvalt ehitada ülesse järgmise trenni. See on nagu tellistest maja ehitamine. Ehk tegelikult ju täidab maja müüris ka iga tellis teatud funktsiooni ega ole visatud sinna kohatäiteks suvaliselt vahele.

Kui eelmises video treeningu käigus koer otsis ja lahendas ning õppis selle käigus iseseisvalt tegutsema, õppides läbi selle natuke tööd stressisituatsioonis ning lõppkokkuvõttes “kasvas”, siis eilse trenni eesmärgiks oli see “kasvanud” koer muuta jäljel tähelepanelikumaks.

Ehk siis, saanud värske kogemuse, et iseseisvus on täiesti okei ning koer muutus selle käigus ka julgemaks ja enesekindlamaks, oli ette arvata, et järgmises trennis on koer kohe natuke lohakas.

Selle võimaldamiseks tehti ajaliselt noorem jälge (lihtsam), et tõsta veel rohkem koera enesekindlust ning sinna juurde lisati ka täpsust nõudvaid elemente, milledes eksimise korral saaks looma lohakuse eest karistada. On kaks täiesti erinevat asja – jäljel ringi liikumine ja eesmärgipärane otsimine ning lohakus ja niisama ringi jooksmine.

Jälje loogika oli selline: alguses pikem sirge, mis annab koerale üksjagu enesekindlust ning seejärel, kui on arvata, et koer muutub lohakamaks, tuleb kohe nurk. Eeldasin, et üsna reaalselt koer eksib nurgas ja saab selle eest nuhelda. Esimesele järgneb lühike sirge ja uus nurk. Olles saanud eelmises nurgas meeldetuletuse, muutub koer ilmselt terasemaks ja töötab tõenäoliselt järgmise nurga täpselt (mida ta ka tegi). Koera meeleolu oligi teises nurgas pea ideaalne ning täpsus väga hea.

Üsna kohe peale nurka saabus lõks: kaks jälge sai tehtud loogikaga, et kõigepealt kõndis Merike oma koerale jälje maha ning kui see oli maas olnud ca 30 minutit, kõndis sellest risti üle, pani oma jälje maha Agle.

Agle ajas oma koeraga jälge 35-40 minut hiljem (Agle jälg läks siis risti üle Merikese jälje) ning siis sellele peale Merike oma pooleteise tunnise vanuse jälje, millest olime siis kolmekesi (koer, Agle ja mina) risti üle, suhteliselt värskelt, kõndinud.

Kui vaatate videot, siis sealt on näha, et peale ideaalset nurka töötab Agle koer ristuvast jäljest üle täiesti puhtalt ning mis peamine – polnud ühtegi abivahendit – ei olnud rihmatõmmet, ei olnud toitu ega muud. Agle koer tegi seda puhtalt, sest oli saanud eelnevalt selgete eksimuste eest karistada ning siis, saanud võimaluse heaks tööks, ei tahtnud enam sellest mugavast ja mõnusast tsoonist välja kukkuda. Seetõttu oli ta ka tähelepanelik. Preemiaks oligi jälje ajamise rahu ning ilusa töö ja meeleolu eest toit ning oligi lõpp.

Nii palju veel oludest: põld oli väga-väga märg, sadas vihma (mis on ka videolt näha) ning osad jäljed olid täiesti vee all (sammud olid täitunud veega). See oli jälg kohati koera jaoks üsna nõudlik, kuid mõlemad koerad said hästi hakkama. Pori ja vee hulk on hästi nähtav esimeses nurgas, kus mina, koera mõjutamisel paigal seistes, sisuliselt mutta kinni jäin ja alles läbi suure pingutuse sealt vabanesin.

Kuivõrd homsest lähen Leetu tegema jäljeseminari (siit saab leedu keelt õppida :)) ning koolitama sealseid IPO ja kuulekuse kohtunikke hindamise osas, siis pole päris kindel, kas enne esmaspäeva siia midagi krijutada saan. Kui aga hotellis net olemas on, siis kindlasti kommenteerin kohapeal toimuvat.


Jäljekoolitusest kui terviklikust süsteemist on pikem jutt Sportkoera kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php