Jäljehunt

Kuivõrd homme toimub järjekordne Jäljehundi võistlus, siis mõni rida mõtetest seoses selle üritusega.

Idee teha selline võistlus tekkis mul möödunud suvel ja sellel oli mitu põhjust:

1. Ennekõike soov populariseerida koera treenimist ning koerte ettevalmistust just jäljevõistluste suunal.

Kui mõelda tee peale, mis on vaja käia IPO või FH-ni, siis see on inimese jaoks ikka jube pikk tee. Sa treenid ja treenid ning kuskil seal tunneli lõpus paistab mingi verstapost, kus sa saad oma koera taset kontrollida ja saad tagasisidet treeningute õigsuse osas.

Üldjuhul ei kujuta paljud vahepealses osas täpselt ette, milliselt nende koer esimesel võistlusel käitub ja kuidas enda närvid vastu peavad. Selline olukord võib aga lõpus, seal tunneli otsas, kaasa tuua üsnagi ebameeldivaid üllatusi, mis võivad päädida ka läbikukkumisega. Ning siis oled nõutu ja mõtled, et mida sa siiski valesti tegid.

Minu mõte oligi anda inimestele juba treeningfaasis võimluse kontrollida oma närve, oskusi ning saada kogemust ja katsetada koera. Ehk siis, kui anda sel pikal teel inimestele „pingid, kus puhata“, siis jaksavad nad käia märksa pikemat teed.

2. Motiveerida inimesi liikuma oma koeraga treeningutel edasi natuke kiiremas tempos. Ehk arendama koera vastavalt tema võimalustele. Okei, saan aru, et paljud ei oska seda ning kardavad ehk, et kui nii kiirelt edasi liikuda, siis võib koera ära rikkuda.

Samas kui inimene näeb, et teised, tema koeraga ühevanused koerad saavad hakkama, siis peaks see andma enesekindlust juurde.

Arvan ka, et kui inimene kardab oma koera ise ära rikkuda, siis nad võiks tulla nõu küsima ja seeläbi saada endale edasiliikumiseks paremad eeldused.

Paljud ei taju, et aeglaselt liikudes rikuvad nad koeri samavõrd, kui kiiresti liikudes.

Kui nüüd kedagi huvitab, kuidas aeglaselt liikudes koera ära võib rikkuda, siis andke teada – kirjutan sellestki pikemalt.

3. Näidata, et tunnine jälg, mullajälg ja/või võõra inimese tehtud jälg, pole raskused koera jaoks, vaid kollid omaniku peas. Loomulikult peab mulda treenima ja ka tunniseid jälgi tegema, aga see ongi ju normaalne.

4. Oli ka mõte, et kui hinnata Jäljehunti samal tasemel nii kui IPO-jälge või FH-d, siis saavad inimesed juba koolituse algfaasis hea kogemuse, õpivad sellest ning saavad rohkem teadmisi edaspidisele mõeldes ja treeninguid jätkates.

Eelmise aasta Jäljehundi eel ringlesid jutud a la „ärge sinna minge, rikute oma koera ära“ jms. Üllatav oli, et sellised jutud said alguse mõnest koolitajast või koolitusega lähedalt seotud inimestest.

See oli minu jaoks ohumärk. Mitte niivõrd sellepärast, kuidas mõned eht-eestlaslikult uute algatuste vastu võitlevad, vaid just seetõttu, kuidas mõned koolitajad ei näe asja sisuliselt: ei saa aru, mis rikub koera ja mis mitte ning kuidas koera tuleks treeningutel edasi viia.

Saan aru, et nii kaua, kui meie võistlustel on alati „imeline roheline aas“ ei tule ka koolitusvead  nii lihtsalt välja ning natukenegi raskemas olukorras hakkab koolituspõhi rajult rebenema ja paljud avastavad, et esimestel aastatel tehtud vigade tõttu, polegi enam võimalik oma 6-7-aastast koera rasketes oludes ajama saada.

Kui võtta nüüd selle loogikaga, et kutsikat hakatakse treenima juba vanuses 2-3 kuud ning temaga tehakse ca 3-4 trenni nädalas ja peale esimest 7-10 jälge jäetakse sisse augud toidurajas, hakatakse tegema nurki, minnakse tunnise jälje peale, siis… Siis on 6-7-kuuse koeraga tehtud juba 30 - 40 trenni, mis loob rohkem kui ideaalsed eeldused mullajälje läbimiseks.

Kuna Jäljehundi võistlusel on võimalik kasutada toitu ja toetada koera häälega ning ajada lühikese rihmaga,  siis pole see normaalselt treenitud 6-kuusele koerale mitte mingi probleem.

Siinkohal on aeg soovida palju edu homsetele võistlejatele, kellede nimed on üleval Sportkoera kodulehel. Eks homme peale võistlust saab siis siia sellel teemal jälle kirjutatud.