Kuivõrd eilse postituse järgselt küsis minult üsna mitu inimest, et mida ma silmas pidasin öeldes et eelmisel aastal tegelesime koerale pidevalt raskemate ülesannete ja stressiolukordade ülesseehitamine ning pingeseisundis töötamise õpetamine.
Seletaks natuke seda osa lahti . Minu tõlgenduses on koera jäljetöö igal juhul töö muutuvas olukorras ning sellega kaasneb paratamatult stressi. Seda ei juhtu nii lihtsalt IPO-1 s või IPO -2-s , aga kindlasti kõrgemates astmetes ja FH-s ning just raskematel põldudel. Kui tavaliselt kiputakse arvama, et koer satub stressi, kui ta
teeb vea - eksib nurgas või kaotab jälje jne., siis tegelikult võib koeral tekkida stress kõikvõimalikest detailidest, milledest lihtsamad on näiteks rahvas ja võislusolukord ning ka väsimus.Sisuliselt võib koeraga jäljel toimuva paremaks mõistmiseks tuua sellise näite. Oletame, et sulle visatakse maha 100 üheseindist münti ning öeldakse, et sa pead korjama need ülesse 1 minutiga. Kui nüüd seda ette kujutada, siis tekib ju mõnevõrra stress küll, et kas jõuad või mitte. Kujuta nüüd ette, et samal ajal sihib sind keegi püssiga ning ähvardab maha lasta, kui sa ei jõua minutiga. Kui seda ette kujutada, siis stress on ikka ju nagu mitmekordne selles olukorras. Aga kui nüüd jookseb mööda inimene ja sa oled juba 40 münti ülesse korjanud ning siis see möödajooksja riivab sind ja need korjatud mündid kukuvad maha? Kuidas siis stressiga on? Koeraga toimub jäljel täpselt sama. Ehk kui tal näiteks on võistlusstress lähtuvalt olukorrast ning setõttu jäljele minnes ta ei suuda nii hästi keskenduda, kui võiks ja peaks, siis omanik ei pruugi sellest arugi saada, sest koer läheb harjumusest ilusti otse mööda jälge. Aga kui koer ei süvene jälge korralikult, siis tegelikult ta just nimelt ainult läheb sirgelt, mitte ei tee seda veendunult. Ja kui ta nüüd ühel hetkel avastab, et tegelikult ta polegi jäljega täielikult kursis, siis koheselt tekib lisastress ning üldjuhul see väljendub selles, et koer lihtsalt sel hetkel kaotab jälje ja hakkab seiklema. Kui ta nüüd leiab jälje ning saab sellest lisaenesekindlust, siis temale üllatuslikult ei järgne omaniku kiitust nagu seda on olnud trennis ning see tekitab uuesti stressiolukorra. Kui nüüd järgneb nurk, siis koer üldjuhul eksib ka nurgas. Ja selliselt järgnebki ühele õudukale teine jne. Koera jälg on nagu doomino, mis kukub.
teeb vea - eksib nurgas või kaotab jälje jne., siis tegelikult võib koeral tekkida stress kõikvõimalikest detailidest, milledest lihtsamad on näiteks rahvas ja võislusolukord ning ka väsimus.Sisuliselt võib koeraga jäljel toimuva paremaks mõistmiseks tuua sellise näite. Oletame, et sulle visatakse maha 100 üheseindist münti ning öeldakse, et sa pead korjama need ülesse 1 minutiga. Kui nüüd seda ette kujutada, siis tekib ju mõnevõrra stress küll, et kas jõuad või mitte. Kujuta nüüd ette, et samal ajal sihib sind keegi püssiga ning ähvardab maha lasta, kui sa ei jõua minutiga. Kui seda ette kujutada, siis stress on ikka ju nagu mitmekordne selles olukorras. Aga kui nüüd jookseb mööda inimene ja sa oled juba 40 münti ülesse korjanud ning siis see möödajooksja riivab sind ja need korjatud mündid kukuvad maha? Kuidas siis stressiga on? Koeraga toimub jäljel täpselt sama. Ehk kui tal näiteks on võistlusstress lähtuvalt olukorrast ning setõttu jäljele minnes ta ei suuda nii hästi keskenduda, kui võiks ja peaks, siis omanik ei pruugi sellest arugi saada, sest koer läheb harjumusest ilusti otse mööda jälge. Aga kui koer ei süvene jälge korralikult, siis tegelikult ta just nimelt ainult läheb sirgelt, mitte ei tee seda veendunult. Ja kui ta nüüd ühel hetkel avastab, et tegelikult ta polegi jäljega täielikult kursis, siis koheselt tekib lisastress ning üldjuhul see väljendub selles, et koer lihtsalt sel hetkel kaotab jälje ja hakkab seiklema. Kui ta nüüd leiab jälje ning saab sellest lisaenesekindlust, siis temale üllatuslikult ei järgne omaniku kiitust nagu seda on olnud trennis ning see tekitab uuesti stressiolukorra. Kui nüüd järgneb nurk, siis koer üldjuhul eksib ka nurgas. Ja selliselt järgnebki ühele õudukale teine jne. Koera jälg on nagu doomino, mis kukub.
Selleks, et sellist olukorda välistada tulekski koera selliselt treenida, et koer olles stressiolukorras suudaks seda lahendada ning ise lahendamisest kindlust juurde leida. Ehk probleemi lahendamine ei vii mitte maiuse ja kiituseni vaid võimaluseni hästi jälge ajada. Mina oma treeningutel suuresti mängingi selle peale, et tekitan koeras sihikindlalt stressi ning nõuan selles olukorras tööd. Sisuliselt järgneb nagu matemaatika ülesandele järgmine ja siis uuesti järgmine jne. Ja ma ei räägi praegu mitte serpendiinidest või trepist :)) vaid hoopis millestki muust. Sellise treeninguga tekibki koeras selline jäljeajamise pilt, mille kohta pealtvaatajad ütlevad, et näe Kairi Polla või Mari Nali ongi hea jäljekoer. Et ta on sündinud ajama ning ei loovuta. Koer võib sündida vaid aeda ketis haukuma, selleks et ta jälge ajaks on vaja treenida ning treenida just sihipäraseid olukordi.
Eestis kahjuks on probleem selles, et liiga palju võistlusi on liiga kergete jäljepõldudega. Arvestades koera ninaga on need nagu tants punasel vaibal ning seetõttu inimesed ei saa isegi aru, et nende koerad ei oska tegelikult üldse stressiolukorras töötadagi. Ja siis kui laksab, siis öeldakse, et seekord oli vist liiga tugev tuul või kogenematu jäljetegija või vihm või ...
Eestis kahjuks on probleem selles, et liiga palju võistlusi on liiga kergete jäljepõldudega. Arvestades koera ninaga on need nagu tants punasel vaibal ning seetõttu inimesed ei saa isegi aru, et nende koerad ei oska tegelikult üldse stressiolukorras töötadagi. Ja siis kui laksab, siis öeldakse, et seekord oli vist liiga tugev tuul või kogenematu jäljetegija või vihm või ...
No comments:
Post a Comment