Lähtuvalt eilsest treeningust Merikese ja Käbiga. Mõtlesin, et tooks siia ühe näite illustreerimaks minu poolt eile käsitletud teemat stress jäljel. Toodud jäljeskeemi ei maksa võtta samm - sammult. Mustad jalajäljed on tehtud jälg, punased jalajäljed on ristuvad võõrad jäljed ning lillad suuremad "mummud" on toit jäljel. Jälje vanus oli veidi alla 1,5 tundi, tegemist oli mullajäljega ning koer, kellele selline skeem sai tehtud on noor (alla kahe aasta) kuid oskab ja tahab töötada (ehk saab balansseerida raskemate ülesannetega ilma, et koera "selgroo ära lõhuks". Tuul oli alguspunktist tagant.
Alguspunktist (NB! joonisel allotsas) tuli ca. 50 sammu, et koer saaks jäljega kohaneda ning siis esimene ristuv. Esimene ristuv ei olnud trambitud otse jälje peale, vaid astutud üle omaniku jälje ning peale ristuvat oli mõne sammu pärast paar pala toitu. Selle ülesande mõte oli ehitada koerale alguses ülesse natuke rohkem enesekindlust ning häälestada koer eristama oma ja võõrast jälge.
Edasi ca. 40 sammu pärast tuli uus ristuv, aga selle tegemisel sai juba "rikutud ära" oma jälg ehk astutud suhteliselt tugevamalt ning kindlalt oma jälje peale. Lootus oligi ehitatud sellele, et selles faasis koer eksib. Selleks, et koerale tekiks stressitaust
oleks teda vaja selles osas lasta üsna "sügavalt" eksida. Ehk koer läks ikka kümmekond sammu mööda võõrast jälge minema. Selline pikkus oli hea, et veenduda, et koer tõesti läks 100% valejäljele, mitte lihtsalt ei kontrolli ning et viga, mille eest karistada oleks ilmne. Koer eksiski sügavalt ning selle eest sai teda üsna korralikult rapsitud rihmast. Koer sattudes stressi, tegi veel vigasid ning sai ka nende eest korrigeeritud. NB! sellise korrigeerimise juures peab olema hästi täpne, et tasakaal oleks paigas. Ehk mõjutus peab olema sedavõrd terav, et koer tõesti tunneb, et eksimine oli vastikut stressi kaasa toov ning et selle järgneb nö. väike jalgealuse ärakadumine, aga samas ei tohi see hävitada koera edasist töösoovi täielikult. Koera sai rapsitud ikka oma 5-6 eksimuse eest, sest minnes stressiolukorda on koeral korduvad eksimused lihtsad tulema. Kui koer muutus terasemaks ja tähelepanelikumaks, siis muutusid ka mõjutused kergemaks (ehk koer õpib, et olen tähelepanelikum ja õigemas meeleolus, on mugavam olla), mistõttu koera jaoks võis neid täheldada juba abina. See omakorda on selline tegur, mis kaitseb koera langemast "auku". Leidnud uuesti jälje hakkas koer iseseisvalt tööle. Kui nüüd koer oleks kohe leidnud maiust , siis koer oleks küll saanud kiitust ilusa leidmise eest, aga ei oleks õppinud lahendama mitut rasket olukorda järjest ning töötama stressi olukorras. Seepärast mina sellises olukorras nö. edasijõudnud koerale toitu ei anna (loomulikult kõik sõltub väga palju koeramaterjalist ja ettevalmistusest). Edasi tuli koera jaoks suhteliselt lihtne element nagu nurk, mis lisas talle veidi enesekindlust ning sellele järgnes tugeva külgtuulega sirge, mis ei võimaldanud lõdvaks lasta. Kuivõrd eelnenud oli tugev rapsimine, siis see oli koeral piisavalt hästi meeles, et ta ei julgenud külgtuulega sirgel "lõdvaks lasta" ning ta ajas väga täpselt (seda ma nimetan terminiga - oli jälje pärast mures). Järgnes teravnurk, mida koer pidi lahendama stressis olles Sai lastud rihm sisuliselt lahti, et võimendada olukorda, et koer peab suutma ise) ning ta sai sellega väga hästi hakkama. Olles läbinud kaks nurka ideaalselt täiesti arusaadavalt kasvab koera enesekindlus ning seetõttu järgmise sirge ristuval jäljel, mis oli jällegi astutud oma jälge rikkudes, koer eksis kergelt. Tõsi viga oli palju väiksem kui eelmisel ning seda võis ka vaadelda lihtsalt kontrollina. Aga ka selle eest sai koera negatiivselt ning järsult mõjutatud. NB! mitte palju ja korduvalt vaid lihtsalt paar korda ja järsult. Ilmselgelt olles juba mõnevõrra stressis, siis selline "lõks" tekitas koeras lisastressi. Selles olukorras tuli läbida üks nurk, mis sujus taaskord ideaalselt ning siisa järgnes nö. tegelik ülesanne. Ehk viimane ristuv, kus ma olin kõndinud risti üle ja jäänud seisma sinna kõrvale ning tammunud edasi tagasi ehk segavat lõhna ja skeemi oli ohtralt. Olles ehitanud seda koera terve selle aasta suve teadsin, et siin olukorras ei saa koer enam eksida ning suudab olukorra lahendada. Ta lahendas olukora ideaalselt. Enam paremini ei oleks saanudki teha. Ning siis 4-5 sammu pärast tuli toit.
Ehk mis oli selle harjutuse mõte. Jälje alguse osaga ehitada ülesse piisavalt ebakindlust ning stressi, et koer peaks lahendama stressis olles mitu rasket ülesannet järjest ilma abita ning alles peale seda viimast (mis oligi tegelikult see nö. peamine ülesanne, kõik eelnev oli selle ettevalmistamine) sai koer maiust ning kiitust. Edasi läks jälg lihtsamaks ning ka teel olnud põdra jäljed ületati kergelt. Selliste ülesannetega õpibki koer läbima järjest tekkivaid raskeid ning stressirohkeid ülesandeid ning õppima, et seal tunneli lõpus kuskil paistab valgus, mille nimel tuleb pingutada.
Lõpetuseks mainin kindlasti, et sellist skeemi tasub teha vaid siis, kui tõesti ollakse endas kindel. Selline skeem nõuab head koeralugemisoskust ning ka rihma otsas tegutsemise tarkust. Tehes asju valesti võib palju ära rikkuda, isegi väga palju. Samuti peavad sellised jäljed vahelduma lihtsamate jälgedega, kus koer tunneb ennast rohkem võitjana.
No comments:
Post a Comment