Süsteemne kuulekuse koolitamine

Seoses lähenevate Jõuludega tekkis mõte kirjutada siia blogisse veel üks pikemapoolne kokkuvõttev jutt. Seda nö. kingituseks selle  blogi jälgijatele ja lugejatele. Need, kes on aasta jooksul siin pidevalt jälgijad olnud ning lugenud kutsika koolitusest alates nullist samm – haaval edasi, neile on kindlasti kasulik saada sellest protsessist üks kokkuvõte, mis selle kõik tervikuks seob.  Mõnusat lugemist Jõuludeks. Valmistades ette treeningplaani loengut koostasin ma sellise kokkuvõtte ning need, kes loengus käisid on selles juba mõningase ülevaate saanud. Kuid nii neile korduseks, kui ka kõigile teistele käin selle siin uuesti läbi.

See on mõneks ajaks viimane kirjutis siia blogisse

Nagu ma mainisin aastat kokku võtvas kirjutises http://sportkoer.blogspot.com/2012/10/aasta-tais.html olen ma mitmel korral olnud lähedal sellele punktile, et lõpetan selle blogi kirjutamise. Samas olen ma mõeldes koerasportlastele arvanud, et need nõuanded, mis ma siia kirjutan tulevad kasuks ning aitavad mingeid inimesi edasi. Nüüd aga on seis selline, et kirjutamine jääb pooleli.

Ma saan aru, et minu arvamuslood tekitavad pahameelt inimestes, kes meelsasti tahaks kõike samas vaimus jätkata. Ma tean, et mu koolituslikud kirjutised tekitavad pahameelt koolitajates, kellede käest nii mõnigi õpilane on hakanud pärima, et miks me nii teeme, kui teisiti oleks äkki parem. Ma tean, et paigalseisjaid härivad kirjutised, kus ma räägin Sportkoera juures treenijate edust. See kõik on viinud selleni, et täna täiesti reaalselt kiusatakse taga Sportkoera juures treenivaid inimesi. Samas ma näen vaadates selle lehe statistikat, et siin blogis käivad regulaarselt lugemas inimesed, kes mind, Marit  ja klubi avalikult mustavad ja ründavad. Seega mul ei ole teist valikut, kui ma lõpetan siin kirjutamise. Kes tahab saada koolituslikku nõu, see saab seda sellest 150-st artiklist, mis ma siia olen kirjutanud. Kes tahab

Veelkord aportist vol.2

Täidaks lubadust ja jätkaks pooleli jäänud aporti teemaga. Kuigi südamel kripeldab teema seoses koeraspordi ja eetikaga, siis täidaks enne vana võla ja räägiks eetikast järgmisel korral. Antud lugu on siis jätkuks sellele loole Veelkord aportist .Kirjeldasin seal tüüpilisemaid vigasid ning nende parandamisel tehtavaid lisavigasid. Täna räägiks veel vigadest, aga ka lahendustest.

Jäljehunt 2012

Olen veel võlgu möödunud nädalavahetuse Jäljehundi kokkuvõtte. Kuivõrd nädalavahetusel toimusid ka Läti võistlused, millest sai kokkuvõte tehtud, siis jäi Jäljehunt ootele. Kuivõrd lisaks esmaspäeval ülesse saanud Jäljehundi fotodele on ka videod üleval, siis kirjutaks täna Jäljehundist.

Läti saksa lambakoerte ühingu võistlustest

Möödunud laupäeval oli mul au ja rõõm töötada varrukamehena Läti aasta suurimal IPO võistlusel, mida võib tinglikult nimetada ka Läti Saksa Lambakoerte  Ühingu meistrivõistluseks. Tegemist on sealse saksa lambakoerte ühingu poolt organiseeritava võistlusega, mille kohta nad ise kasutavad terminit "ainuke võistlus". Ehk siis see on niipalju suurem ning ka korralduslikult suurejoonelisem, kui teised võistlused. Nagu ma olen ka varem rääkinud, liiguvad lätlased IPO s edasi väga kiires tempos. Olles näinud nende taset aasta  tagasi ning olnud kohtunikuks seal kevadistel võistlustel ütleks küll, et selle hooajaga on tehtud tugev samm edasi. Tänu pidevale arengule oli seekord antud võistlusel ka üsna palju osalejaid : IPO 3-s viis võistlejat ja IPO 1 -s 2. Kui võrrelda seda numbrit meie Eesti selleaastaste võistlustega, siis päris muljetavaldav. Kirjutaks siia siis natuke toimunust ja nähtust. Paneks mõned videod ja ka fotod.

Kiire edasiliikumine versus kiirustamine vol 2

Jätkaks nädala alguses alustatud teemaga. Tuleks veel korraks näiteks toodud FH ja IPO koerte juurde tagasi. Nagu  ma mainisin olid need koerad lihtsalt nö. ühed võimalikud näited kiirest edasiliikumisest. Kui me võtame tõsisemalt sporti harrastavad koerasportalsed, siis teisiti lihtsalt ei saa.  Mõeldes nüüd näiteks nende Soome FH koerte peale, siis kujutage ette, et seal on mitmeid koeri, kes juba 2,5 aastaselt teevad ära FH 2 punktidele üle 90 ning teevad seda mitte põlvini rohus, vaid suhteliselt ikka raskemates tingimustes.

Kiire edasiliikumine versus kiirustamine

Antud lugu ajendas mind kirjutama asjaolu,et mulle on viimasel ajal jäänud tunne, et päris paljud inimesed ei oska näha erisusi kiirustamise ja kiire edasiliikumise vahel. Kõige rohkem on kiirustamise temaatika tõusnud viimasel ajal ülesse seoses Merikese ja Käbi (kes kõigest 2,5 aastasena võitis EKL IPO MV-l hõbeda ning ESLÜ FH -s kulla) ning Taivo ja Ruudi treenimistega. Esimesel juhul öeldakse, et see et Käbi nii noorelt võistleb nii IPO-s kui ka FH -s on koolitaja ja omaniku ambitsioonide ja ego nimel ning sellega tapetakse koer ära ning ta hilisem võistluskarjäär pöördub kiirele kukkumisele. Ruudi kohta aga räägitakse, et tehes nii noore koeraga nii aktiivselt trenni, nagu on näha Sportkoera lehel ning siin blogis toodud videotel võetakse koeralt lapsepõlv ning antud koer põleb varakult läbi ja muutub ilmetuks. Koera nö. lapsepõlvest ma olen kirjutanud siia blogisse juba varasemalt artikli http://sportkoer.blogspot.com/2012/08/sportkoera-lapsepolvest.html . Sellest ma uuesti kirjutama ei hakka. Täna kirjutaks ma ennekõike just nö. võrdlusena kiirest edasiliikumisest versus kiirustamisest.

Aasta täis

Möödunud nädala neljapäeval täitus sellel blogil aasta. Nagu ikka aasta täitumisel tehakse kokkuvõtteid, vaataks ka aastale korra tagasi. Blogimine, kui selline on Eesti väga levinud. Eri elualade inimesed kirjutavad oma mõtetest, läbielamistest ja plaanidest. Antud blogi on natuke teistsugune oma olemuselt ja tegelikult päris ei käigi nagu blogi mõiste alla.  Olles ligi 20 aastat juba koeri koolitanud (järgmisel aastal saabki 20 täis), hakkab pidevalt silma, kuidas koerajuhid kas minu juurde trenni tulles või võistlustel ülesse astudes ikka ja jälle samu vigu teevad. Andes inimestele nõu ja seletades lahti probleemide olemused olen leidnud ennast pidevalt rääkimast ühte ja sama.  Olles ka ise eelnevatel aegadel mitmeid koolituslikke vigu teinud tean, et väga nõme on tagantjärgi ohata ja mõelda, et küll on kahju, et seda varem ei teadnud. Selleks, et inimestel oleks natuke rohkem teadmisi, et nad oskaksid veidi laiemalt mõelda ja näeksid paremini tervikut, olengi üritanud kirjutada koolituslikke artikleid. Neid on ilmunud erinevates kanalites ning mingi osa neist olen koondanud Sportkoera kodulehele. Aasta tagasi tekkiksi järsku mõte, et tegelikult sobib nö. artiklite kogumiks kõige paremini blogi platform. See loob artiklite kogumile hea sisukorra ning otsinguvõimalused ning samas on ka googeldades hästi leitav. Sealt tekkiski mõte hakata kirjutama siia blogisse.
Tooks siia vahepeale väikese statistika kokku. Kokku on saanud aastaga kribada 149 artiklit.

30. septembri eksamist

Nagu ka eelnevatel kordadel on olnud kombeks, kirjutan ka seekord mõne sõna toimunud eksamist. Tegemist oli selle aasta viimase Sportkoera eksamiga ning osa oli võtmas 7 koera - 3 IPO 1-s ja 4 IPO 3 -s. Kahjuks Reet väänas eelmisel päeval üsna pahasti jala välja ning seetõttu jäi eksamil osalemata. Sellest on kahju, kuivõrd koer oli iseenesest heas konditsioonis ja oleks kindlasti kenasti hakkama saanud.Terve hooaeg on olnud üsna kõva rapsimine, lõhkumine ja pingutamine ning pühapäevane eksam oli teatud mõtttes nagu finishi joone pingutus. Olles nüüdseks juba enam vähem välja puhanud võib ka täiesti mõnuga tagasi vaadata ja analüüsida. Kokkuvõtvalt ütleksin kindlalt, et jäin toimunuga väga rahule. Väga tahaks tänada Vilvet hindamise, eksamil abistajaid, lahedat publikut, Merikest filmimise ja Marit pildistamise eest ning Sportkoera rahvast pöidlahoidmise ja kaasaelamise eest. Ilm meid küll ei soosinud ning kohatine vihm paisus ikka täis paduks. Samas tegid koerad ikkagi  üsnagi okei sooritused.

Kaitsetreeningute areng kutsikast noore koerani

Arvestdes, et IPO koosneb 3-st alast olen ma blogisse kirjutanud ikka tänamatult vähe kaitsetrennidega haakuvast. Inimesed võivad küll mõelda, et kaitsekoolitus on ennekõike varrukameeste rida ning küll nemad juba teavad, mida tegema peab, aga see ei ole päris õige. Tegelikult on kaitsekoolitus ennekõike tiimitöö, kus varrukamees ja koerajuht koos koera edasi viivad. Mida paremini saab koerajuht toimuvast aru ning mida paremini oskab ta platsil käituda, seda kiiremini ka areng kulgeb. Täna räägiks kutsikaga tehtavatest kaitsetreeningutest nö. noore koera osasse üleliikumisest. Panen illustreerimiseks ka video.

FCI IPO MM-st väike kokkuvõte

Kuivõrd seoses osalemisega FCI Töökoerte Komisjoni koosolekul sai ka põgusalt FCI IPO MM i nähtud, siis kirjutaks siia nö. kokkuvõtvalt muljetest.

Avalik pöördumine ESLÜ poole tausta põhjendus

Kuivõrd osadele inimestele võib jääda arusaamatuks probleem, et miks kahel järjestikusel nädalal ei saa võistelda FH s ja IPO-s, sisi kirjutaks siin selle pikemalt lahti.
Kui tahta hästi võistelda ning saad aka hea tulemus, sisi tuleb korralikult valmistuda. Arvestdes, et ühe võistluse näol on tegemist RV IPO ga ja Eesti MV-ga ja teisel juhul FH ESLÜ MV-ga kus selgitatakse nö. parimat saksa lambakoera, sisi paratamatult on ju mõlemad oma valdkonna tähtsaimad võistlused,mistõttu oleks loogiline et neile minnakse nö. oma parimat sooritust tegema.

Avalik pöördumine ESLÜ poole seoses 2013. a FH võistlusega

Avalik pöördumine

Eesti Saksa Lambakoerte ühingu (ESLÜ) juhatuse, koolitustoimkonna ja liikmete poole

Palun muuta 6.-7. juulile 2013 kavandatud ESLÜ FH meistrivõistluste toimumisaega nii, et ka 13.-14. juulil toimuvatel Eesti Kennelliidu IPO Eesti meistrivõistlustel (EKL IPO EMV) ja rahvusvahelisel IPO võistlusel osalejad, s.h mina, saaksime osa võtta ka 2013. aasta ESLÜ FH meistrivõistlustest. 

Kutsika jäljetrenni arengust

Tänase teema pealkirjaks oleks võinud analoogselt eelmisega panna kutsika treeningutest noore koera treeninguteni.Kuivõrd jäljel on treeningute areng hästi individuaalne ning siin allpool kirjeldatud sammud ja edasiliikumine võib toimuda ka juba 4-5 kuuse kutsikaga, siis ei oleks selline pealkiri päris õige.
Täna kirjeldatud treeningprotsess ei ole midagi eriskummalist vaid lihtsalt nö. järgnev samm, mis kasvab välja eelmisest ning läheb üle järgmiseks. Kuivõrd aga sellisest trennist sai nädalavahetusel päris hea video, siis otsustasin siia ikkagi sellest veidi ka kirjutada.

Kutsika treeningutest noore koera treeninguteni.

Olen siia eelnevalt kirjutanud mitu artiklit kutsika koolitusest. Kui tahta koeraga võistelda, siis tuleviku tulemusestest määravad 100% koera materjal ning läbiviidud treeningud. Seetõttu tulekski väga tõsiselt  ja kriitiliselt suhtuda kutsika valikusse ning läbiviidavatesse treeningutesse.Viimase juures mängib aga väga suurt rolli just see, kuivõrd arusaadavalt ja õigesti on koerale harjutused algusest peale ülesse ehitatud ehk teisisõnu kutsikaeas läbiviidav osa. Olen siia blogisse kirjutanud järgnevad artiklid:

ESLÜ FH meistrivõistlused

Nagu ka varem on kombeks olnud kommenteeriksin ka seekord Sportkoera rahva esinemist antud võistlusel. Möödunud pühapäeval, 09. septembril, toimusid siis ESLÜ FH MV-sed,kus olid stardis ka Kairi ja Apollon ning Merike ja Käbi.

Veelkord aportist

Selle aja jooksul, mis ma koeri olen koolitanud on ilmselgelt kõige rohkem küsitud minu käest abi seoses aportiga. Kui ma vaatan ka käesoleva blogi statistikat, siis täiesti selgelt eristub Google otsingus sõna aport ehk siia satutakse abi otsima seoses aportiga. Ma olen siia blogisse kirjutanud päris mitu artikilit seoses aportiga. Panen siia otselingid kolme artiklisse.
http://sportkoer.blogspot.com/2011/12/aportist-ja-toomisest.html
http://sportkoer.blogspot.com/2011/12/aportist-ja-toomisest-vol2.html
 http://sportkoer.blogspot.com/2011/12/aportist-ja-toomisest-vol3.html
Kuna aga tundub, et inimestel on just selle elemendiga kõige rohkem probleeme, siis kirjutan täna siia ühe loo veel juurde.

Tants raporteerimise ümber

Nüüd küll need lugejad pahandavad, kes eetika teemat ootasid. Kahjuks seda täna ei tule. Mul siin ootamas veel lugu aportist ning samuti jäljest nng kaitse üleminekufaasist. Kõik need on sedasorti lood, mida olen mõelnud, et nüüd järgmiseks kirjutan, aga siis tuleb jälle miski vahele. Kirjutan täna "tantsust ümber raporteerimise" , mis minule tundub naljaloona. No ei saa midagi teha, ajab naerma ja seda juba mõnda aega. Kirjutangi siia tõsisemate trenniluguda ja analüüside vahele siis ühe naljaloo:) Nagu ühel korralikul lool ikka on ka antud lool nö. sissejuhatus, peatükid ja lõpus ka kokkuvõte.

ESLÜ IPO MV 2012

Kuivõrd eile ja üleeile on siit blogist käinud läbi tavatu hulk rahvast, siis veidi on jäänud mulje, et tahetakse lugeda minu arvamust antud võistluse kohta. Nagu ka eelnevatel suurematel võistlustel kirjutaksin ka seekord natuke õnnestumistest ja ebaõnnestumistest seoses Sportkoera koertega. Antud võistlusega tekkis tegelikult mul peas päris mitmeid mõttekäike eetika teemadel ning ma arvan, et tõenäoliselt ma järgmise kirjutise teengi eetikast. Aga sel korral siis koertest ja nende etteastetest.

Miks inimesed koeri valesti koolitavad?

Tänast kirjutist ajendas kirjutama ütlus, mida olen viimasel ajal liiga palju kuulnud "mul on nii kahju, et ma seda varem ei teadud, oleksin asju kindlasti teisiti teinud. Nüüd on nii kahju ajast ja koerast ning kaotatud võimalustest". Pean tõdema, et sellist ütlemist olen kuulnud erinevatel aegadel päris palju, aga eriti viimasel paaril aastal jääb see aina tihedamalt kõrvu kraapima. Ma arvaks, et põhjuseid, miks niimoodi aina rohkem öeldakse on mitu.
1. ühest küljest tekib juurde aina rohkem inimesi, kes sooviksid sporti teha ning on selle eesmärgi nimel üksjagu aega ja raha kulutanud ning jõudes enda arust kuhugi tasemele avastavad, et tegelt polegi seda taset, mida näha loodeti
2. teisalt tänu internetile on näha aina rohkem materjali korrektselt töötavatest koertest ning seetõttu karjuvad vead rohkem välja

Sportkoera lapsepõlvest.

Oleme käesoleva aasta jooksul pannud Sportkoera kodulehele ja siia blogisse üleese rea videoid kutsika treeningutest ning propageerides tarka ning süsteemset tööd alates kutsikaeast. Samuti olen teinud päris mitu loengut teemal kutsika ettevalmistus tulevaseks sportkoeraks. Veidral kombel aga mida rohkem sedasorti infot levitada ning ülesse panna, seda häälekamalt hakkab kostma ütlusi stiilis "jätke koerale lapsepõlv alles" ja et " koer muutub ilmetuks ja põleb läbi kui temaga kutsikast saati trenni teha " jne. Veidral kombel neid jutte levitavad ja räägivad jsut Eestis koolitusega rohkem tegelevad inimesed. Ma pean tunnistama, et ma siiralt ei saa aru, kuidas saab olla nii pime , kurt ja mitte mõista mis ümberingi toimub. Seletaks tänases teemas veel pikemalt lahti kutsika ettevalmistuse tähtsuse ning süsteemse töö mõtte.

Jäljepõldudest

Tänast kirjutist ajendas kirjutama kaks erinevat põhjust. Ühest küljest sai just siia kirjutatud teemal raske treeningul, kerge lahingus; teisalt on nüüd FCI IPO MM i lehel üleval selle aasta MM i põldude pildid.  Vaadates meil Eestis toimuvat ja kuulates võistluste järgselt antavaid kommentaare on mulle jäänud mulje, et meil tegelikult väga paljud ei kujuta ette põldude raskusastet koera jaoks ning seda, kuidas koer erinevat pinnast ja olusid tunnetab. See on tegelikult ka üks peamisi põhjuseid meie liiga lihtsate põldudega võistluste jaoks, sest need natukenegi teistsugused põllud, mis tihti liiguvad ikkagi selles nö. lihtsaimas kastis, tunduvad inimestele juba väga rasked. Samas, kui ikka ei tunneta põllu raskusastet, siis on ju ka treeninguid ülesse hitada üsnagi raske. Kuidas sa teed trennis nö. raskemal põllul treeninguid, kui võistlustel, kui tegelikult on ettekujutus koera võimetest üsna ähmane. Raske treeningul kerge võistlusel peaks tegelikult pädema igasuguse raskusastmega põllu osas. Kuidas tunnetab koer põllu raskust ning kuidas peaks seda treenima?

Eesti koeraspordist ja püramiidist

Antud lugu kirjutama inspireeris mind ennekõike Postimehes ilmunud vestluslugu peaminister Andrus Ansipiga (http://london.postimees.ee/930530/ansip-ma-ei-moista-neid-kes-raagivad-olumpiaturismist/, kus peaminister ütleb üsnagi kuldse mõtte, mis pädeb ka koerasprdi osas vägagi hästi. Kopeerin siia vastava lõigu: "Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et tippsport on püramiidilaadne nähtus - mida laiem alus, seda kõrgem tipp -, sellisel juhul peaksid kõik tiitlivõistluste medalid kuuluma Hiinale. Tippsportlast ei huvita, kui lai on ala kandepind, vaid see, kas tal on eeskujusid, hea treener ja võimalus ala harrastada. Olümpiamedaliteni on jõutud tänu jäägitule pühendumisele ja fanatismile, mitte ala kandepinnale." Olles ise teinud Eesti tasemel tippsporti (kergejõustikut) ning näinud tähtede ja tippude teket ja arengut, on sellel lõigul tegelikult väga sügav mõte.Arendaks järgnevalt antud teemat edasi tuues näiteid tavaspordist ja koeraspordist.

Raske treeningul, kerge lahingus vol 2.

Kirjutaks siis edasi antud teemal. Ni nagu lubasin räägiks natuke nendest nö. raskematest treeningutest, mis lahingu kergeks teevad. Oma olemuselt oleks mõistlik võistlemiseks valmistudes mõelda selliselt, et valmistuda tuleb jupi raskemaks, kui on toimuva võistluse tase. Kuivõrd võistlusolukord ja - pinge on see koefitsent, mis kipub omaniku ja koera närvid läbi korrutama ning näiliselt treeningutelt tuttav situatsioon laheneb hoopis teisiti. Täna räägiks peaasjalikult jäljest. Järgmistel kordadel siis kuulekusest ja kaitsest ka juurde.

Raske treeningul, kerge lahingus

Tänast lugu ajendas kirjutama osaleiselt nädalavahetusel toimunud eksam, aga ka valitsev olümpiameeleolu. Oma osa mängib kindlasti ka Eesti Ekspressis ilmunud lugu, milles küsimustele vastas Kristjan Pork (lugege kindlasti, see on väga hea artikkel). Konkreetsele artiklile sai lingitud ka Sportkoera Facebooki kontol. Tänase kirjutise pealkiri on tegelikult üsna kulunud fraas ning seda olen vähemalt mina küll kuulnud lapsepõlvest peale. Juba sel ajal , kui ma veel aktiivselt kergejõustikku tegin oli see mõte tihti nö. tagant kiusajaks, kui pidi "veri ninast" harjutusi tegema. Kasutasin pealkirjas seda kulunud fraasi ennekõike sellepärast, et lihtsalt paremat ei ole.Räägin täna nii jäljest, kuulekusest kui ka kaitsest.

Jäljevaiast

Tänast lugu kirjutama ajendas nädalavahetusel jäljepõllult leitud jäljevai. Antud blogi sai tehtud eesmärgiga anda nõu, panna inimesi mõtlema ning nägeme mõningaid asju laiemalt ja natuke teise nurga alt. Selles mõttes sobib järgnev jutt siia alla väga hästi.
Mis siis antud jäljevaias erilist oli? Aga vaadake ise:

Mu sisetunne ütleb, et osa lugejaid vaatas nüüd seda pilti ja mõtleb, et no mis seal siis erilist on. Keegi unustas jäljevaia põllule ja põllumees sõitis nidukiga selle kõveraks. Ja üsna reaalselt täiesti arvestatav osa lugejatest siinkohal edasi ei loe. See pole ju huvitav, ei ole ju otseselt mingeid koolituslikke nõuandeid ega ka teravaid väljaütlemisi.  Tegelikult on kurb, kui inimesed seda nii mõistavad. Minu arust on selle kirjutise sisu meie koeraspordi (pidades silmas IPO-t) tuleviku suhtes oluliselt määravama tähtsusega kui kire istu või meeleolu koolitamine. Ma tõesti loodan, et mingi arv rahvast loeb selle artikli lõpuni ja kirjutatu mõte levib ka laiemalt.

IPO Eesti MV 2012

Nagu eelnevalt kombeks on olnud, siis ikka peale suuremaid võistlusi kommenteerin Sportkoera rahva sooritusi. Nii ka nüüd. Alustuseks ütleks kohe, et korraldajad EKSLi näol olid organiseerinud väga hea võistluse. Kõik laabus väga kenasti ning selle eest kindlasti sügav kummardus EKSL i rahvale. Erilised komplimendid muidugi Rihole, kes Rakvere peastaadioni organiseeris ja finantseeris. Tänu sellisele staadionile oli tunda ikka tõelist MMi hõngu. Väga lahe! Super! Meeldis väga kohtuniku – Vesa Pekka Hirvioja töö, mis oli täpne, detaile väärtustav ja  esiletoov. Mingit allahindlust ei tehtud nii kui teinekord millegipärast kiputakse vahest tegema. See oli lahe. Selliselt väljateenitud tulemus annab hea tunde ning sellele võid loota ka mujale maailma minnes.

Palavus ja võistlemine

Praegu, kus õues kallab vihma ja Eestimaal valitseb meile suhteliselt tüüpiline suvine temperatuur 15 -16 kraadi ümber, tundub palavusest rääkimine suhteliselt kohatu. Kuivõrd aga vahepael oli paar soojemat nädalat, kus palavuse teema jälle inimeste suul oli, siis avaldaks natuke arvamust. Ma ei räägi teemal, et ära jäta koera soojaga autosse jne. ehk siis täiesti iseeensest mõistetavatest asjadest vaid pigem avaldan arvamust ühe linnalegendi kohta.
Kuigi meil tavapäraselt ju suviti temperatuur väga üle 20 kraadi tõusta ei taha, siis ikkagi on kesksuvel mingi periood, kus kraadiklaas näitab 24- 25 kraadi ja vahest harvem isegi 27 kraadi. Sellistel nädalatel elustub iga kord legend (mida võib tegelikult ka vabanduseks nimetada), et "mu koer tegi täna sellepärast võistlusplatsil kehva soorituse, et nii palav oli". Samuti on tavapärane ka kuulda ja näha sotsiaalmeedias ning inimeste vahelistest vestlustes tagantjärgi õhkamisi, et "su koer oli ikka nii tubli, et sellises palavuses suutis teha" või et "koertel oli nii raske, sest täna oli nii palav".

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel vol.2.

Kui eelnevas kirjutises rääkisin peaasjalikult esimesena lamamisest ja sealt koera energia ülesse kogumisest, siis täna räägiks ülejäänud sooritusest. Eelmisel korral oli juttu sellest, et koera energiat saab tõsta nö. pinge tõstmisega erinevates asendites (lama või kõrval) ja lisaks meeleolu muuta vasak- ja parempööretega. Need on tegelikult sellised asjad, et lihtsalt lampi võistlustel pöörama hakates või asendeid võttes ei juhtu midagi. Selleks peab koeral olema all vastav ettevalmistus. Teisisõnu, kui minna võistlema pooliku koeraga, kes vahib ringi, kelle meeleolu uitab veel laiemaid ringe, kui pilk ning enamus käske on poolkõvad, siis läheb nii  nagu läheb ja teha pole midagi. Ma olen eelnevalt päris palju rääkinud negatiivse mõjutuse energiat tõstvast kanalist ning ka ootusega energia kasvatamisest. Need mõlemad mängivad tegelikult päris suurt rolli ka häälestamise ja meeleolu juhtimise juures. Räägiks järgnevalt pööretega meeleolu juhtimisest.

Sportkoera laagrist

Nii, nagu eelnevategi "Sportkoera" ürituste puhul, kirjutan ka nüüd siia väikese kokkuvõtte. Nädalavahetusel toimunud Sportkoera laagrist hakkavad vähehaaval väsinud lihased juba taastuma ning nagu roheline muru kevadel sulava lume alt, jääb lahkuva väsimuse ja rammestuse alt välja paistma kõva kogus positiivseid elamusi ning lisandunud motivatsiooni.

Inimesi on erinevaid. Osad võtavad koera selleks, et oleks kodus tore kaaslane, kes õhtul koju tulles saba liputab ja telekat vaadates pea sülle paneb, teised leiavad, et koer on see liikumapanev jõud, mis õue jalutuskäigule viib ja kord - kaks nädalas koolitusplatsile kisub, kolmandad näevad koeras hobi, millega regulaarselt tegeleda ning koostöös areneda. "Sportkoer" saigi tehtud selle eesmärgiga, et koondada neid kolmandaid. Inimesi, kes soovivad teha eesmärgipäraselt sporti saavutamaks häid tulemusi.   Sellega kaasneb loomulikult ka koju tulles saba liputav koer ja pea süllepanek :) , kuid seda nö. mitte peamise eesmärgina. Kõrvalt vaadates võib tunduda see süsteemne töö vastiku enese tagantsundimisega, kus kasutatakse koera vahendina ära oma ego tõstmiseks. Aga eks osad vaatavad ka neid inimesi, kes maratone jooksmas käivad ning 3-4 korda nädalas pikema jooksuotsa teevad vastiku enese tagant sundimisena ning teised ei suuda näha mingit rõõmu regulaarses jõusaalis käimises. Iva ongi see, et inimestele meeldivad erinevad hobid. Kui rääkida aga koera kasutamisest nö. enda ego tõstmiseks, siis olles ise oma koeraga teinud väga süsteemset ning tihedat tööd ütleksin küll, et mu koer pole eales õnnelikum olnud, kui sel ajal, kui ma iga päev 2-3 tundi temale pühendasin.

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel.

Eksami - ja võistlushooaeg käib juba täie hooga. Vaadates platsidel toimuvat tekib mul pidevalt mõtteid stiilis, et miks küll koerajuhid võistledes oma keskpäraselt ette valmistatud koeraga ise koerale veel vastu töötavad. Ilmselgelt on võistlusplatsil võimalik koera sooritust enda käitumisega parandada aga samuti ka ära rikkuda. KK võistlusplatsil toimuvast on eelnevalt päris hea artikli kirjutanud siia blogisse Mari ning soovitaks ka selle läbi lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/kuidas-eksamilvoistlusel-keerulistes.html .Ma kirjutan täna natuke teise külje pealt.

Jälje alustamisest

Jälje algus on kogu jälje kõige tähtsam ja määravam osa. Tema rõhk ja hind terviklikus hindamispildis on samaväärne nurgaga, kuid tema roll kogu jälje õnnestumises on väga suur. Koer vajab selleks, et teha head jäljetööd teatud meeleolus püsimist ning rahulolu ja positiivset tagasisidet tehtud tööst. Teisisõnu, treenides igapäevaselt koera  näeb kindlasti iga koerajuht, et koer teeb parimat sooritust siis, kui ta on stabiilses , rahulikus ning keskendunud meeleolus. Jälje alguse mõte ongi tegelikult selles, et ta annab koerale kätte nö. puhta ja selge lõhna ning alates esimestest sammudest stabiliseerib ta rahulikku ning enesekindlasse töösse.

Koerakoolitusest ja -spordist veel üks arvamuslugu

Algselt oli plaanis mul täna kirjutada jälje alustamisest ja selle koolitamisest. Sel nädalal toimunu valguses aga räägiks hoopis muust. Et mis siis sel nädalal eripärast on toimunud?  No näiteks korraldas EKL-KKK teisipäeval uusi IPO eeskirju tutvustava loengu. Ma pean tunnistama, et ma olin mõnevõrra siiski üllatunud toimunust. Ma ei arvanudki, et tuleb mingi täissaal. Enne eeskirjade vastuvõtmist oli kuulda üsna kõva lärmi teemal, et EKL-KKK ei tohiks vastu võtta uusi eeskirju, sest need on nii teistsugused ja muudatused nii suured, et rahvas ei suuda kohaneda. Vastaseis ei olnud mitte ainult naised saunas rääkisid tasemel, vaid kulmineerus ka selleteemaliste sõnavõttudega EKL-KKK eestiseisuses. Üllataski tegelikult just see, et kõige selle lärmi taustal  ei ilmunud loengule kohale ükski "mitte kursis olev ning muudatusi suureks nimetanud isik" isegi mitte EKL-KKK eestseisusest (olles ene kõvahäälselt deklareerinud, et on mures jne) ning tegelikult ka suurem osa koerasportlasi ning korraldajaid. Kui ma võtaks kuulajaskonnast maha Sportkoera rahva, siis järelejäänud osa moodustasidki peamiselt dobermanni- ja snautseriinimesed. Ehk jällegi vana hea teema - ütleme,  et ei ole tehtud, ütleme et ei ole kursis ja seisame vastu ja siis kui toimub, siis kohale ei tule.

Teine üsnagi veider sellel nädalal hoogu kogunud teema on EKL-KKK eestseisuses toimuv arutelu Aivo Oblikase karistamise üle.

Soojendamise ja venitamise vajalikkusesest

Paljudele tundub kindlasti veider praegusel ajal, kus õues on  suvi, mitte külm talv, lugeda teemat soojendamisest. Ma tegelikult ei kirjuta antud teemast praegu mitte sellepärast, et Eesti suvi ongi selline jahedapoolne ning kogu aeg nagu oleks külm ja tahaks sooja juurde, vaid ennekõike sellepärast, et just suvisel perioodil kipuvad inimesed treeningule eelnevalt koerad soojendamata jätma.

Kui me toome võrdlusi inimspordi poolelt, siis kes iganes on mingit trenni teinud teab väga hästi, et enne võistusrajale astumist kulus päris palju aega soojendamisele, venitamisele ning näiteks jooksualadel ka nö. lahtijooksmistele. Nii palju, kui mina olen sporti teinud, ei mäleta ma küll, et ma kunagi oleks kohanud kedagi, kes saabus staadionile, tuli võttis pika dressi seljast ning läks otse stardipakkudele.

Soojendamisel on tegelikult kaks eesmärki. Ühest küljest on ta ennekõike vajalik selleks, et lihased soojaks saada ning sellega vältida võimalikke vigastusi ning teisalt annab see üsna oluliselt juurde soorituse tulemusele, sest soojendamisega nö. viiakse lihse töö juba nö. ootevalmis ehk ta nö. töötatakse sisse. Koertega on tegelikult täpselt sama.

Jäljeesemete näitamine - head ja vead

Täna kirjutaks jäljeesemetest. Veider on see, et jäljetreeningutest on saand kirjutada siia ikka päris pinu artikleid, aga esemetest pole ma vist kordagi rääkinud. Nüüd ma siis parandan vea.

Mina õpetan koertele jäljeesemeid selliselt, et koolitan nad jäljest eraldi. Mõte on selles, et ma tahaks, et koer näitaks esemeid suure sooviga ning nähes neid esiemst korda jäljel, haakuks sellega vaid positiivne kuvand ning koer teaks kohe, mida peab tegema. Kui teha nii, et alustada esemetega kohe jäljel, siis minu arust tekib kolm probleemi:

Lahtilaskmisest varrukas

Ma olen kirjutanud varem siin kaks artiklit lahtilaskmisest :
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/kask-lahti-koerte-koolitamises.html
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/veel-kasust-lahti.html
Täna räägiks pikemalt just varrukaplatsil toimuvast. Lahtilaskmine on arvestades koeramaterjali ja koolitustaset üsnagi raske element. Keeruliseks teeb olukorra koera jaoks just see, et olles haardes (ehk saagiinstinkti mõju all) peab ta tulema kiirelt nö. kuulekuse alla, et sealt koheselt siirduda kaitseinstinkti poolele. See nö. kolmest alalõigust koosnev üleminek peab toimuma sisuliselt sekundi jooksul. See seab aga üsna tugevad nõudmised koeramaterjalile ning samuti koolitusele.

10. juuni IPO eksamist, koerakoolitusest ja suhtumisest.

Nagu kombeks on olnud, peale igat üritust, mis kuidagi haakub Sportkoeraga, olen kirjutanud mõne sõna üritusest, sooritustest jne. Eile korraldasime IPO eksami, et koerad saaksid oma treeningute taset kontrollida ning võimaluse IPO lainel edasi liikuda. Ma pean tunnistama, et eile oli üks tõeliselt lahe päev, mis valmistas palju rõõmu. Emotsionaalselt mõjusid kõigi koerte kaunid sooritused (kahju, et Veikol jälg küll natuke nihu läks, aga järgmine kord tuleb paremini), sealhulgas mitu väga ilusat jälge ja kuulekust ning kõikide koerte hea kaitsesooritus. Kuid kahtlemata kõige südant soojendavam oli asjaolu, et omadele kaasa elama oli tulnud sisuliselt kogu Sportkoer. Puudu olid vaid üksikud inimesed, kellel oli eelnevalt selleks päevaks juba midagi ees (näiteks välisreis). Seda tuge ja kaasaelamist oli ikka õhus täitsa tunda. Kui juba mina tundisn, siis kindlasti tajusid seda ka osalejad ise. Tänud kõigile kaasaelejatele ja abilistele. Aga täna ma ei hakka siin lahti analüüsima kellegi sooritust või selle tagapõhja vaid räägin hoopis muust. Ma tean, et mu järgnev kirjutis ajab jälle osadel harja punaseks, nagu eelmise nädala saksa lambakoera teemalised kirjutised, aga need on need mõtted, mis mul peale eksamit peas keerlesid ning need panen ma siia kirja.

Kiire lama võistlustel.

Nagu ma olen eelnevalt kirjutanud ka kuulekuse teemades ning päris pikalt rääkisin kuulekuse loengus, mängib koera võistlussoorituses lisaks koera koolitustasemele ka meeletult suurt rolli meeleolu. Soorituse kiirus, täpsus ning läbi selle ka saadavad punktid sõtluvad väga suuresti nii sellest meeleolust, millega koer võistlusplatsile läheb, kui ka konkreetse harjutuse sooritamise meeleolust. Kindlasti on paljud kogenud, et trenniplatsil ehitades harjutuse ülesse palli, postiivse ja negatiivsega on harjutus väga ilus ning korrektne. Samas võistlustel sama tehes on järgi vaid varemed. Heaks näiteks võib lugeda "istu" käsklust, kus trennis istuv koer jääb võistlustel üsna tihti hoopis seisma "istu" käsu saades. Sarnaselt kipub meie muidu nii hea koolitustasemega koer seisas järgi kõndima ning "lama" käsu saades aegalselt lamama ning mõnevõrra roomama. See kõik on tingitud vaid ühest asjast - koer teeb sooritusi väga erinevalt lähtuvalt meeleolust.

Koera jäljetöö ülesehitamisest vol.2.

Jätkaks täna siis lubatud jäljeteemal. Räägiks kõigepealt kogemusest. Kui ma kirjutasin 19. mai FH eksamist , siis seal oli juttu, et Käbi  kes oli teinud väga ilusa jälje kuni teise ristuvani, siis ta ei suutnud seda ristuvat lahendada, kuna see oli väga raskes kohas ning koeral nappis kogemusi (sellest on juttu siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/fh-voistlus-19-mail.html) . See on hea näide koera nö. kogemuste piisavusest ja kogemuslikust piirist. Kuna antud juhul oli ristuv vahetult hetkel, kus pehme pinnas läks kõvaks, siis koer ei osanud minna pehkmelt originaalilt ning pehmelt ristuvalt koheselt kõvale originaalile, sest ta ei olnud seda treeninud ja tal ei olnud kogemust. See näide on selles mõttes tõeliselt hea näide illustreerimaks nö. kogemuslikku poolt. Väga tihti inimesed kipuvad nägema koera kogemust vaid väga üldistatud raamides ehk koer oskab töötada lühikesel rohul , pikal rohul, mullal, vihmaga ja tuulega ja nagu erinev hulk kogemusi olekski sellega omandatud. Tegelikult on see kaugel vajalikust kogemuste paketist. Kui tahta, et koer töötaks jäljel kindlalt ning ei eksiks, siis on vaja koerale tekitada väga - väga lai kogemuste põhi ning sellega tuleks alustada juba kutsikaeas. Nii noorelt alustamise juures on kaks oluliset põhjust:

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest vol.2

Jäin eile õhtul selle kirjutise peale mõtlema, et see jutt oli üsna ühepoolne ehk tõi välja probleeme ning nendega haakuvaid tagajärgi. Tegelikult tuleks rääkida ka lahendustest ehk kuidas toimides oleks võimalik neid probleeme vältida ja teha nö. paremini. Kritiseerida on hullu lihtne aga katsu paremini teha. Jätkakski eilse tekstiga siitkohalt pakkudes välja lahendusi.

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest

Ma täiesti adun, et mingid inimesed ootavad jäljejutu järge, kuid kahjuks nad peavad täna taaskord pettuma, sest kirjutan hoopis muust. Ma olen siia blogisse kirjutanud koolitusnõuannete vahele ka nö. arvamuslugusid haakuvalt koolitusega ja koeraspordiga. Inspireerituna eile Facebookis alguse saanud statistikaminutitest kirjutaks täna ka ühe sellise loo.  Kes pikka juttu lugeda ei viitsi , vaadake allpoool tulevat statistikat, sest see peaks olema kõigile huvitav lugeda. Ma olen juba mõnda aega erinevates foorumites ning seltskondades üsna kriitiliselt sõna võtnud mitmetel koerakoolitusega haakuvatels nö. üldpoliitilistes küsimustes. Samuti olen päris tihedas taktis arvamust avaldanud seoses saksa lambakoera ga haakuvaga Eestis. Kahjuks on need foorumikirjutised jäänud erinevate sopaloopimiste laviinide alla ning sealt on kaduma läinud esialgne mõte. Seetõttu mõtlesin, et kirjutan täna siia ühe tervikliku loo, millega üritan välja tuua mõningaid valupunkte ja tendentse Eestis. Ütlen kohe sissejuhatuseks ära, et antud artiklis tuleb juttu peaasjalikult saksa lambakoerast. Paljud inimesed peavad mind dobermanniinimeseks ning leiavad, et ma ei tohiks üldse saksa lambakoera teemal sõna võtta. Samas pean aga tunnistama, et saksa lambakoer on minu jaoks ikkagi Eesti koolitusmaastikul tõug number 1 ning seetõttu pean selle tõuga toimuvat väga väga tähtsaks ja määravaks. Sellest ka minu mure. Kui praegused tententsid jätkuvad, sisi lähimate aastat ejooksul peab see tõug taanduma, sest peale tulevad malid lihtsalt võtavad jõuga . Samuti leian ma seda, et olles koolitanud ligi 20 aasta jooksul päris suure hulga saksa lambakoeri mingi tulemuseni, olen ma tegelikult oluliselt rohkem saksa lambakoera inimene , kui need, kellel kuskil aianurgas ketis üks just õnnekombel seda tõugu koer haugub.

Minu jaoks on saksa lambakoer teinud Eestis läbi täiesti uskumatu arengu.

Kaitsesoorituse hindamisest

Eelmisel nädalal pooleli jäänud jälje teemat jätkan järgmisel korral. Pole pikka aega kirjutanud midagi kaitsekoolitusest. Kuivõrd võistlushooaeg on käima lükatud, siis oleks viimane aeg natuke täpsemalt kirjutada kaitse nö. hindamiskriteeriumitest. Täna kirjutan konkreetselt nö. 5 erinevast faasist, mis on IPO- C osas nö. eraldi hinnatavad osad ning mida kohtunik peab oskama näha. Arvan, et ka meie koerasportlastele tuleb kasuks, kui nad õpivad koera kaitsetöös rohkem detaile nägema. See aitab paremini mõista hindamist ning samas ka annab parema ettekujutuse, kuidas koer peaks olema ette valmistatud. 

Need, kes on 10 – 15 aastat Eestis koeraspordis olnud mäletavad veel väga selgelt aegu, kus koerad saanud haarde närisid nagu krokodillid, lahti laskmisel rebisid varrukat, lõpuks siiski varrukast irdununa hakkasid haukuma, kuid haarasid pidevalt taas hammastega varrukast ning tonksasid varrukameest. Kui vaadata tolleaegseid tulemusi, siis kõik need koerad said IPO-C osas üldjuhul tulemuse ning teinekord ka üsna kõrge. Raske on tegelikult leida seletust, et miks neid sedavõrd suuri vigu nii hellalt koheldi. Tõenäoliselt on põhjus asjaolus, et väliskohtunikud ei tahtnud meie nö. idaneva hakkavat koerasporti sellega kohe seisma panna, et igal võistlusel kõik koerad läbi kukuvad. Kuigi samas osad Sooem kohtunikud hindasid ka samade kriteeriumite järgi , nagu kodumaal. Samuti on kindlalt põhjus ka asjaolus, et 10 aastaga on ala maailmas meeletult arenenud. Kuivõrd koolitajate ja kogu koerakoolituse tase on maailmas teinud läbi meeletu arengu. Selles valguses on ka hindamiskriteeriumid mõnevõrra muutunud ning täna pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu koera pea tasakaalukusele ehk sellele, kuivõrd koer suudab olla tugev ja dominantne erinevates instinktialades ning kui kiiresti ümber lülituda..

Koera jäljetöö ülesehitamisest

Kuivõrd üleeile sai räägitud jäljetöö ülesehitusest versus häälestamisest, siis tekkis kahtlus, et peaks rääkima veel jäljetöö ülesehitamisest vähe põhjalikumalt. Ma olen küll kirjutanud Sportkoera lehele päris pika artikli sellest, kuidas ma jälge koolitan ja treeningutes edasi liigun http://sportkoer.ee/artikkel.php?t=jaljekoolitus_kui_terviklik_susteem, kuid seal on juttu rohkem samm - sammult edasiliikumisest. Räägiks täna koera jäljetööst natuke teise nurga alt. Nagu ma üleeilses artiklis mainisin, koosneb IPO ja FH jälg koera jaoks kahest koolitatavast detailist - jälje ajamisest ning esemete näitamisest. Paljud inimesed armastavad näha selles veel kümneid pisikesi seiku, millega tegeleda. Minu loogika põhineb ühel konkreetsel mõttel, mida ma ka loengus olen rääkinud: kui hundil on kõht tühi ja ta hakkab jänese jälgi ajama, siis ta on väga motiveeritud seda jänest kätte saama ning ta on mures, et äkki kaotab jälje ja kõht jääb tühjaks. Mittekeegi pole hundile õpetanud nurgatehnikat või alguspunktist alustamist. Hundil on lihtsalt eluline kogemus, et kui ta ei ole piisavalt tähelepanelik, siis jääb tal kõht tühjaks ja on paha olla. Samuti teab ta väga hästi, et kui jänes on visanud sisse haagi ning ta kaotab jälje, siis peab ta olema veel terasem, et see uuesti leida. Kui ta hakkab ringi jooksma ning paanitsema, siis jääb jällegi kõht tühjaks.Miks ei võiks koera jäljetreening olla ülesse ehitatud samal loogikal? See on ju loomale hästi arusaadav ja omane.
Jäljekoolituses võib eristada mitmeid eri tasandeid ning nö. koolituslikke paralleelteid, millega tuleb treeningutes tegeleda. Tõsi need kõik teenivad vaid ühte eesmärki - saada koer ajama jälge soovitud pildis, mida ma nimetan terminiga "koer peab olema mures jälje pärast"

Häälestamine ja koera ülesehitamine on kaks eri asja.

See on teema, millega peaks iga vähekegi rohkem võistleda tahtev inimene kursis olema.  See on küll juba väga ammu teada tõde, kuid toonitan veelkord üle, et selleks, et saavutada edu võistlustel peab oskama koera lugeda. Koeralugemisoskus on tegelikult edu võti, mis aitab analüüsida, teha valikuid ning vastavalt hetke vajadusele reageerida. Treenides koera tuleb osata tervikust “välja imeda” just see komponent, mis parandamist vajab ning siis sellega tegeleda.Selleks, aga peab oskama koera lugeda, et see komponent silma hakkaks. Räägin täna ennekõike jäljele toetudes ning konkreetsete näidete varal.

Koera sooritus võistlusel sõltub tegelikult reast komponentidest:

FH võistlus 19. mail

Kirjutaks siia natuke eilsest võistlusest ning paneks nö. taustaks ülesse skeemid, põllu fotosid ning ühe video (tänud Katjale filmimast).
Alustuseks natuke antud võistluse tagapõhjast. Ma seletasin mõnevõrra lahti "Sportkoera" tegevuse tagapõhja ning ürituste korraldamise tausta http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/juuniorikarikast.html .Jäljehunt on organiseeritud ennekõike lähtuvalt põhimõttest, et kutsikaid ja nende omanikke katsetada nö. võimalikult päris oludes ning läbi selle omandada kasulikku infot seniste treeningute õigsusest ja suunast. Sellest lähtuvalt on Jäljehundil olnud ja saab ka tulevikus olema alati võõras ja vanem jälg ning seda mullepõllul. Juuniorikarikas omakorda on sarnane võimalus lastele. Ükskõik, kas enda treenitud koeraga või siis "laenatud" koeraga võistlustulle astudes saab laps tunda ja kogeda päris võistluse hõngu. See annab talle igal juhul huvitava kogemuse ning õnnestumise korral ka suure koguse indu jätkata ja edasi pürgida.


FH võistluse sügavam mõte on anda inimestele võimalus treeningute taset ning koera oskusi konrollida nö. päris võistlusel. FH teine nimi,  kuidas teda rahvusvaheliselt kutsutakse on spetsiaaljälje katse. See tähendab, et ta on koerale nõudlik ning peab tooma välja nii koeramaterjali kvaliteeti kui ka treeningute taset samal kujul nagu IPO 3 -gi kõigi oma kolme ala summas. )FH peaks olema koerale sama nõudlik oma ülesehituselt kui IPO 3 kolm ala kokku.)  Selleks on vaja, et FH oleks planeeritud selliselt, et ta oleks tingimustelt nõudlik ning koerale väljakutse. Samas peab olema FH siiski läbitav ning võimaldada saada tulemust.

Koer hüppab üle aia

Kuivõrd selle blogi statistika näitab, et siit käivad abi otsimas ka tavaliste kodukoerte inimesed, siis lisaks kõikvõimalikele sportkoeri puudutavatele artiklitele ananksin siin veidi kõrvalt nõu ka kodukoera omanikele. Kodukoerte omanikele suunatud info saab ka edaspidi olema, aga selle osakaal jääb kindlasti alla sportkoertele mõeldud infole, kuivõrd "Sportkoera" peamine eesmärk on ikkagi konkreetse valdkonnaga tegelemine.

Viimastel aegadel on huvitaval kombel satutud korduvalt siia blogisse lugema googledades "Koer hüppab üle aia". Pole sellest küll kirjutanud, aga veidral kombel satuvad inimesed sedasorti probleemile just siit abi otsima. Seetõttu otsustasin täna kirjutada just sellest, paljusid inimesi vaevavast probleemist. Kuivõrd olen sellele küsimusele eelnevalt pidanud korduvalt ja korduvalt vastama küll erinevates raadio- ja telesaadetes kui ka internetis, siis tundub, et see probleem on üsna suur.

Kui koera käitumisega haakub mingi probleem, siis tuleb alati jälile saada selle põhjusele ning järgnevalt soovides seda lahendada mõelda klassikaliste koerakoolitusteooriate peale, mis ju tegelikult annavad kätte väga head vastused. Ehk siis küsimus, et miks koer hüppab üle aia?

Juuniorikarikast

Kirjutaks siia väikese kokkuvõtte nädalavahetusel toimunud Juuniorikarika võistlustest. Alustuseks mõni rida taustast. Klubi Sportkoer on tehtud väga kindla vormi ja raamistikuga. Meil oli väga kokreetne nägemus,milline peaks olema üks koeraspordiklubi, mis on ennekõike suunatud spordile ning edukate sportlaste tekitamisele ning nende toetamisele. Algusest peale on paigas olnud see, et "Sportkoer" ei saa olema "ügaühele midagi" stiilis klubi, vaid nagu öeldud, tal on konkreetselt eristuv nägu ning suunitlus. Sinna tervikusse kuulub tugevatel alustel põhinev tiimitöö ning koos treenimine ja üksteise toetamine ning süsteemne ning tark lähenemine koeraspordile.  Lisaks treeningutele ning koolitustaseme mõõtmiseks vajalikele eksamitele on "Sportkoeral" veel mõningad spordiga üsnagi tihedalt seotud tradistioonilised üritused, mis kogu terviku ilusti kokku seovad.

Täiesti arusaadavalt kuulub terviklikku pilti
- paari kõrgematasemelisema võistluse korraldamine (nagu sel aastal saab olema FH võistlus, kus jäljepõllud saavad olema Eestimaal sisseharjutatud tasemest mõnevaõrra nõudlikumad.)
- juba tradistisiooniks saanud Jäljehundi võistlus, mille peamine eesmärk on anda koeraomanikele võimalus oma noori koeri ja kutsikaid testida reaalsetes oludes ning läbi selle hinnata oma treeningute suunda ja sobivust
- traditsiooniks saamas Juuniorikarika võistlus, mille peamine ülesanne on anda lastele võimalus võistelda "nagu päris" stiilis (sellest siis allpool pikemalt)
- suvine treeningplaager, mis erineb tradistioonilisest "treenime koeri, aga samas trallime , grillime ja mängime "stiilist peamiselt selle poolest, et see on peamise rõhuga treeningutele ning siis sinna juurde on lisatud natuke ajaviidet ja koos olemist. Peamise rõhuga sisiki trennile. Esialgselt on plaan teha seda laagrit nö. rahvusvahelisena ehk sellest tulevad osa võtma ka sportlased piiri tagant, kelledega koos treenime. Tegemist ei ole seminariga ning kindlasti mitte ka suure rahvaüritusega.
- tervikusse lisandub üsna reaalselt järgmisel aastal juurde veel üks sedatüüpi üritus, mida Eestis varem tehtud pole. Praegu on aga natuke vara veel seda reklaamida.

Nüüd siis lähemalt toimunud Juuniorikarikast.

Märkidest ja häälestamisest vol.2.

Räägiks edasi märkidest ja häälestamisest. See on teema, mida ma tegelikult käsitlesin pikemalt kuulekuse loengus. Kes seda käisid kuulamas, siis  see tuleb tuttav ette. Eks koera häälestamiseks ja tema energia tõstmiseks on tegelikult erinevaid teid. Oma olemuselt peaks koera tööle häälestav märk olema selline, et ta kutsub koeras esile tähelepanu tõusu ning kergitab koera energiat ja instinkti sellisele tasemele, et selle najal on võimalik teha ilusat sooritust. See rutiin või märk peab olema sellise ülesehitusega, et seda saaks teha nii platsi kõrval, kui ka tegelikult platsi peal (et see ei oleks keelatud ning selle eest ei võetaks punkte maha).  Tegelikult on selle märgi ainuke sõnum koerale, et “nii nüüd hakkame kõrgel energial lahedat sooritust tegema ning sina ole tähelepanelik”. See peab olema sellise eesmärgiga loodud ja ülesse ehitatud ning koer peab sellest ka selliselt aru saama ning vastavalt käituma.

Märkidest ja häälestamisest

Ma olen siin varem kirjutanud mitu artiklit suunal, kuidas koera võistlusteks ette valmistada ning kuidas platsile tulekut harjutada jne. Minu jaoks on need nö. üks osa tervikust või pigem oleks õigem öelda, et need on väga olulised komponendid terviklikus süsteemis. Kirjutasin siin varem koera stressist ning tõin ära mõõdetud südamelöökide graafiku. Kellel see vahele jäi, siis siin on link http://sportkoer.blogspot.com/2012/04/psuuhilisest-pingest-ja-stressist-ning.html. Nagu sealt graafikust hästi näha on, erutus koer üsna kõvasti minnes aia väravast välja ning samuti nähes rattasõidul tee ääres aias koera.   See näitab väga selgelt, et koera meeleolu võib muutuda väga kiirelt ning selleks muudatuseks on vaja mingit käivitit. Kui mõelda võistlemise peale, siis ma usun, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru, et kui võtta tuima autost koer ning ilma mingi ettevalmistuseta ja soojendamiseta minna temaga tegema kuulekust, siis koer teeb mingeid elemente oluliselt parema tujuga ning aktiivsemat kui teisi, samuti koera meeleolu ei ole läbivalt sama, vaid muutub. Kui võtta võistlussooritus, siis koera meeleolu ongi nagu vabalt voolav jõgi ehk koer tunnetab kogu aeg ümbritsevat ning ta meeleolu muutub vastavalt sellele. Teisisõnu on meil vaid kaks võimalust:

Juba seistmes aasta kasutusklassis - Kairi & Apollon

Kairi muljeid 2012. a ESLÜ peaerinäitusel osalemisest:

Meie eilne esitlus Apolloniga ESLÜ peaerinäitusel kasutusklassis jäi arvatavasti viimaseks :) . Arvestuslikult teeb see juba seitsmes aasta-hooaeg kasutusklassis tulemuslikult osaleda ja seda on ühe suure isase sakslase jaoks vist päris palju. Siinkohal tahangi tänada Aivo Oblikat, kellega koostöös oleme suutnud Pollat nii kaua varrukavormis hoida! Üks asi on teha koerale koolituse algpõhi, aga hoopis teine asi on seda ka niipalju aastaid hoida, ühe varrukamehega :) . Ning kõige suuremat headmeelt valmistab veel see, et vaatamata mingisugusele häälepaelte probleemile, suutis Apollon teha väga korrektse viimase varrukasoorituse. Võtan suure komplimendina ka kohtuniku ekstra ütlust minule, et „oled väga head tööd teinud selle suure Poniga!“

On tõeliselt uhke tunne omada sellist koera ja treenerit, kellega koostöö sujub nii suurepäraselt niipalju aastaid!  Aitäh Sulle Aivo!

Kairi

Kutsika koolituse esimesed sammud vol.3.

Jätkaks täna kutsika ettevalmistuse teemat. Kohe alguses tuletaks meelde, et olen kutsika ettevalmistusest kirjutanud ennekõike suunaga koeraspordile. Kui kodus on lihtsalt sõber, keda tahetakse kuulekaks saada, siis loomulikult võib ka kõike seda teha, aga see ei ole nii möödapääsmatu. Kui aga tahetakse võetud kutsikaga tema kasvades juba tõsisemalt sporti harrastada, siis on see täpselt sama oluline nagu algkool lapsele, et keskkoolis hakkama saada. Kutsika ettevalmistusest olen ma siia blogisse kirjutanud juba päris mitu lugu. Jätkan praegu punktist , kuhu sai jäetud peale neid kahte artiklit.

http://sportkoer.blogspot.com/2012/03/kutsika-koolituse-esimesed-sammud.html

 

http://sportkoer.blogspot.com/2012/03/kutsika-koolituse-esimesed-sammud-vol2.html

Veel mõni sõna koolituse alustest. Miks peaks kutsikaga selliseid asju tegema? Selleks on kaks väga mõjuvat põhjust:

Psüühilisest pingest ja stressist ning selle mõjust sooritusele

Kirjutaks täna sellisest teemast, mis haakub iga spordialaga ning täiesti arusaadavalt ka koeraspordiga. Rääkides psüühilisest pingest ja stressist ei käsitle ma seda mitte koerajuhi kohaselt vaid pidades silmas koera. Kõik inimesed, kes on harrastanud mingilgi määral koerasporti, on üsna reaalselt vähemalt mõelnud koera füüsilise ettevalmistuse peale. On kindlasti ka üksjagu inimesi, kes on heade tulemuste nimel leidnud aega lisaks koera koolituslikule treenimisele sinna kõrvale füüsilise põhja ladumiseks. Samuti olen üsna veendunud, et niimõnigi koeraomanik on imestanud, et kuidas mingis treeningsituatsioonis tema nii hea füüsilise ettevalmistusega koer järsku sekunditega totaalselt ära väsib.  Seda teeb vaimne pinge ning stress. Sisuliselt tähendab see seda, et sa võid koeraga teha kilomeetrite pikkusi jalgsimatku, treenida teda rattaga jooksutades või loopida platsil palli ning omades üsna hea füüsilise ettevalmistusega koera, ikkagi kaotada konfliktses situatsioonis kogu treenituse tausta, nagu oleks see õhku haihtunud.

Nii öelda teema sissejuhatuseks toon siia ära koera südametöö graafiku.

Millal minna võistlema? vol.5

Üritaks selle suhteliselt pikaks veninud teemaga lõpuni jõuda. Eelmisel korral kirjutasin eksamile minekust. Eksamil ja võistlusel on situatsiooni mõttes nii omanikule kui ka koerale päris meeletu vahe. Üldjuhul erineb võistlus eksamist järgnevate detailide poolest:

- seal on suurem pinge ja omanikon rohkem närvis. Närvipinge on koerale tajutav juba kodunt,
- rahvast on oluliselt rohkem ja sellega haakuvalt ka koeri ja autosid jne.
- üritus venib pikemaks ja koer peab kauem kestma sellises melus,
- üldjuhul ei toimu see kunagi omal platsil (eksam siiski tavapäraselt toimub),
- tihti kaasneb võistlusega tavapärasest pikem autosõit,
- nii platsile minekul kui ka harjutuste vahel on pikemad pausid ning rohkem "surnud" aega,
- üsna tihti on auto platsist oluliselt kaugemal, kui koer on harjunud,
- koera eelnev soojaks jalutamine on teistsugune, kuna teisi koeri ja rahvast on rohkem

Kõik eelnev on sedavõrd suur kontrast koera jaoks, et ilmselgelt on koeral väga lihtne taolist üritust liigitada nö. uueks situatsiooniks. Selleks, et koeral ei kujunekski välja nn. võistluskäitumist on vaja võistlustele minna sellise koeraga, kelle tase on juba sedavõrd kõrge, et tema jaoks on see tuttav situatsioon koos atribuutikaga,

Millal minna võistlema? vol.4

Jätkaks võistlema minemise teemal. Kui eelmistes postitustes sai lahti kirjutatud oma ja võõras plats, siis täna jätkaks juba eksami ja võistluse suunal. Eksam erineb oma ülesehituselt ja tingimustelt treeningutest päris palju. Suurimad erinevused on:

-koera häälestamiseks ei saa otseselt kasutada enam positiivset ja negatiivset mõjutust

- - soorituste vahel on pikemad pausid ja ka nö. palju tühja aega

- - üritus vältab päris pikalt

- - algasendid on üsna pikad ning on suur oht, et koer väsib sellesse

- - kaasnevad pealtvaatajad ja kerge pinge

- - omanik on natuke hajevil ja närveerib

Millal on siis õige aeg koeraga eksamile minna? 

Kuulekuse ja jälje seminar Lätis

Lubasin kirjutada väikese kokkuvõtte Lätis peetud seminarist. Kui möödunud aasta novembris sai viimast korda seal seminari pidamas käidud, jäi kohe küsimus õhku, et küll oleks hea kui ma hooaja alguses kohe tagasi tuleks. Kuivõrd lumi ja talv väga lahkuda ei tahtnud, siis arvasin juba et eelnevalt kokku lepitud kuupäevad äkki jäävad ära. Õnneks aga ikkagi talv taandus ja seminar sai teoks. Sõitsin Lätti kolmeks päevaks. Reedel ja laupäeva õhtul tegime kuulekust ja laupäeva hommikul ja pühapäeval jälge. Panen siia allapoole neist ka mõned pildid ja video, et natuke paremini toimunut iseloomustada.

Linnalegendidest seoses koeraspordiga

Täna kirjutaks siia võistlemise teemade vahele nö. linnalegendidest. Ma olen korduvalt kuulnud Eestis mitmete selliste inimeste suust, kes ennast koerakoolituses tegijateks peavad sellist veidrat väljaütlemist, et esimeseks koeraks tasukski võtta kehvemate omadustega koer, kuna see on nö. kogemuste omandamiseks ning läheb nii ehk naa aia taha. Kui sellise kehva koeraga on juba kogemus käes, siis järgmiseks võib võtta juba hea koera. Sellisel juhul uue koeraga saab juba toetudes kogemusele oluliselt kaugemale jõutud. Taolist juttu on rääkinud mitmed koolitajad ning samuti teenistustõugudega tegelevate tõuühingute juhtfiguurid. Samasse kategooriasse läheb ka selline lahe väljaütlemine, nagu mõned aastad tagasi üks ka Eesti mõistes ennast “tegijaks” lugev inimene ütles ehk “mis viga varrukameestel häid koeri koolitada. Katsugu kehvadega hakkama saada ning see alles näitab koolitaja taset ning hiljem siis treenida paremate instinktidega koeri”.

Kui juba meie nö. eeskujud ja teenäitajad räägivad nii, siis pole ime, et nii arvavad ka paljud koeraomanikud. Ma olen sellist juttu kogu aeg suu lahti kuulanud ning ei saa tänini aru nendest tagamõtetetst miks sellist jura peab ajama. Oskaks öelda vaid seda, et kui kunagi kuulete kedagi sellist juttu puhuvat, siis saate kohe hästi aru, et konkreetse inimese tegelik väärtus on kõvasti lahjem, kui mõista on antud. Seletaks lahti.

Millal minna võistlema? vol.3.

Täna siis teemal omalt platsilt võõrale. Ehk järg kahele esimesele kirjutisele.

Kirjeldaks alustuseks lahti kahe platsi erinevused koera vaatevinklist lähtuvalt. Kui koerajuhi jaoks on kaks platsi üldiselt laias laastus väga sarnased, kuna neil mõlemal on näiteks tõkked või varjed või muu atribuutika, siis koera jaoks on erinevused märksa suuremad.

1. Võõral platsil paigutub auto platsi suhtes teise kohta, mistõttu juba autost väljudes sattudes natuke teise ümbrusesse tekib koeral uue koha suhtes uudishimu, mis kaasneb lõhnade ja nähtud ümbrusega. Lisaks aga on platsile minemise tee täiesti teine. See tähendab seda, et üldjuhul on koertel oluliselt suurem kiusatus lõhnu nuusutada ja ennast ümbritsevaga kurssi viia. Omal platsil on ju nii palju käidud, et kõik puud - põõsad ja tegelikult ka lõhnad on ammu peas. Paljud on kindlasti tähele pannud, et sõites trenniplatsile hakkab koer juba natuke enne platsi autos vinguma ja aktiivsust ülesse näitama.

Millal minna võistlema? vol.2.

Kirjutaks edasi võistlema minemise teemast. Kirjutaks lahti kõik loetletud neli etappi ning üleminekud ühest teise. Selliselt samm-sammult lahti rääkides peaks lugejad paremini aru saama ning õiglasemalt hinnata oskama oma koera võimalusi, arengut ja koolitustaset.

Nagu ma eelmises kirjutises mainisin on esimeseks etapiks treeningud omal platsil. Varasemates kirjutistes olen ma detailsemalt kirjutanud sellistest mõistetest nagu kanalite loomine, harjutuste ülesehitamine lühikeste lõikude kaupa ning koerale seoses platsiga teatud käitumismallide kujundamine. Oma treeningplats on see koht, kus ehitatakse ülesse kogu kuulekus. See tähendab, et alustatase alguses meeleolu loomisest, ootuse ning iseseisva energia kogumise õpetamisest ning platsile tuleku märkide loomisest.

Millal minna võistlema?

Kuivõrd võistlushooaeg on algamas, siis on paras aeg rääkida natuke võistlemisest. Järgnev jutt tegelikult kehtib ka teiste alade kohta nagu jälg või kaitse või tegelikult mistahes koolitusala. Ma kirjutan aga kuulekuse põhjal, kuna see on meil Eestis kõige levinum. Millal on siis õige aeg hakata mõtlema võimaluse peale minna koeraga võistlema? Olles jälginud pikka aega Eestimaal toimuvat on paratamatult silma jäänud, et meil on väga palju koeri, kes sisenevad karikajahile väga noorelt ning põledes algul eredalt kustuvad üsna kiiresti ning mõne aja pärast teevad vaid ilmetut ja tehnilist sooritust või ilmetut vigadega ja tuima esinemist. Okei, meil Eesti kuulekuse tase on tegelikult ka täiesti olematu, ehk sellised ilmetud koerad üsna tihti tulevad võistlustelt koju ikkagi karikatega, aga see saab kindlasti varem või hiljem muutuma. Tänased spordist huvitatud inimesed, kellel on noored koerad kodus, peaksid juba hakkama mõtlema asjade peale sügavamalt, kuivõrd selleks ajaks, kui nende koertel saabub nö. parim võistlusaeg on kindlasti tase juba jupi tugevam.

Ma eristaks koera koolituse seisukohast nelja eri tasemega üritusi:

Toetavad tegurid ja raskused jäljel

Jätkaks veel jäljeteemal. Kuulekuse ja kaitsefännidele lubaks, et ma ei jää siia jäljeteemasse päris kinni ning lähiajal kirjutan kindlasti ka teistel teemadel.

Eelmisel nädalal sai kirjutatud mitu artiklit jälje planeerimise teemal. Nagu ma seal korduvalt mainisin on väga oluline planeerida jälge selliselt, et koer suudaks suurema osa jäljest töötada vajalikus meeleolus ja tehnilises pildis. Selisel juhul me saame teda selle eest kiita ning ta saab ka toidu näol preemiat. Teisisõnu me peame juhtima koera õigesse pilti ning siis selle kohta talle positiivset tagasisidet andma, kuivõrd teistmoodi pole võimalik koerale näidata, mida me temast soovime. Kuidas aga saada koera soovitud kujul ajama? Selleks ongi rida detaile, mis jälje ajamise käigus koera vajalikku pilti viivad. Osad neist detailidest on ette planeeritavad, osad nö. töö käigus kasutatavad. Kui planeerida jälge, siis tulebki eelnevalt need detailid valmis mõelda, mis skeemile paigutatakse.

Jälje planeerimisest vol.2

Nagu sai üleeile lubatud kirjeldan siia lahti ühe planeeritud jälje. Nagu ma eelmises kirjutises (ja tegelkult ka mitmes varasemas) olen maininud, siis jälje treenimise muudab raskeks just asjaolu, et inimene ei saa koerale ette näidata soovitud sooritust. See vajalik pilt on vaja välja mängida ning siis selle eest premeerida. Ehk kasutades erinevaid mõjutusvõimalusi tuleb koer viia sellisesse meeleollu, temposse, motiveeritusse, tähelepanu tasandile, mida täpselt soovitakse ning siis selle eest premeerida. Selleks peab hästi ette kujutama seda pilti, mida saada tahetakse ning oskama hästi koera lugeda ning tundma ja tunnetama mõjutusvõimalusi.

Nüüd siis lähemalt sellest ühest jäljeskeemist nö. planeerimise näiteks.

Jälje planeerimisest

Kui tahta koera treenida selliselt, et see ka tulemust toodab, siis tuleb treeninguid planeerida. See kehtib nii jälje, kuulekuse kui ka kaitse kohta. See on nii loogiline, et seda lauset oli isegi veider kirja panna. Kui kuulekuses ja kaitses on see planeerimine rohkem levinud ja üldjuhul mõeldakse, et näiteks täna treenin istut või siis näiteks aporti mingit komponenti, siis jäljele väga tihti planeeritakse märksa üldisemalt. Üsna tavaline on, et mõeldakse, et täna teen ma pikema ja väiksema toidikogusega jälje või siis vastupidi, et täna treenin nurki või esemeid jne.

Tegelikult taandub ju jälje treenimise juures kõik koera koolitamisteooriatele. Treenides jälge, mida me siis tegelikult tahame koerast saada? Mida me talle treenime? Meie eesmärk on ju saavutada rahulikus ühtalses tempos, ahnelt ja sügavalt jälge läbitöötav koer, kes suudab iseseisvalt ja enesekindlalt lahendada probleeme. Läheks veel sügavamale.

Kutsika esimene kaitsetrenn / varrukas

See, mida koeraga esimeses trennis teha saab, sõltub väga palju koeramaterjalist, omaniku eelnevast tööst ning kutsika arengust. Kui rääkida asjadest ideaalis, siis siin on üks video 3 kuusest kutsikast esimest korda varrukatrennis.

Kuidas valida kutsikat?

Siin blogis on juba mitu nädalat liikunud nõuanded ning artiklid kutsikate koolituse teemal. Tegelikult algab sportkoeraga kõik juba palju varem, kui kutsikakoolitus. Kõik algab juba kutsika valimisest. Kusjuures see valimine on vägagi määrava tähtsusega ning sellest sõltuvad väga palju tuleviku tulemused. Kutsika materjal määrab tegelikult lõpptervikus ca. 40%. Tihti tehakse kutsika valikul selliseid vigu, nagu:
- kuulatakse nõuandjaid, kes ei ole piisava kogemusega,
- kuulatakse kasvatajat (kes loomulikult alati kiidab omi kutsikaid parimateks),
- sõidetakse nö. kauge maa taha kutsikat vaatama ja tullakse sealt ühega koju (ehk pannakse ennast tanki),
- vaadatakse vanemate numbrilisi koolitustulemusi,

Kuidas alustada jäljega hooaja alguses?

Mis on neil kahel pildil ühist? Kui sul on kõht väga tühi ning näidatakse esimest pilti, siis lööb nälg silme eest mustaks. Kui ei ole terve talve jälge treeninud ja näidatakse teist pilti, siis on reaktsioon enam vähem sama. 4-5 kuud vahepealset kehva suusailma on tekitanud üsna kõva „nälja“.

Täna algas kevad ja eile käisin põlde piilumas ning vaadates seda tordiga konkureerivat pilti võib kuulutada „JÄLJEHOOAJA ALANUKS“. Vahepealne soojem ilm ja vihm on edukalt koerasportlaste poolel võidelnud ja lund sulatanud.

Kuidas alustada talv läbi jäljest puhanud koeraga?

Kutsikaeas läbielatud rünnak on trauma

Tänast teemat olen vaaginud juba mõnda aega kirjutada, aga viimase tõuke andis üks telefonikõne, kus just sedalaadi probleemiga minu poole pöörduti. Neid inimesi, kelle kutsikas on teise koera rünnaku ohvriks langenud ei ole kindlasti vähe ning enamus neist on selle sündmuse tagajärgedega võidelnud veel pikalt. Kutsikas on võrreldes täiskasvanud koeraga hästi palju vastuvõtlikum. Ta salvestab kõik uue nö. puhtale lehele. See on ka põhjus, miks kutsikana valesti õpetatud asjad on pärast väga raske koerast välja saada. Üldjuhul täiskasvanud koerad ei tohiks kutsikaid rünnata, selliselt on loodus asjad paika pannud. Kahjuks aga on inimene tithi oma oskamatusest koeri sedavõrd muutnud, et osad täiskasvanud koerad ei vali absoluutselt vastast ning kargavad kellele iganes turja. Oma olemuselt on mingi 7-8 kuune koer juba ka sedavõrd suur kasvult, et teine koer kaitstes oma territooriumit võib visuaalselt pidada kutsikaohtu koera rivaaliks ning rünnata ka seepärast.


Ütleksin nii, et on kaks väga valusat teemat, mis jätavad koerale jälje kogu eluks:
- üks neist on kui kutsikat ründab teine koer
- kutsikaeas kogetud ehmatused seoses pauguga, millest kujuneb välja pauguargus.

Kirjavahetus Eesti Kennelliiduga seoses FCI- sse töögruppi minemisega

Ei tahaks kohe kuidagi kurnata koolitushuvilisi poliitiliste teemadega. Kes tahab leida koolitusest rääkivat teksti, see seda siit ei leia ehk pole oluline seda edasi lugeda. Otsige sisukorrast koolitusteemasid.
Kuivõrd 15. märtsil toimunud EKL juhatuse koosolekul oli EKL juhatusel ja minul erinev nägemus sisust, mis meie kirjavahetuses oli, sisi sai kokku lepitud, et ma panen kirjavahetuse avalikul ülesse. Seetõttu panen selle siia, et need kellel vaja lugeda saaksid seda lugeda:

Suhted ja reeglid kutsikaga

Kui eelmised kutsika ettevalmistuse jutud läksid üsnagi treeningute spetsiifiliseks ning tehniliseks, siis kirjutaks täna natuke üldisema loo. Osaliselt on see tingitud ka asjaolust, et siit artiklite kogust on viimastel aegadel aina rohkem otsitud kodukoera koolitusega hakkuvaid teemasid. Ma arvaks, et tänane jutt on kasuks nii võistluskoera kui kodukoera omanikule. Räägiks reeglitest ja suhetest, milledest tegelikult ju koorub välja edaspidine kooselu koeraga. Kui me räägime kodukoerast, siis sellest sõltub ennekõike see, kas meil kodus on hiljem nö. parim sõber või probleem, millega me peame kogu aeg tegelema. Rääkides võistluskoerast, on aga sellest kinni otseselt meie tulevased võistlussooritused, sest mida vähem on meil koeraga omavahelist konflikti, seda parem.

Mäng kutsikaga

Eelmisel nädalal kirjutasin ma siia kaks kirjutist sellest, kuidas tuleb kutsikaga teha toiduga algkoolitust. Esimeses olid konkreetsed õppevideod harjutustest ning kirjeldused, kuidas neid läbi viia. Teises oli juttu peamistest vigadest, mis tehakse. Nagu ma esimeses kirjutises mainisin on kutsikaga suhtlemsies ja nö. algkoolituses 3 paralleelset teed. Kui neis kahes artiklis oli juttu toiduga koolitamisest, siis täna kirjutan mängust. Kuivõrd mäng on hästi detailirohke tegevus, siis lisasin siia juurde 2 päris head videot. Selleks, et tervikust paremini aru saada on mõlemad videod samast kutsikast, kelle videod olid ka toiduga koolituse juures. Et paremini aru saada tekstidest ja ivast, soovitan kindlasti need videod mõlemad algusest lõpuni läbi vaadata. Üks neist on tehtud, kui kutsikas oli ca. 8 nädalane ja teine ca. 11 nädala vanuses.

Kutsikaga mängul on väga palju rolle ning seda ei saa kuidagi üle tähtsustada. Mängu tähtsus tulevikku silmas pidades on üüratu. Loetleks ülesse mõningad olulisemad punktid (ei ole tähtsuse järjekorras):

Kutsika koolituse esimesed sammud vol.2.

Tänane kirjutis on inspireeritud üleeilsest kutsika ettevalmistuse loost ning räägiks vigadest. Eks muidugi seda oli arvata ka, aga ikkagi tuli järgnev natuke ülletusena. Antud teema tegi vaatamise rekordi. Ühtegi teist teemat pole nii palju esimesel päeval loetud. Miks see üllatab mõnevõrra on see, et kui ma varem olen kirjutanud ja andnud nõu konkreetsete probleemide lahendamisel ning juhtinud tähelepanu kuulekuse detailidele, millega saaks vigasid vältida, siis endale tunduks vaadates koeri kuulekuse platsidel, et just selles osas on tegelikult info vajadus kõige suurem. Ehk a'la inimestel on koerad tehniliselt vigadega, nad otsivad lahendusi ning ma olen üritanud neid pakkuda. Teine üllatav moment on selles, et olgem ausad, ma olen kohanud koolitamise aja jooksul palju inimesi, kes küsivad nõu aporti koolitamisel, ridamisi inimesi kes on kimpus kõrvalkõnniga ja üksjagu huvilisi, kes ei saa võistlustel õiget meeleolu kätte, aga ma olen kohanud üksikuid koerajuhte, kes ütlevad, et nad ei oska teha kutsika ettevalmistavat osa ning küsivad nõu. Selleks üllataski, et teemat vaadati tegelikkuses 3 korda rohkem kui teisi. Eks muidugi videotega teem aopngi huvitavam ja lahedat kutsikat n ka lahe vaadata :) Mis oli veel huvitav selle viimase kirjutise järgselt, et kuulsin mitme inimese suust, et selles mis ma kirjutasin ja videotel näitasin polnud ju midagi uut ning niimoodi ju teevad kõik. Iseeensest see ei üllatagi, sest nagu ma selles eelmises tekstis kirjutasin , on üsna tavapärane, et palju inimesi lahmib kuu aega kutsikat peost sööta arvates ise, et teeb toiduga kuulekust. Enesekindlus on suur ning see, et suurem osa detaile tuleb valesti välja jääb lõbusa ja innuka kutsika ning rõõmsate emotsioonide varju. Samas muidugi ütleksin ka kohe ära, et ega selles mis ma kirjutasin ja filmisin polegi midagi uut. Terve maailm teeb seda juba ikka pikalt. Kui vaadata MM-del 95 ...100 punkti sooritusi, siis kõik need on selliselt alguse saanud ning seda juba pikalt. Iva on detailides (nagu tegelikult kogu koerakoolituses). Täna räägiks siis eelmise kirjutise taustal võimalikest vigadest ning kuidas edasi liikuda.

Kutsika koolituse esimesed sammud

Viimasel ajal on blogis loetud üsna aktiivselt kutsika ettevalmistuse teemasid, samuti on minu käest päris mitmed inimesed küsinud nõu kutsika ettevalmistuse osas. Seetõttu otsustasin kirjutada täna siia vägagi konkreetse, nõu andva ning videotega varustatud teksti kutsika ettevalmistuse teemadel. Videotel on 9 nädalane malinoisi kutsikas, kelle omanikuga saab tihedat koostööd teha alates kutsika otsimisest ja valikust peale ning kes on tänu omaniku oskuslikule tegutsemisele igati hästi arenenud. Need videod on selles mõttes head, et ca. 9 nädalase kutsika tase, kellega tahetakse hiljem võistlussporti teha, peakski umbes selline olema. Mul on olemas antud kutsikast ka varasemaid videoid, aga antud teksti tundusid just need sobivat paremini.

Olen varem oma kirjutistes korduvalt maininud ning ka loengutes sellest pikalt rääkinud, et kutsika ettevalmistus on hilisemat võistlemist silmas pidades meeletult oluline. Ma lausa ütleks, et õigesti tehtud kutsika ettevalmistus on oma väärtuselt sama tähtis, kui kogu ülejäänud aja jooksul tehtud treeningud. Miks siis nii? Aga sellepärast, et kutsikas on:

Kuulekuse roll varrukakoolituses

Varruka- ehk kaitsekoolituse juures tundub olevat peamine rõhk sõnadel agressioon ja saak ning ennekõike tahetakse näha jõulisi haardeid ja dominantset valvamist. See olekski nagu kõige A ja O. Tegelikult on kaitsekoolituse nö. "võtmetegija" hoopis kuulekus. Iseeensest on see ju ka täiesti loogiline , et kui me räägime teenistustõugu koertest ning nende koolitamisest, siis üks õige teenistustõugu koer peab peabki olema hästi kontrollitav.

Seoses kuulekusega haakub aga kaks päris suurt valearusaama:

- kuulekuses kiputakse nägema vaid kaitseosas kahe harjutuse vahele jäävat nö. kontrolli osa, mille eesmärk on siirduda kontrollitult järgmisesse harjutusse

- koerad, kes ei allu omanikule koheselt ja korrektselt saavad suurema aplausi, sest nad paistavad "tegijamad".

Mälupiltidest, klassikalisest ja esemelisest tingimisest.

Kuigi ma mõned ajad tagasi kirjutasin siia juba artikli koera koolitamise baasasjadest ehk klassikalisest ja esemelisest tingimisest, siis lähtuvalt üleeilsest mälupiltide jutust üritaks tervikut veel paremini lahti seletada. Kirjutaks sellest lähemalt, kuidas tekivad need nn. mälupildid ja mis seoses on need klassikalise ja esemelise tingimisega.

Koer "mõtleb" mälupiltidega

Sellist ütlust on kuulnud kindlasti paljud. Selles ütluses peitub üsna vastik vastuolu. Ühest küljest baseerub sellele suures ulatuses koera koolitamine, teisalt aga on seda inimestel väga raske ette kujutada. Inimesed kipuvad väga kergelt kujutama ette, et koerad mõtlevad sarnaselt inimestega. Okei, paljud meist saavad aru, et see ei ole nii ning näeb välja hoopis teisiti, aga seda "teisiti" ei osata ette kujutada. Eks tegelikult ongi raske kujutada ette midagi, mida sa pole kunagi näinud. See on natuke nagu ulmekirjanduse valdkonda minev asi. Kahjuks aga koerakoolituses on sel määrav tähtsus. Sel nädalavahetusel oli mul treeningute käigus kaks sellist juhust, millest tahaks siin pikemalt rääkida. Need olid need nn. mälupildid. Loodetavasti need lahti räägitud näited aitavad inimestel natuke paremini ulmesse siseneda ning läbi selle saada paremaks koerakoolitajaks. Üks neist näidetest, mille toon on varrukaplatsilt ning juba oskava koera poolt sooritatu. Teine näide on aga 8 nädalase kutsikaga tehtu.

Koerte varrukakoolitusest /kaitsekoolitusest/ üldisemalt

Koerte kaitsekoolitus (varrukas) on siin blogis saanud tänamatult vähe tähelepanu. Üritan lähiajal seda lünka natuke aktiivsemalt täita. 90-ndatel, kui Eestis alustati IPO koolitusega, siis iga varrukatrenni seminaril oli üsnagi põhjalik teooria loeng juures. Selle käigus käidi läbi kõik põhiasjad. Juba pikemat aega ei meenu mulle, et midagi taolist oleks toimunud. Vanad olijad omavad teadmisi varasemast ajast, aga uued tulijad kobavad kohati nagu veidi pimeduses. Järgnevalt kirjutan kaitsekoolitusest just selle nurga pealt, et inimesed kes sellega tegelevad saaksid paremini aru taustast, need kes lihtsalt mööda jalutavad või videoid näevad mõistaksid koolituse mõtet ning uued tulijad saaksid aru, mis neid ees ootab.


Kaitsekoolitusega haakub üks VÄGA VÄGA VALE väärarusaam, mida sellest arvavad koerte koolitusest natuke kaugemal seisvad või ilma koerteta inimese. Nimelt arvatakse, et kaitsekoolituse näol on tegemist koerte kurjaks ajamisega ning hammustama õpetamisega. Ma saan aru, millest selline arusaam on tekkinud, sest kui vaadata

Koeraga kooli. Räägiks veel kodukoerast

Põikaks täna veelkord eemale võistluskoerte teemast. Seda kahel põhjusel:
-esiteks sai eelmise kirjutisena tehtud päris pikk ja põhjalik tekst võistlemise poolele (toitmisest) ehk võistluskoerte rahvas ei tohiks kuidagi kade olla :))
- teisalt on viimastel aegadel siin blogis vanadest teemadest just seda kodukoera koolitamise teemat rohkem loetud, mistõttu oleks hea natuke mõtteid antud teemasse juurde lisada.

Kirjutasin eelmises kirjutises http://sportkoer.blogspot.com/2012/01/kodukoera-koolitusest.html sportkoera ja lihtsalt koduse sõbra koolitamise lähtepunktide erisusest. Täna ei tooks välja erisusi, vaid räägiks vaid tavalise koduse koera koolitusest.

Olen eelmises elus olnud päris pikalt vastamas ühes portaalis inimeste küsimustele, kes koertega hätta olid jäänud. Samuti on minu käest tulnud trenniplatsil abi saama mitmed möödajalutajad ning samuti olen korduvalt olnud vastamas ajakirjanike küsimustele, mis puudutavad koerte koolitust. Kõikide nende küsimuste ja vestluste juures on tegelikult kumanud läbi üks ja sama probleem -

Sportkoera toitmisest

Sportkoera õigel toitmisel on sama oluline roll tulemustes, kui ka õigesti planeeritud treeningutel. Tegelikult on see teatud mõttes nagu kõige alus ehk õige ja tasakaalustatud toit tagab selel, et koeral on piisavalt vajalikku energiat ( ning seda nii süsivesikute kui ka rasvade näol), samuti et tal ei teki vigastusi nii kergelt ning ta suudab taastuda. Ma valmistudes oma koeraga nö. tuleviku MM-deks lähenesin ka toitumisele vägagi süsteemselt. Ma ei tahtnud jätta väga midagi juhuse hooleks ning olin huvitatud, et koer suudaks ja saaks. Selleks ma lugesin erinevaid internetis leiduvaid materjale, konsulteerisin asjatundajtega ning mulel kujunes väga selge arusaam, kuidas ma oma koera toitma peaks.

Lähtuvalt selelst ma kirjutasin ühe mõnevõrra pikema artikli. Siia blogisse panemiseks sai ta natuke pikk, mistõttu panin ta kodulehele. Nii, nagu ka oma treeningnõuannetes olen korduvalt väitnud, et Rooma viivad erinevad teed ning minu tee ei ole mingi ainuõige ja ainuvõimalik, vaid lihtsalt üks järgiproovitutest, mis töötas. Sama teema ka toiduga. Kirjutasin artiklisse lahti pikemalt nö. teoreetilised alused ning siis sinna järgi praktilised sammud, mida mina tegin. Näiteid tõin ühe konkreetse toiduvalmistaja sarjadest, millega mina olen toitnud ja mida mina olen kasutanud. Kindlasti on olemas ka alternatiivseid lahendusi ning ma tõin ära ka valiku kriteeriumid, miks ma just selliselt valisin.
Kuna artikkel on päris pikk, siis varuge aega. Artikkel on üleval Sportkoera kodulehel ning ta leiab siit lingilt http://sportkoer.ee/koerasport.php teema ÜLDINE alt.

Eesti koeraspordist vol.2

Vabandan juba ette, et erinevate koolituslike tekstide vahele kirjutan siia selise "poliitilise" kirjutise, aga kuna see haakub väga tugevalt minu isikuga ning minu tegemistega, siis pean selle välja ütlema ja kirjutama.

Kuivõrd ma olen siin blogis varasemalt kirjutanud võimalusest, et ma lähen EKL-KKK juhtimise juurde tagasi , kui uued valimised toimuvad, siis tahaksin selle väljaöeldu ära korrigeerida. Nii nagu ma Hollandist FCI koolituselt naastes kirjutasin, oli seal mitmeid koeraspordi maailmas nimekaid tegelasi, kes soovitasid mul kindlasti tagasi minna,. Nad väitsid, et see minu arvamus, et tagasiehitamine on lihtsam, kui algne ehitamine ei vasta tõele. Päris mitmed neist väitsid, et nad olid omas riigis kogenud sama situatsiooni, nagu meil praegu valitseb, kuid seda muidugi aastakümneid tagasi ning et tagasiehitamine oli osutunud kordades raskemaks, kui ehitamine. Kui ma blogis nii kirjutasin, siis päris paljud inimesed lugesid sellest välja, et ma olengi tagasi tulemas.

Täna ütlen täiesti veendunult ja läbimõeldult, et mina ei tule Eesti koeraspordi juhtimise juurde mingilgi kujul tagasi. Tegelikult on situatsioon arenenud Eestis vahepeal niipalju edasi, et tänase

Veel käsust "lahti"

Tegelikult tagantjärele mõeldes jäid mõningad olulised asjad seoses "lahti" käsuga rääkimata. Nimelt räägiks vigadest, mis mul koolitajana on silma jäänud. "Lahti" on selline huvitav käsk, et oma olemuselt on see ju väga lihtne ning ei sõltu väga isegi situatsioonist ega meeleolust, alati on seda võimalik must - valgelt teha õigesti. Sellegipoolest tehakse siin palju vigu. Kõrvaltvaadates jääb mulje, et ju seal on inimese psüholoogia ja käitumisega mingi konflikt, et koerajuhid korduvalt ja korduvalt sama reha otsa astuvad. Kusjuures on võimalik harjutus ette näidata ja koerajuile ära seletada ning kõik on nii arusaadav ja ikkagi tehakse sama viga. Mis siis need korduma kippuvad vead on?

Kui rääkida lahti käsu algsest õpetamisest kas siis noore koera või kutsikaga, siis tavaliselt tehakse seda kas mängu käigus või situatsioonis, kus nuts või rätik on koeral iseseisvalt hambus. Mängu peamisi alustalasid on tirimine. Ehk koer tirib ja omanik tirib vastu. Mängu käigus õpetatakse koera aina rohkem võitlema ja vastupanu osutama ning koolitatakse, et mida rohkem ta võitleb, seda suurema tõenäosusega ta ka võidab. Ehk algselt antakse võit juba väikse tirimise peale, hiljem nõutakse juba korralikumat vastuhakku.

Käsk "lahti" koerte koolitamises

Olen "lahti" käsust kirjutanud siin varem seoses kanalite loomisega. Keda huvitab rohkem sellest lugeda, siis sirviga vanemaid kirjutisi. Täna kirjutaks "lahtist"laiemalt. Selle käsuga haakub rida reegleid:
1. Lahti on käsklus, mis tuleb õpetada koerale võimalikult varakult.
2. Lahti peaks olema tingimusteta käsklus
3. Lahti peaks olema võimalikult must - valge
4. Lahti peaks olema koolitatud kindlasti energiat tõstvana.

Lahti on tegelikult koerakoolituse üks alustalasid. Kui lahti ei ole koerale selgeks tehtud nii nagu peab, siis sellega haakuvad jägmised probleemid:

Kuulekuse hindamisest

Ikka veel inspireerituna kohtunike ja koolitajate algkursusest, kus ma lugesin vastavat loengut, jätkaksin samal teemal. Ma olen viimases kolmes kirjutises kirjutanud teenistuskoera kvaliteedinäitajatest ning nende tähtsusest eri vaatenurga alt. Tahaks nüüd selle kokku siduda vaadeldes kõike Kuulekuskoolituse või IPO ülesehituse ning hindamise nurga pealt. Nagu ma eelnevalt olen mitu korda maininud on IPO eeskirjdel algselt peale olnud kindel mõte. Ennekõike on see eksam teenistustõugu koertele (enamuses riikides teised tõud ei või isegi osaleda) ning tema algne mõte on koerametarjali testimine aretuse eesmärgiga. Juba mõnda aega on meil Eestis räägitud , et KK ei ole mingi aretusmaterjali iseloomustaja. Sama muideks on räägitud ka FCI töökoerte komisjonis seoses IPO -ga, et see ala on tänase seisuga rohkem sport , kui aretuslik katse. Samas näiteks, kui FCI on korraldanud kohtunike koolitust või kui ta tegi nüüd ka uusi eeskirju, siis ikkagi ta rõhub kogu aeg samadele punktidele ja detailidele, mis on aretuslikult olulised. Ehk IPO-s on võimeline rohkem punkte saama koer, kellel on hea töötahe, hea närvisüsteem, selge pea, head instinktid ning koostöö soov omanikuga. Mõte on selles, et tegelikult on IPO kõige laiemalt levinud katse üldse teenistustõugu koertel ning millega siis üldse saaks midagi hinnata mingi ühtse kriteeriumiga, kui mitte sellega. Teisisõnu kirjutades ette eeskirjad on inimestel võimalik treeningprotsessi käigus hinnata oma koer võimeid ning näha kui hästi või halvasti ta edasi areneb. Kui ta näeb, et koer ei ole selge peaga ja on närviline, siis lähtuvalt IPO eeskirjadest ta teab, et sellise koeraga ei ole tal väga häid võimalusi ja inimesed, kes võtavad kutsikaid saavad ka aru, et sellise koera kutsikatega ei ole väga häid võimalusi ning seetõttu omanik jätab sellise koera aretusest pigem välja.

Sama lugu on meie kuulekuskoolitusega. Ma võin koolitajana öelda, et kui võtta täiesti toores koer, siis

Närvilise koera koolitusnippe

Eile sai kirjutatud närvilisest koerast. Selliseid koeri on meil Eestis tegelikult päris palju. Ma arvan, et üks põhjuseid on asjaolu, et see probleem tavaelus igapäevaselt tõenäoliselt ei sega nii väga palju. Kuivõrd meil Eestis on ka aedades kontrollimatult haukuvad koerad veel täiesti normaalne ja tavapärane nähtus ning selle kohta öeldakse, et koer peabki haukuma, siis probleemi nagu polekski. See, et koer kiunub kodus toitu oodates või arsti juurde minnes on ka nagu täiesti normaalne nähtus. Koolitusplatsil aga kooruvad sellest probleemist välja vastikud jamad. Kui soovida võistelda ning saada seejuures häid punkte mitte ainult "lahketelt" kohtunikelt, siis tuleb sellega tegeleda.

Nagu ma eile kirjutasingi, on üks võimalus õpetada koer tegema sooritusi madalamas energias. Nii, nagu ma olen kuulekuse varasemates teemades kirjutanud ja nagu ma ka oma kuulekuse loengus lugesin, siis koera jaoks ei tähenda kuulekuse harjutuse sooritamine mitte ainult tehnilist liigutust vaid terviklikku paketti , millesse kuulub ka meeleolu. Teisisõnu peaks koera koolitama selliselt, et lisaks tehnilisele sooritusele premeeritakse just konkreetset meeleolu. Selisel juhul sööbib koera mälusse harjutus koos meeleoluga. Kui nüüd treeningute käigus on võimalik välja kombata see piir, millest alates koera närvisüsteem enam pinget ei talu ning ta viskab kaane maha ning hakkab vinguma, siis oleks mõistlik harjutusi teha selle piiri all.

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest vol.3

Jätkates pooleli jäänud teemas räägiks täna närvilisusest. Tegelikult võiksin teema lõhki ajada ning rääkida eraldi mitmest sellisest parameetrist, mis ei ole otseslt närvilisus, kuid siiski väga lähedane iseloomuomadus. Et asja mitte väga keeruliseks ajada räägin neist kõigist komplektis. Muideks, nii nagu ma olen siin nüüd mitu kirjutist järjest kirjutanud teenistustõugu koertest ning nende koolitusaladest (IPO, FH, KK, PJK) ja koera kvaliteedinäitajatest, siis natuke sarnasel teemal on kirjutanud oma blogis Inga seoses agilityga. Soovitan lugeda. Sealt tulevad välja ka mitmed erisused, mis arusaadavalt eri alade osas on just seoses nõuetega koeramaterjalile.

Aga nüüd teema juurde. Kui iseloomustajad, nagu töövõime ja selge pea, on tavainimesele ehk natuke segasemad mõisted ning esimese mõttena ehk ei osatagi täpselt neid karakteristikuid täpsemalt ette kujutada, siis närvilisus on kindlasti oluliselt tuttavam teema. Kui ma räägin närvilisusest seoses teenitustõugu koertega, siis minu jaoks on suurimad probleemid järgmised:

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest vol.2

Jätkaks aruteluga koeramaterjalist ja selle hindamisest läbi eksamite. Mainisin eelmises kirjutises, et üks vägagi oluline näitaja on selge pea. Selge pea tähendab peamiselt koera oskust lugeda situatsiooni ning sellest lähtuvalt lülituda kiirelt ümber ilma, et nö jäädakse "vanasse" kinni. Ehk siis nii võime lugeda kui võime lülituda ümber. Kui paljud mõistavad, et selge pea on oluline näitaja varrukaosas, siis tegelikult on ta seda ka kuulekuses ja jäljel.

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest

Tulles tagasi koolitustemaatika juurde kirjutaks täna ühest teemast, mida puudutasin pikemalt Koolitajate ja kohtunike algkursusel, kus möödunud nädalavahetusel loengut lugesin. Muide enen,kui hakkate lugema seda teksti soovitan pöörata tähelepanu eelmise teksti kommentaaridele. Sealt tuleb välja üks huvitav mõte seoses minu loengutega ja koolitajatega. Arvan, et see minu vastus seal kõige lõpus oleks kasulik kõigil blogi lugejatel läbi lugeda, et nad ilmaasjata oma  koolitajatega ei vaidleks ja konflikti ei satuks.

Pealkirjaks pandud kolm sõna on terviklik pakett, mida peaksid arvestama nii kutsika võtjad, kasvatajad, koolitajad kui ka kohtunikud. See on tegelikult kogu koera koolitamise pika ajaloo võtmeküsimus ning sellele toetub tegelikult tänapäevane koera lai levik ning sõprus inimesega.
Kui inimene kunagi koeraga koos elama hakkas, siis juba sel ajal tegi ta valikuid. Ta jättis endale julgemate koerte kutsikad, kui oli vaja valvurit; valis kiiremad ja aktiivsemad, kui oli vaja jahile kaaslast jne. Tehes valikuid pööras ta väga suurt tähelepanu koera iseloomule, koostöö võimalustele temaga, tema kooitatavusele ning kogu seda tähelepanu pööramist ning inimese tähelepanekuid igapäevases elus võib ka nimetada eksamineerimiseks. Kui inimene mõeldes, et tal on vaja uut jahikoera või valvurit oleks petnud ennast ja "kirjutanud" mõttes sellele koerale juurde ilusaid omadusi, siis poleks tal olnud valvurit ja ta oleks võib - olla nälga jäänud. Tegelikult kogu eksamineerimise ning katsetamise loogika ongi ju sealt ajast pärit. Tegelikult meie tänapäevane IPO koos oma jälje , kuulekuse ja kaitseosaga on ju ka pärit sajandi tagusest ajast, kus oli vaja selekteerida koeramaterjali politseile , piirivalvele ja armeele. Järgnevalt räägiks lähemalt koera iseloomuomadustest ja karaketristikutest, mis näiteks teenistustõugu koera puhul rolli mängivad.

Üks selle koeragrupi suurimaid kvaliteedinäitajaid on töövõime.

Karjajuht ja koer

See on küll juba uskumatult ära nämmutatud teema, aga ma siiski võtaks selle korra ka siin ülesse. Kuna mu viimased kirjutised on olnud natuke üldisemat laadi, siis tundus see mõistlik. Samas on ka üsna ilmne, et ei saa rääkida peenematest asjadest kui üldisemad asjad on segased. Ehk siis kas koer on inimese juures elades nö. karja liige, kes on karjal juhiks ja millised on karjasuhted? Koerandusfoorumites on olnud viimastel aastatel kõvasti laksimist suunal, et need kes räägivad, et inimene peab olema karjajuht, sest hundikarjas käivad asjad nii ja koer põlvneb hundist, et need on mingid tagurlikud inimesed. Et uuemad uuringud näitavad, et tegelikult ikkagi ei ole hundikarjas karjajuhti klassikalises mõistes vaid peresuhted. Selle diskussiooni juures unustatakse ära aga üks pisike, aga väga oluline detail. Nimelt uuemad uuringud on tõestanud, et need suhted eksisteerivad hundikarjas küll selliselt, aga seda vabas looduses elavas hundikarjas. Ehk eelnevad nö. vanemad uuringud, mis olid huntidega tehtud, olid tehtud reservuaarides, kus eksisteerivad karjasuhted ning karjas on juht. Aga et vabas looduses polnud selliseid uuringuid tehtudki. Ehk siis, kui võtame uuringuid sõnasõnalt, siis:
1. hundid , kes elavad vabalt looduses nende karjas on teistsugused suhted ja pole tradistsiooniliselt mainitud karjajuhti.
2. hundid , kes elavad kinnisel territooriumil, neil aga on.

Kumba elu elab meie koer? Kas vabas looduses või piiratud alal? Jätaks selle küsimuse iga ühe enda otsustada. Minu arvamus isiklikult on, et piiratud alal.
Räägiks edasi hoopis teise nurga alt. Jätame hundi sinnapaika ja räägime inimestest.

Vanale koerale enam uusi trikke ei õpeta.

Nii olla vanarahvas rääkinud. Minu käest on üsna palju küsitud koera koolitamise kohta seoses mingi vanusega. et kas sellises vanuses koer veel õpib ja kas on üldse mõtet jännata jne. või et mis vanuses peaks ühte või teist asja tegema jne. Ütleks nii, et ringi liigub väga plaju veidraid legende. Tegelikult ma ei räägiks selles kontekstis üldsegi mitte vanusest vaid pigem sellest, mida tahetakse õpetada ning kas koeral on juba kinnistunud mingid alternatiivsed käitumismallid. Koer on liigina hästi kohanemisvõimeline loom. Ta loeb väga hästi inimese kehakeelt, haarab lennult karja reegleid ning saab ühest perest teise kolides päevadega selgeks mis on selles peres teisiti. Eks tänu oma heale kohanemisvõimele ongi koer nii laialt levinud ning leidnud rakendust nii paljudes valdkondades.

Nii, nagu ma olen varasemates kirjutistes korduvalt toonitanud õpib koer positiivsete ja negatiivsete signaalide järgi (ehk loobub tegevusest, mis on pidevalt negatiivset kaasa toov ja teeb aina meelsamini tegevust , mis lõppeb preemiaga).

Detailid määravad kõik

See ei ole ju iseenesest mingi uus teadmine. Ma olen seda siin blogis maininud eelnevalt korduvalt ja tegelikult on enne mind ikka päris paljud meil Eestis seminare pidanud inimesed tõstnud esile, et koerakoolituses on ajastus kõige A ja O. Kirjutan seda kirjutist jälle taaskord ajendatune ühest seigast, mida sai treeningul kogetud. Tegemist on noore koeraga, kellele saab alles tutvustatud platsi reegleid, nõudmisi ja skeeme. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis peale koerale õige meeleolu ja nö. ootuse kanali õpetamist on esimene asi, millega mina hakkan koolitusplatsil tegelema kõrvalasend.

Kodukoera koolitusest

Kõik senised siinse blogi postitused on olnud võistluskoera kesksed, mis on ka ju tegelikult arusaadav, kuna tegemist on Sportkoera blogiga. Ma samas ei arva, et neist poleks kasu ka kodukoera omanikele, aga siiski on nad peamiselt võistlemise rõhuga. Mõte kirjutada täna natuke teise rõhuasetusega tekkis mul tegelikult lähtuvalt sellest, et kirjutasin kaks korda järjest vigadest koolitusplatsidel. Nagu ma ka toonitasin on need minu jaoks vead, sest need ei mahu kuidagi loogikasse (minu loogikasse) sisse. Kui võtta, et meil siiski kõige suurem hulk koolitusplatsidel koertega rassivaid inimesi omavad tavalist sõpra kodunt, siis mõtlesingi, et ma peaks välja tooma mõningaid erinevusi. Seda juhuks, kui seda blogi juhtub lugema mõni lihtsalt koera koolitusest huvituv inimene ning satub kõikidest neist energia tõstmistest ja häälestustest segadusse.

Koolitusplatsil toimuva mõju. VEAD. vol.2

Selle teema esimese kirjutise järgselt on minu käest küsinud mõned inimesed, et kas ma räägin sellest konkreetsest koolitajast ja tema grupist. Naljakas on see, et küsijad on küsinud erinevate koolitajate ja gruppide kohta. Ehk tegelikult ma ei kirjuta kellestki konkreetselt antud teemas vaid lihtsalt tüüpilistest vigadest, mis arvestades hilisemat võistlussoovi vastu töötavad. Aga nüüd siis sellel teemal edasi.

Koolitusplatsil toimuva mõju. VEAD.

Enne, kui ma antud kirjutisega alustan, tahaksin üle mainida paar olulist lähtepunkti, millest ka enne juttu on olnud.
Esiteks ma kirjutan siia blogisse suuresti lähtuvalt oma kogemusest ning tunnetusest, mis baseerub kirjandusest loetul, seminaridel nähtul ning koeri koolitades praktiliselt kogetul. Tegemist ei ole absoluutse tõega, mida tegelikult koera koolituses polegi ju üldse olemas. Aga see, mida ma allpool kirjutan, selels ma olen 100% veendunud, sest see on nii loogiline ja nii ju ongi.
Teiseks, nagu ma olen ka korduvalt eelnevalt maininud, ei tohi kopeerida. Minu eesmärk nii siin, kui ka loengutel on ennekõike panna inimesi mõtlema. Enne, kui ei analüüsi, mõtle ja planeeri, ei lähe midagi edasi.

Nüüd siis tänasest teemast. Ma kirjutan täna siia päris paljudest vigadest, mida ma seoses koolitusplatsiga olen näinud erinevates koolitusgruppides, seminaridel ja treeningutel. Need on vead, mis minu silmis on vead.

Kõrvalasend ja meeleolu

Enne, kui kirjutama hakkan mainin, et olen kõrvalasendist ja kanalitest ja sunnist ning prmeerimsiest kõrvalasendis kirjutanud siia blogisse päris palju juba varem. Keda huvitab rohkem lugeda, vaadake klikake lahti sisukorrast kuulekus. Esialgselt avaneb lehel mingi hulk teemasid, aga kui minna nende teemade alla otsa, siis saab vajutades older nuppu valida varasemaid jne.

Kirjutan veel kõrvalasendist lähtuvalt eelmise nädala kirjutisest, kus oli jutuks seminaridel nähtu sobivusest süsteemi. Mainisin seal, et tegin konkreetse koeraga sellist asja, sest temaga oli enne tehtud vastavaid asju, mis võimaldasid astuda järgmise sammu. Räägiks natuke põhjalikumalt lahti need eelmised sammud.

Kõigepealt, nagu ma varasemalt olen lahti kirjutanud kanalite loomise, siis selleks et koeraga saaks üldse teha taoliseid treeninguid nagu ma seal kirjutasin, on äärmiselt oluline ehitada ülesse kaks kanalit:
1. läbi ootuse instinkti ja energia kasvatamine ning
2. sunni aktiveeriv mõju.
Neist mõlemast ma olen siin varem kirjutanud ning praegu pikemalt ei kirjuta.

Nii eelmises kirjutises toodud näide ruudust kui ka harjutus, mida ruudu järgselt tegime ehk lamamiselt algasendisse läbi sunni tõusmine ning