FCI IPO MM-st väike kokkuvõte

Kuivõrd seoses osalemisega FCI Töökoerte Komisjoni koosolekul sai ka põgusalt FCI IPO MM i nähtud, siis kirjutaks siia nö. kokkuvõtvalt muljetest.

Jõudsin Ungarisse pärale kella 12.30 tuuris laupäeval. Seda just sobivalt, et veel napilt jõuda kaasa viimase jäljegrupiga, mis tegelikult mulle vastu sõitis. Tegin kiire kannaka ja sõitsin järele. Tegelikult ma tahtsin väga näha jälgesid. Ja seda ennekõike põhjusel, et selle aasta jäljepõllud nägid välja üsna nõudlikud . Tahtsin näha nö. koerte taset ning tööd sellistes tingimustes. Samuti koerte oskust probleeme lahendada. Samuti huvitas üldse vahetult näha koerte koolituslikku sügavust, mis taolistes tingimustes hästi välja tuleb. Jõudes viimase grupiga põllule selgus, et eelmine grupp töötab sealsamas ning seetõttu oli võimalus kokku näha 12 koera jälgi. See oli piisav, et saada pilt võistlustest , põldudest ja tasemest.

Jälge korraldati küntud maisipõldudel (üsna savi.liivased mullapõllud), mis olid küntud jupi aega tagasi. Seistes vihmas tuules ja kuumas päikeses olid nad vajunud üsna  kõvaks kokku.  Teatud mõttes iseloomustas seda hästi asjaolu, et nii jäljekoordinaator, kui tegelt ka osalejad (nägin isegi suuremapoolset autosuvilat üle põllu libisemas) liikusid mööda põldusid oma sõiduautodega nagu asfaldteel ning mitte sisse vajudes. Pealmine kiht põllust aga tolmas üsna mõnusalt, mida on näha ka videolt.  Proovisin ise ka põllul astuda nö. tugevama sammuga jälgesid ning ütleks, et sinna jäi ca. selline kuni 1 cm sügavune jälg. Puhus kerge 3-4 meetrine tuul ning sooja oli 26 kraadi.  Põld oli küntud selliselt, et sealt turritasid püstisena ülesse maisivarred ning samuti oli sees suuremaid ja väiksemaid savimulla kamakaid, mis ajamise segasemaks muutsid. Loomulikult käisid asja juurde traktorijäljed ning ka randaalimisetriibud, mis viltu ja kaares liikusid. Mõeldes kogu selle kirjutatu peale arvan, et võiksite nõustuda, et põllud olid pigem raskemad, kui kerged. 

Võistlejatega vesteldes kuulsin, et esimesel päeval olid veidi lihtsamad põllud olnud, kuna eelnevatel päevadel oli sadanud ning see muutis pinna pehmemaks. Samas oli puhunud jällegi kõvem tuul. Vaadates neid jälgi, mida ma nägin ning tulemusi protokollis pean küll tõdema, et jälje tase on MM l läbivalt väga hea. Selleks, et saada koht nö. esimese 50 sees peaks olema sellistes tingimustes valmis ajama 90 punkti. Tegelikult tundubki, et jälje tase on arenenud sedavõrd kõrgeks, et jälje baasil enam vahesid sisse ei ole võimalik saada. Sisuliselt kogu tipp ajab ühte auku ning vahed tulevad ikkagi staadionilt. Teisisõnu tahtes olla nö esimese 30 hulgas konkurentsis on vaja jälge teha kindlapeale üle 90 olenemata tingimustest, sest vastasel juhul oled sa kohe kuskil tagaotsas. Ehk nö. ette ei ole võimalik jäljega enam tulla, küll aga  andes punkte ära kaotada.

Koerad ajasid muljetavaldavalt täpselt ning enesekindlalt ning seda oli tõeliselt kaunis vaadata.  Võistlus oli selles mõttes hästi korraldatud, et jäljepõllud olid sedavõrd tee äres, et kogu ajamine oli väga hästi jälgitav. Kaugemate jälgede vaatlemiseks lasti rahvas ka põllule kaasa. Kuivõrd põllul sisse ei vajunud, siis oli isegi kingaga väga mugav seal kaasas kõndida. Pärast lõid tolmu kingalt maha ja nagu polekski mullal mütanud.  

Vaadates meil Eestis toimuvaid jäljevõistlusi peangi taaskord tõdema, et kui meil keegigi kunagi veel tahab MM –le minna ja seal ilusa tulemuse saada, peab ta ikka meie kohalikest tingimustest väga palju laiemalt hakkama mõtlema. Kobistades meil ilusa halja rohu sees kuidagi 85 punkti täis ei ole väga lootust sellisel põllul, nagu seal oli kohe kindlasti lõpuni jõuda. Selleks, et saada MM lt ilus tulemus tuleks siin kohalikes oludes märksa raskemates tingimustes treenida ja ennekõike võistleda, sest põhiline tagasiside ja nö.  suund treenimiseks tuleb ikkagi läbi võistluskogemuse. Selles osas teevad meie võistluste korraldajad koeraspordile paraja karuteene,kui korraldavad võistlusi lihtsatel põldudel. See röövib inimestel , kes tahaksid areneda ning kõrgemale jõuda, tegelikult võimaluse ennast kontrollida ja arendada. Ilmselgelt on "just for" fun treenijad muidugi õnnelikud saades lihtsatel põldudel lihtsalt ilusaid suuri karikaid, aga kahjuks sellised "just for fun" inimesed ei lähe ka kunagi kuhugi kaugemale ega kõrgemale.

Kokku tegi MM-l antud tingimustes 53 koera 90 punkti või kõrgema tulemuse.

Filmisin jäljel päris mitmeid videoid. Paneks siia ülesse neist kaks (mis on mõlemad Eestiga natuke seotud). Esimesel ajab jälge meil Eestis elava koera (Coffi) vend Cox Vikar , kes tegi jäljel igati tubli 93 punktise tulemuse. Rihma teises otsas muideks üks Tsehhi parimaid varrukamehi. Nimetatud võistluspaar tuli MM-l  36 -ks. Vabandan juba ette ka videote kvaliteedi pärast. Kuivõrd mul suuremat filmimise plaani polnud, siis jätsin statiivi koju ja see on ka videotel näha :)

Teise video panen nö. teisest tõust ehk 97 punktise mali soorituse. Vaadake ja nautige koerte ilusat tööd. Ka sellel koeral on Eestiga väike seos, kuivõrd tema kutsikas elab Eestis (Marilini Karro). Konkreetne koer tuli MM-l kokkuvõttes pronksile.

Kuulekus ja kaitse toimusid üsna suurel jalgpalli staadionil, mis mahutab 20 000 pealtvaatajat. Staadion jättis väga mõnusa avara mulje ning kuivõrd ka pealtvaatajaid oli päris palju, siis oli tunda tõelist suurvõistluse hõngu. Kuulekuse ja kaitse osas hakkasid silma järgmised detailid:

1    Jõuga tulevad peale endised nö. sabas sörkijad. Kui mõni aasta tagasi suutsid ilusaid sooritusi näidata vaid nö. tugevate koolitusmaade sportlased, siis nüüd tuleb ikka väga jõuliselt peale kogu Ida- Eruroopa.  Mõelgem kasvõi selliselt, et kui võtta FCI ja WUSV i tulemused (mis on tasemelt võrreldavad võistlused), kus meilt eestlased on käinud osalemas, siis on siiani parim meie kuulekuse sooritus minu Deliga saavutatud 86 punkti. Teiste meie sportlastel kahjuks ei ole 80 punktist kõrgemale õnnestunud saada. Mõelge nende koerte taseme peale, kes Eestis nägid ju välja ikka väga tugevad ja head. Ehk Urve Drago, Tanja Quay , Tõnise Baxi ja minu Deli on ju olnud Eesti mõistes ikkagi nagu üsna tipp, keda ületada meil vähemalt siiani pole õnnestunud. Ja nüüd kujutage ette, et  sel võistlusel tegid tulemuse üle 90 või sinna piirimaile sportlased riikidest nagu Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia, Serbia, Sloveenia , Ukraina ja Venemaa. Kusjuures vaadates seda kõike tribüünilt pean tõdema, et nimetatud riikide sportlased omasid väga hea koolitustasemega koeri ning juhtisid neid väga kõrgel professionaalsel tasemel. Kusjuures see hakkas ikka vägagi silma, et nende riikide inimesed on saanud aru koolituse know howst ning liiguvad edasi väga suure kiirusega.Enam ei olnud nii, et vaatad koerte nimekirja ja mõtled, et oh seda pole mõtet vaadata , see on näiteks Bulgaariast. Tuli konkreetse riigi esindaja ja tegi kuulekuses väga kena ja küpse soorituse 91 punktiga jne. Omamoodi ülatus on ju seegi, et MM i meeskondliku pronksi võttis ju  Ungari.  Ehk natuke hakkab nagu tõeks saama ennustus, millest ma olen juba mõnda aega rääkinud, et soovides tulevikus MM del kuhugi jõuda on meil vaja palju targemalt ja paremini koeri treenida, kui oleme seda harjunud tegema. Eks ju mingil määral pidi juba selle aastase ESLÜ MV te üllatusliider Lätist (kes napikalt oleks meistritiitli Lätti viinudki) meid nö. ülesse äratama. Vaadates seda MM i taset ütlekski, et kui senine FCI MMi parim tulemus on 69 koht Dragolt ja Urvelt, siis sellise sooritusega jääb paari aasta pärast kindlalt kohale üle 100, sest tase on lihtsalt nii meeletult tõusnud. Mõelge nüüd Drago taseme peale siin Eestis ja kujutage ette veel paremat koera ja paremat koolitust . Paremat koera meil siin Eestis veel  kahjuks tänaseni pole.Mõningaid lootustanvaid noori kasvab peale. TAsub ainult loota, et neid osatakse ka õigesti edasi viia.  Arvestdes kehvema materjaliga , tuleb koolituses see kaotus materjalis nö. tagasi võita. Kas me täna võidame? Kas me täna koolitame targemalt kui 5 või 8 aastat tagasi? Mõtlemise koht.

      Ida- Euroopa sedavõrd tugeval esiletõusmisel on kindlasti erinevaid põhjuseid, aga seda hõngu on tunda olnud juba mõnda aega. Eks oma põhjus on seal asjaoludel, et nendes riikides on inimestel hakanud jääma rohkem raha nö. harrastamise peale, korraldatakse rohkem seminare ning ostetakse sisse aina paremaid koeri. Olgem ausad tegelikult on Ida - Euroopa riikidel väga suur eelis mieie ees - nad asuvad  tegelikult ju SEAL sees. Ehk nende jaoks on MM-d, igasugused CACIT võistlused jne. kiviga visata. Sellepärast on kindlasti koerasportlaste silmaring vähe laiem ning know - how tuleb kergemalt peale. Kuivõrd MM del on suhteliselt stabiilselt ka osalemas käidud, siis on tulnud ka kogemust ja nii see tulebki. Ma pakuks, et 3-4 aasta pärast selleks, et saada 50 parema hulka on vajalik tulemus 270 piirile ning 90 parema hulka pääsuks peab kuhugi 260 kanti välja pingutama. Ja seda sellistes tingimustes, nagu ka antud MM l oli. Kuulekuses paneksin siia alla kauni video, millel ei ole küll Eestiga mingit seost, aga punkte tuli see - eest 99!

      Kaitseosas jäi teravalt silma see, et läbivalt olid taaskord väga head lahtilaskmised ja kuivõrd uus eeskiri tähtsustab üleminekufaasi, siis jälgides seda terasemalt peab tõdema,et üllatavalt hea nägi üleminekufaas välja. Olid vaid tõesti üksikud koerad, kes üleminekufaasis närvilised olid. Väidan seda üsna veendunult, sest tahtis nö. närvilist üleminekufaasi filmile saada, et hiljem kuskil loengus kasutada ning peab tunnistama, et läbi raskuste ikkagi midagi sain. Aga ilmselgelt oli sellised koeri vaid üksikud. Ja jällegi peab tõdema, et kui Ida- Euroopast on MM del varem kenade sooritustega silma hakanud Slovakkia ja Tsehhi, siis nüüd tuli kenasid sooritusi kogu Ida - Euroopa piirkonnast. Tegelikult oli tugevate ja heade koerte hulk väga suur. Ilmselgelt hakkab silma, koeramaterjali osas edasiliikumine. Tõenäoliselt ongi see kinni peaasjalikult sellest, et need nö. uued tulijad on hakanud paremaid koeri võtma ja seetõttu tundub terviklik pilt keskmiselt palju parem Tulles jällegi siit Eesti juurde tagasi ütleks, et see peaks jällegi meid siin Eestis mõtlema panema, sest meil kipub iga tööliini koer saama hinnangu "väga hea koer". Kahjuks need meie Eesti "väga head" koerad jäävad aga materjali mõttes PÄRIS väga headest koertest väga kaugele maha. 

      Lisaks tasub kindlasti kaitseosas varrukameeste osa mainimist.  Võrreldes Soome MM iga oli varrukameeste töö kindlasti natuke nõrgemal tasemel. Eriti jäi oma ebamäärase liikumisega silma pikamaa varrukamees. Seda näete tegelikult ka lisatud vidoest. Tegemist oli väga pikka kasvu mehega, kes samas võttis pikal maal osavalt koerad vastu vaatamata oma kasvule. Samas kandmine oli üsna ebaühtlane ja koerte jaoks kindlalt harjumatu. Samas on hea tõdeda , et vaatamata oma pikale kasvule ei vedanud ta lõpus kätt ülesse ja ei riputanud koera. See jäällegi nö. meile mõtteaineks, kui tahame maailma minna. Ka selliseks varrukameheks peab valmis olema. Mulle ei hakanud silma ühtegi oera, kes ei oleks temaga hakkama saanud või oleks temaga haaretes või lahti laskmistes kuidagi kehvem olnud. Kokkuvõttes ütleksin antud MM i kohta, et oli väga hea korraldusega võistlus. Ungarlased olid teinud ära väga tubli ja ilusa töö ning seda kõike oli nauditav vaadata. Videol on jällegi Eestiga natuke seotud inimene. Sedapuhku Slovakkia varrukamees Jaroslav Vnenčák, kes ka Eesti käinud seminari tegemas, millest mul vaid väga positiivsed mälestused. Ta sai kaitses 97 punkti ning kokkuvõttes 6 koha.

 
      Lõpetuseks kirjutaks veel ühest huvitavast mõttest, mida kuulsin päris mitme riigi esindaja suust (ei pea silmas mitte konkreetse riigi sportlast või rahvuskaaslast vaid inimest, kes konkreetset riiki esindab). Belgiast tuli sel aastal maailmameister kuid Alfons mainis huvitavat seika, mida saate isegi järgi vaadata. Tegelilult tegi maailmameister ainukese belglasena MM l ära oma tulemuse. Teised osalejad tegid kõik 20 - 30 punkti väiksema skoori. Need teised sportlased on harjunud saama Belgia kohalikel võistlustel 290 tuuris punkte ja näevad välja nagu absoluutsed maailma tipud. Kahjuks aga MM-l ei tule skoori isegi mitte sinna lähedale. Põhjuseks on asjaolu, et valitakse võistlusi, kus on leebemad kohtunikud ning samuti kutsutakse sihilikult leebemaid kohtunikke, et nautida kõrgemaid punkte. See loob aga pettekujutelma heast tasemest ning pidurdab arengut. Täpselt sama juttu rääkis ka Hollandi esindaja ning mainis, et see on tegelikult suur probleem, et lähtuvalt "heasüdamlikest "kohtunikest on paljudel inimestel oma koertest ja tasemest täiesti väär arusaam. Päris radikaalse sõnavõtuga esines aga Venemaa esindaja, kes teatas, et nad kutsusid ka seda stiili  kohtunikke ning ühel hetkel avastasid, et tammuvad paigal ja hakaksid ühest hetkest kutsuma ainult kõrgema kvalifikatsiooniga FCI kohtunikke ning nüüd 2 aastaga on toimunud tõeliselt kiire areng, mida on näha ka  MM i tulemustes. Ja huvitaval kombel rääkis sama juttu ka Soome esindaja, kes väitis, et soomlaste edu taga on suuresti fakt, et nad kasutavad oma maa kvalifikatsioonivõistlustel ja MV-tel vaid väga häid kohtunikke ning seetõttu on pilt hästi üheselt selge. Et need, kes saavad hindeks hea või rahuldava on tänu selgele pildile ka kogu aeg olnud kursis oma koera tasemega ega ootagi kõrgemat skoori. Ta mainis, et selline ühene ja aus hindamine on taganud selle, et inimestel jätkub motivatsiooni kõrgemale pürgida ning nad saavad ka oma koerte vigadest hästi aru.

      Siia alla veel üks pilt võitjatest.