Thursday, December 31, 2020

Sportkoera aasta 2020 kokkuvõte










Üsna mitu aastat on jäänud kokkuvõtete kirjutamine kuidagi tegemata. Lihtsalt kiire on olnud.  Üritaks vana traditsiooni taastada ja taas kokkuvõtteid kirjutamata hakata. Milline oli siis aasta 2020 Sportkoerale?

Võiks öelda, et alati on võimalik paremini ja ägedamalt, kuid aastaga 2020 peab küll kindlasti rahule jääma.
IGP Eesti MV stel tuli 3, 5 ja 6 koht
IGP ESLÜ MV stel Eesti koerte arvestuses 2 ja 3 koht
IGP- FH Eesti MV stel 2, 3 ja 4 koht ning
ESLÜ FH MV stel 2-3 koht
KK Eesti MV ste 3 koht
EKL aasta parimad IGP koerad 1, 4 ja 6 koht
EKL parimad jäljekoerad 2, 3 ja 4 koht
ESLÜ parimad IGP koerad 1 ja 3 koht
Kui mõelda, et Eestis startis IGP poolel sel aastal kokku 62 koera ja neist IGP 3 poolel 21, siis võib ju rahul olla, et selle hulga juures me nii palju suutsime pildi solla. Illustreerimaks tulemuste kaalu võib veel öelda, et IGP Eesti MV stel osales kokku 13 koera (ehk kogu Eesti paremik) . ESLÜ MV ste poolel on näha juba mõnda aega teatavat langustrendi ning Eesti koeri osales vaid 8 kuid samas olid ka kõik tugevamad stardis.
Inimesed kipuvad tihti arvama, et head tulemused tulevad peaaegu iseenesest, et ongi hea jäljekoer või hea kuulekuse koer. See ei vasta aga kuidagi tõele. Nende tulemuste ette, mis sai üles loetletud on aga üksjagu saanud tööd teha ja hea tulemuse taga on alati suur kogus tööd. Mul on tõeliselt hea meel, et meil Sportkoeras on tõeliselt tugev kokkuhoidev tiim ja inimesed teevad tulemuste nimel tõesti tööd ja väärtustavad ausat saavutussporti.

Järgnevalt kirjutakski lahti natuke seda nö. taustatööd.

Katrin Mänd paugutas sel hooajal üsna kõvasti oma mõlema koeraga Jäqsy ja Siidriga. Sooritused on täiesti imetlusväärsed. Kirjutaks natuke nö. taustatööst ka.

Jäqsyga on saanud mõnevõrra maadelda kõigi kolme alaga. Jäljel olid peamised probleemid seotud asjaoluga, et koer mõnevõrra sahmis jäljel ja minnes nurgast üle hakkas keerutama. Tal puudus oskus sihipäraselt otsida ja keskenduda rahulikuks tööks. Seda osa ongi saanud üksjagu lihvida ning Katrin on teinud tõsiselt super tööd. Nö. kõige kriitilisem hetk oli enne IGP Eestikaid, kui Katrin helistas mulle alla nädala enne võistlust ning ütles, et koer ei taha jäljele minna, läheb nööripikkuse ning tuleb tagasi ja et ta ei stardi. Sai siis mõningaid asju tehtud ning ka eestikatel häälestusega täpsemalt tegeldud ning jäljel tuli 94 punkti vääriline tulemus. Tasus ikka startida J

Kuulekuses olid suurimad probleemid seotud asjaoluga, et koer ei olnud hea keskenduja. Seetõttu oli ta enne käskluste saamist vales meeleolus ning eelmisel hooajal tuli tihedalt ette, et istu ja lama käsu saamisel jäi koer seisma. Sinna läks niimõnigi medal. Selle probleemi lahendamiseks sai tegeltud üksjagu meeleoluga ning Katrin tegi tõeliselt suuremahulist ja kuldset tööd algasendiga. Lõpptulemuseks KK eestikate 3 koht.

Kaitse poolel on samuti olnud üsna töömahukas koera nö. erinevate alade puhtaks lihvimine. Et koer püsiks stabiilsena valvamises ja agressioonis ning seal edasi läheks puhtasse saaki ja ilusasse haardesse.  Mõnevõrra on ta oma mõtetes heitlik olnud J

Hooaeg siis tervikuna KK Eestikate 3 koht, IGP Eestikate 5 koht, IGP- FH Eestikate 2 koht ja ESLÜ IGP MV 2 koht Eesti koerte arvestuses.  Aasta parim IGP koer nii Eesti Kennelliidu kui ka ESLÜ arvestuses!!!!
Väga väga äge . Ja täiesti kindlalt võib öelda, et teenitud võidud ja tulemused on tulnud suuresti läbi Katrini pühendumise. Tõeliselt nauditav koostöö on olnud!
Eriti äge on aga see, et Katrin on korraga paugutanud kahe koeraga ja näiteks IGP- FH eestikatel oli kahe koeraga pjedestalil – Siider 3 ja Jäqsy 2 . Midagi taolist pole keegi enne saavutanud ja ei tea, kas kunagi saavutabki. Seda töö mahtu, mis kahe koera treenimine sellisel tasemel vajab võib vaid ette kujutada.

Tõnis ja Kaito olid võistlusplatsidel paar aastat tagasi tõeliselt tugevad. Koer saavutas IGP eestikatel 3 koha, tuli parimaks IGP saksa lambakoeraks ja tegi Soomes RV IPO l väga kauni soorituse saavutades kõrge koha. Seejärel aga kukkus koer aga treeingute käigus õnnetult alla ühe A tõkke pealt, millele veidral kombel olid rattad alla ehitatud. Kukkus nii õnnetult, et koera kael sai viga. Aasta jäi täitsa vahele seoses ravi ja taastumisega  ja järgnevgi ei toonud enam samu tulemusi. Möödunud sügisel pühendus Tõnis oma noorele koerale ja Kaito oli jäämas pensjonile.
Ma siis surkisin Aglet, et võta koer ja treeni. Kindlasti on koer selle üle õnnelik ning saad ise hea kogemust. Algus oli päris raske.  2-3 kuud sai üles ehitatud suhet. Kaito väga ei aksepteerinud Aglet ja eks seal oli ka hammustamisi, mis lahkhelides sisse tulid. Agle pealehakkamine ja julgus olid aga imetlusväärsed. Ja nii siis saigi koer uuesti kivi kivi haaval üles ehitatud. Kevadel hakkas juba tunduma, et nüüd hakkab looma kuid siis tulid paar paha pikka pausi sisse ja taas alustasime mingite asjadea üsna alguse lähedalt. Kaito on koer, kellel ju on üksjagu võistluskogemust ning seetõttu on ta natuke mugav ja natuke laisk, nagu kogemuse ja enesekindla koera juures ju loogilisena võib kõlada.  Eriti kuulekuse osas on saanud mitmeid harjutusi täiesti uutele alustele ehitatud ning kaitses koera nö. nooruslikult erksamaks treenitud. Jälg oli Aglele kõige raskem, sest see ala oli talle üsna võõras. Mida hooaeg edasi, seda tugevamaks nad jäljel muutusid ja siit on kindlasti tulemas veel kenasid sooritusi. Agle tegi oma elu esimese stardi IGP poolel siis kohe eestikatel. Peab ütlema, et ülikõva ja kindlasti olen uhke, et selline inimene minu grupis treenib. Elu esimene start tõi kohe 6 koha. Peab ikka mütsi maha võtma ja sügavalt kummardama. ESLÜ IGP MV sed, kus Aglel oli juba natuke kogemust rohkem ja sooritus selgelt ka terviklikum. Kokkuvõttes Eesti koerte seas 3 koht ja seljataga mitmed suure kogemusega sportlased. 
Aasta kokkuvõtteks Eesti paremuselt kolmas saksa lambakoer IGP -s
Väga väga äge!

Mina ise olin Tüübiga plaaninud sel aastal veel  IGP –s võistelda ning plaan oli ka MM le minna. Kevad aga algas viirusega ning Tüüp oli periooditi longanud ka tagumisi jalgu. Viirus ja traumad võtsid üksjagu motivatsiooni ning mõttes olin juba loobumas.  Viirus ja kodus töötamine aga muutis kodust olukorda ja Tüüp hakkas olema rohkem nö. ühel korrusel vaid. Selle käigus selgus naljakas tõsiasi, et ta tagumiste jalgade lonkamised polnudki seotud treenimiste või miski anatoomilise problmeeiga, vaid koera arusaamaga, et ta ju oskab peaaegu lennata. Nimelt armastas ta joosta trepist üles alla selliselt et püüdis kogu trepi pea korraga üles lennata ja alla joostes taas tuli korralikult külgligisemisest tingitud kukkumisi. Nüüd kui seda liikumist enam polnud, kadusid ka lonked ja neid polegi enam tagasi tulnud. Ka trennides on koera tervis täiesti korras olnud. Vaadates koera soovi tööd teha ja seda, kuidas ta ei suud alihtsalt pikutada, tekkiski väike motivatsioonisäde ning alustasin ikkagi aprilli alguses trennidega. Tõstsin järkhaaval koormust ja ehitasin süsteemselt.  IGP Eestikatel õnnestus seeläbi ära tuua 3 koht, tehes oma ühe parimatest jälgedest ja kindlalt ühe parima kaitsesoorituse.  Viimase osas pean erilised tänud ütlema Artjomile, Kalevile ja Janarile, kes mind sel hooajal aitasid. Kuulekuses jäi see 4 kuud trenne natuke väheks ja koer polnud päris stabiilne ning see ka paremat tulemust ei võimaldanud. Jätkates sinna otsa süsteemsete treeningutega FH suunal sujusid ka IGP – FH eestikad kenasti.  Mitu aastat sai starditud üsnagi puusalt, kuna küll ei jätkunud aega või siis motivatsiooni.  2018 tulin otse FCI MM lt ja ajast jäi puudu. 2019 mässasin inii palju õpilastega, et sügiseks oli energia täiesti otsas j akoer jäi treenimata. 2017 oli läinud aga kaotsi seoses esemetel tekkinud üllatustega. Nüüd siis sai jälle korralikult valmistuda ning rõõm oli näha, et töö kandis vilja ning koer tegi samuti oma elu ühe ilusaima IGP- FH stardi saavutades kõrges konkurentsis 4 koha. Olen väga rahul. Tase oli väga kõva ning mõnel eelnevak aastal oleks sarnane töö kindlalt medali toonud.

 Kindlasti tuleb eraldi välja tuua ka Leelet ja Yoko. Kui Leelet kunagi jupp aega tagasi Yokoga minu trenni tekkis, siis m aoleks võinud raha vahele panna, et suve vast peab vastu, aga sügiseks saab mott otsa. Kuivõrd borderi jaoks ju on jäljel ainukeseks nö. väljundiks FH, siis olgem ausad see on pikk tee käia ja päris palju tööd teha. Leelet on aga väga süsteemne olnud ja tõesti imetlusväärselt palju tööd teinud. Juba oli saavutatud FH1 tulemus eelneva aasta ESLÜ MV stelt ning sel aastal oldi siis esimest korda IGP- FH eestikate stardis. Väga imetlusväärne tulemus selliselt tõult ja selgelt mitte lihtsalt tulnud.  Kuigi seekord jäi tulemus tulemata, oli jäljetöö sedavõrd hea, et kindlasti tuleb see tulemus järgneval aastal.


Lisaks nö. meistrivõistluste tasemele on olnud Sportkoeras ka palju muud rõõmustavat. 2019 aasta kevadel liitus meie klubiga 5 uut kutsikat. Treenivad nad kõiki kolme ala meie ga. Kõik 5 koera on spordi mõttes tugevad ning koerajuhid teevad süsteemset tööd.  Ma olen väga väga nautinud seda treenimise protsessi. Väga nauditav on vaadata, kuidas üksteist aidates nö. tiimina edasi liigutakse. Anu ja Nomi ning Tõnis ja Nolk sooritasid ära BH, kuid vanuse tõttu veel IGP poolel platsile ei pääsenud. Teised kolm aga tegid oma esimesed IGP sooritused ning nagu on näha ka juures olevatelt videotelt võin vaid uhkust tunda , et saan nende ülesehitamisel kaasa lüüa. Kõik need 5 koera hakkavad lähiaastatel arvestatavalt kaasa rääkima ka erinevatel meistrivõistlustel. Lisaks sooritas IGP 1 tulemuse ka Enenly Hepsiga.  Ka tema videod on nähtaval.

Siin siis videod
Martin ja Chevy







Kaidi ja Max




Ülle ja Spicy







Enely ja Hepsi





Sel aastal liitus meiega veel kolm kutsikat. Kaks neist tööliini dobermannid ja üks tööliini sakslane. Hetkel tundub küll, et nüüd on tulnud klubisse viimase kahe aastaga niipalju kutsikaid juurde, et tuleb veits hoogu maha võtta, et nend ekõigi jaoks aega jaguks. Järgmisel aastal võib erinevatel eestikatel  olla meilt stardis juba kümmekond koera. Ootame põnevusega.
Kaunist uut 2021 koeraspordiaastat kõigile!

Wednesday, September 27, 2017

Eesti Kennelliidu võimalik strateegia

EKL võimalikud arengusuunad

Järgnevalt panen siia kirja oma nägemuse Eesti Kennelliidu võimalikest arengusuundadest. Ehk milline peaks Eesti Kennelliit olema, millega peaks tegelema, mis mahus ning mis ajaks peaks midagi saavutama. Palun minu kirjutist mitte mõista kriitikana senise tegevuse osas või kuidagi sellisena, et ma juhiks tähelepanu millelegi, mida pole tehtud. Kirjutan siia nö. laia pildi ehk millega, mis kujul tuleks tegeleda ja kuhu poole tuleks liikuda. Üritan minna nii konkreetseks kui võimalik ning tuua välja konkreetsed tegevused ja ajalised raamid.

Kuivõrd tänapäevased inimesed armastavad pilte rohkem kui teksti, panen siia algusesse kohe ühe skeemi, mis võtab mingil määral kokku järgnevat juttu.
NB! Skeem on siiski üsna pinnapealne ning ei sisalda kõike ja paremaks arusaamiseks tasub siiski järgnev läbi lugeda.



Tuesday, July 4, 2017

Koerakoolitamisest kui selllisest

Ei ole päris pikalt siia midagi kirjutanud.  Üks teema on aga peas keerelnud juba jupp aega ning otsustasin selle nüüd siia ülesse kribada. Ma arvan, et see teema tekitab kindlasti järelkajasid, kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone.  Aga eks see ongi ju loogiline, sest inimesed on erinevad ning seetõttu ka emotsioonid erinevad. Me elame internetiajastul ning see tekitab omad reeglid. Kui tahad osta autot, siis otsid internetist, kui tahad teada, mis teha, kui jala välja väänasid, siis enne kui lähed arsti juurde googeldad samuti internetist. Internet on nagu kõikide teadmiste allikas. Ongi ju siis igati loogiline, et kui satud koeraga hätta ja vajad mingi tekkinud probleemi osas abi, siis otsid samuti internetist.  Oletame, et su koer haugub segavalt. Sul on mõistus otsas ning siis sisenedki internetti.  Ja mida sa sealt leiad?

Wednesday, December 14, 2016

2016. Eesti koeraspordist.

Olen viimase 5 aasta jooksul korduvalt kirjutanud Eesti koeraspordist, selle tugevatest külgedest ja ka probleemidest. Sulge on mind ennekõike pannud haarama mure olukorra üle. Eesti sportlased käisid esimest korda IPO MM -l 2006; IPO t hakati Eestis treenima 90-ndate alguses (ca. 25 aastat tagasi) ehk nö. suures piiris üsna samadel aegadel kui Soomes ja Rootsis näiteks. Võrreldes Soomega alustasime ehk miski 4-5 aastat hiljem. Vaadates, kuidas maailmas koerasport areneb, kuidas toimub pidev muutumine ja valitseb soov areneda, on mõningad üsna tobeda ülesehitusega probleemid meil siin kogu aeg hinge kraapinud. Olen neid lugusid kirjutanud ennekõike lähtuvalt ühest põhjusest: Eestis toimub pidevalt selliseid otsustamisi, korraldamisi ning organiseerimisi, mis puudutavad väga suurt osa Eesti koerasportlasi ning mõjutavad olulisel määral ka koeraspordi tulevikku. Parakau neist aga ei räägita ning mitmed nüansid jäävad suurele üldsusele varjatuks. Vaadates nö. eemalt seda suurt pilti on hästi lihtne kehitada õlgu ning teha järeldus, et ju meil siis ongi siin lihtsalt selline seis ja midagi pole teha. Kui aga süveneda seostesse ning just sellele teatud tüüpi toimetamisesse, siis on väga ilusti näha, et midagi ei ole "selline" nö. lihtsalt vaid see on tegelikult suunatud tegevuse tagajärg. Olen otsustanud, et see lugu Eesti koeraspordist jääb mõneks ajaks (kui mitte üldse) viimaseks.  Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Toon illustreerimiseks ühe väga lihtsustatud näite. Oletame, et Teet võtab Toomaselt endale kutsika. Põhjus, miks ta seda teeb on asjaolus, et Toomas ütleb, et see kutsikas on maailma parimate eeldustega ja tulevikus väga hästi läbi lööv (raha teeniv). Toomas tunneb, et on tänuvõlga Teedule, et too kutsika võttis ning korraldab suure võistluse, kus osalema ei pääse mitte keegi peale Teedu. Ta paneb selle suurelt kella külge ning varsti räägib kogu internet sellest, kuidas Teet imelise koeraga suure karika võitis. Teet saab kuulsuse ning Toomas au, et sellise kutsika kasvatas. Kas tundus kuidagi veider?

Olen tähele pannud, et mind näiteks selline nö. laest võetud näide häirib, kuna see ei ole aus, ei ole avatud ning tegelikult moonutab olulisel määral tõde. Kui ma olen sarnase taustaga lugusid kirjutanud, siis olen ma tänaseks jõudnud arusaamiseni, et tegelikult väga suurel osal Eesti koeraomanikest, kes võiksid olla huvitatud spordist, tõust jne. ei lähe see eriti korda.  On inimesi, kes suruvad taskus käe rusikasse, on inimesi, kes kuskil põõsas, kus keegi ei näe tulevad ja patsutavad õlale, et hästi tegid, et sellest kirjutasid. Kindlasti on ka selliseid, kes elavad lootuses, et äkki saab olla mõne ajapärast Teedu situatsioonis ning seetõttu pole kasulik valitsevat pilti ja sidemeid ära lõhkuda. Ehk siis vaadates seda nö. suurt pilti tundubki mulle, et ma ju tean ja näen kogu seda seisu nii ehk naa. Kui suurem ja laiem üldsus, kes võiks sellest huvitatud olla ei reageeri aga mingil muul, kui eelpool kirjeldatud moel, siis pole mul mõtet neid lugusid ka kirjutada. Mul on oma ajale ja närvidele ka muud rakendust. Mina sellest ei kaota, kui mina neid lugusid edasi ei kirjuta, küll aga kaotavad paljud inimesed, kes enesele märkamata selles suitsus edasi elavad. See suits toodab suures koguses koeri, kes ei ole tegelikult nii head, kui lubati, see suits toodab suures koguses karikaid, kellede võitjad ei ole nii head, nagu võiks loota ning kindlasti ka palju pettumusi, mis tekivad nö. tühjale ehitatud lootustest. Ja ennekõike see suitd pärsib väga tugevalt arengut.

Tuesday, December 6, 2016

Aasta 2016 kokkuvõte

Nagu kõigil eelnevatelgi aastatel kirjutaks sel aastal kokkuvõtte Sportkoera 2016 aastast. Sellisel kujul, nagu Sportkoer eksisteerib praegu, täitus meil 5 aastat. Enne 2011 aastat, mil sai asutatud konkreetne klubi eelnes periood, kus sai treenitud ja koos huvitavaid asju ette võetud, kuid seda ilma konkreetse ühise siduva klubita.  Näiteks esimene Jäljehundi võistlus toimus ka enne Sportkoera juriidilist asutamist. Aga kui võtta konkreetne asutamispäev, siis sel aastl täitus jah 5 aastat.

Monday, November 14, 2016

Jäljekoolitusest ja oma koerast

Olen siia blogisse kirjutanud päris palju artikleid jäljekoolitusest.  Need seletavad lahti minu nägemust jäljest ja selle koolitamisest. Olen kirjutanud Sportkoera kodulehele ka koondava artikli jäljekoolitusest. Nüüd kus 2016 aasta jäljehooaeg on läbi tundus mõistlik olevat kirjutada üks natuke kokkuvõtvam lugu siia juurde.






Wednesday, October 19, 2016

IPO - FH Eesti meistrivõistlustest

Möödunud nädalavahetusel toimunud IPO-FH eestikatega oli mitmeid selliseid nüansse ja detaile, mida sooviks lahti kirjutada ja- seletada. Kuna võistlusi vaatamas ei olnud just liiga palju inimesi, siis ehk annab see tekst mõnevõrra ülevaadet toimunust. IPO-FH Eesti meistrivõistlusi on korraldatud alates aastast 2009 ning need on toimunud 6 korda. Käesolevas loos kirjutaks lahti veidi viimase võistluste tausta. Illustreeriks seda fotode ja videotega. Sel aastal oli võistluste korraldajaks Sportkoer. Hakates võistlust aasta tagasi planeerima seadsime me endale mõningased eesmärgid: