Üleminekufaas kaitsekoolituses

Üleminekufaas on väljend, mis aina rohkem käib läbi kaitsesoorituste hinnangutest. Iseeensest on see termin üsna vana, sest tegelikult vaatasid kohtunikud üleminekufaasi juba ka varasematel aegadel. Seoses uute IPO eeskirjadega aastal 2012 tõusis aga üleminekufaas lausa kuninglikku staatusesse. Räägiks siin järgnevalt pikemalt sellest äärmiselt lühikesest ajahetkest kaitsesoorituses, mis paraku maksab palju punkte. Kasutan oma loo juures videoid, mida olen kasutanud ka oma kaitsekoolituse loengus üleminekufaasist rääkides.

Koeraspordivõistluse raamistik

Kuna mu eelmine kriitiline artikkel seoses võistluste korraldamisega sai üsna palju järelkaja, siis otsustasin, et kirjutan ühe artikli veel, aga sedapuhku nurga alt pannes siia kirja soovitusi IPO, PJK ja FH võistluste korraldajatele. Loodetavasti leiavad siit mõtteid nii alustavad korraldajad kui äkki ka mõtlemisainet nö. pikemaaegsed korraldajad. Olles lisaks koeraspordile võistelnud päris pikalt ka inimeste spordis ütlen täiesti veendunult, et iga sportlase jaoks on võistlus teatud mõttes nagu pidu.See on koht, kus sportlane saab oma taset kontrollida ning realiseerida kogu selle suure töö hulga, mille ta on treenimisse panustanud.  Selleks, et see päev tõesti positiivseks kujuneks on mitmeid suuremaid ja väiksemaid detaile, mis paratamatult annavad päevale oma varjundi.

Koerajuhi psühholoogiline ettevalmistus võistlusteks vol.2.

Jätkaks teemat. Nagu eelmises artiklis mainisin, on võistlusteks valmistumisel suurim viga, mida teha saadakse, et viimasel kahel nädalal hakatakse vigasid parandama, väsitatakse koer ära, asjad lähevad aina hullemaks ning lõpuks ollakse stardijoonel kombinatsiooniga väsinud koer ja stressis omanik. Sellises asetuses ei saa mitte mingi skeemiga head tulemust tulla.

Koerajuhi psühholoogiline ettevalmistus võistlusteks

Olen siin varem kirjutanud artikli koera psühholoogilisest ettevalmistusest ja stressist http://sportkoer.blogspot.com/2012/04/psuuhilisest-pingest-ja-stressist-ning.html. Täna kirjutaks koerajuhile konsentreerudes. Koerasport on kahe eri liiki elusolendi, inimese ja koera, koostöö.  Seoses võistlusteks ettevalmistumisega ning võistlemisega tekib mõlemal osapoolel pingeid ning stressi ning see mõjutab lõpptulemust. Koerajuhi pinge ja stress mõjutab tulemust oluliselt rohkem, kui koera stress. Kui koeraga rohkem koos olla, temaga trenni teha ning ehitada ülesse õigetel alustel koostöö, siis koer õpib usaldama ning lootma koerajuhi peale ning lugema temale antavaid signaale ja märke.

Kui koerajuht satub stressi, siis muutuvad kohe märgid, märkab seda kohe ka koer ning see pinge kandub edasi koera peale. Selliselt võibki suur eelnev tehtud töö ja väga hästi koolitatud koer võistlustel vaid hale vari välja paista. Järgnevalt annakski mõningeid nõuandeid võistluseelseks ning -aegseks käitumiseks.

Sportkoera FH võistlus 2013

Nagu varem kombeks on olnud, teen ka sel korral kokkuvõtte toimunud võistlusest.
Esialgselt tekkis mõte panna pealkirjaks hoopis " Ühe võistluse anatoomia". Erinevalt eelmistest võistluste kokkuvõtetest kirjutan sellest võistlusest natuke laiemalt. Meil Eestis on päris palju inimesi, kes erinevatel võistlustel võistlevad ning on ka ridamisi inimesi, kes neid vaatamas käivad. Enamus neist aga näevadki vaid seda nö. veepealset osa. Mõtlesin, et lisaks toiminud võistlusele ja sooritustele kirjutaks sedapuhku lahti ka selle nö. peidus poole. See vast annab võistlustest, kui sellistest natuke laiema ülevaate. Ehk, mida kujutab endast üks FH võistlus, selle korraldus ning mis on selle juures oluline.
 Antud kirjutise mõte ei ole mitte kuidagi tähtsustada antud võistlust teiste ees või näidata seda üritust kui ebatavalist sündmust. Enam vähem sarnane taust on igal FH võistlusel. Loodan, et selle artikli põhjal saavad äkki mõningaid ideid korraldajad, tekib terviklikum arusaam lihtsalt kiibitsejatel ning ka võistlejad mõistavad paremini tervikut. Nagu öeldud kirjutan ka sooritustest ning üldmuljest.

Läti saksa lambakoerte ühingu võistlustest

Möödunud laupäeval oli mul au ja rõõm töötada varrukamehena Läti aasta suurimal IPO võistlusel, mida võib tinglikult nimetada ka Läti Saksa Lambakoerte  Ühingu meistrivõistluseks. Tegemist on sealse saksa lambakoerte ühingu poolt organiseeritava võistlusega, mille kohta nad ise kasutavad terminit "ainuke võistlus". Ehk siis see on niipalju suurem ning ka korralduslikult suurejoonelisem, kui teised võistlused. Nagu ma olen ka varem rääkinud, liiguvad lätlased IPO s edasi väga kiires tempos. Olles näinud nende taset aasta  tagasi ning olnud kohtunikuks seal kevadistel võistlustel ütleks küll, et selle hooajaga on tehtud tugev samm edasi. Tänu pidevale arengule oli seekord antud võistlusel ka üsna palju osalejaid : IPO 3-s viis võistlejat ja IPO 1 -s 2. Kui võrrelda seda numbrit meie Eesti selleaastaste võistlustega, siis päris muljetavaldav. Kirjutaks siia siis natuke toimunust ja nähtust. Paneks mõned videod ja ka fotod.

ESLÜ FH meistrivõistlused

Nagu ka varem on kombeks olnud kommenteeriksin ka seekord Sportkoera rahva esinemist antud võistlusel. Möödunud pühapäeval, 09. septembril, toimusid siis ESLÜ FH MV-sed,kus olid stardis ka Kairi ja Apollon ning Merike ja Käbi.

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel vol.2.

Kui eelnevas kirjutises rääkisin peaasjalikult esimesena lamamisest ja sealt koera energia ülesse kogumisest, siis täna räägiks ülejäänud sooritusest. Eelmisel korral oli juttu sellest, et koera energiat saab tõsta nö. pinge tõstmisega erinevates asendites (lama või kõrval) ja lisaks meeleolu muuta vasak- ja parempööretega. Need on tegelikult sellised asjad, et lihtsalt lampi võistlustel pöörama hakates või asendeid võttes ei juhtu midagi. Selleks peab koeral olema all vastav ettevalmistus. Teisisõnu, kui minna võistlema pooliku koeraga, kes vahib ringi, kelle meeleolu uitab veel laiemaid ringe, kui pilk ning enamus käske on poolkõvad, siis läheb nii  nagu läheb ja teha pole midagi. Ma olen eelnevalt päris palju rääkinud negatiivse mõjutuse energiat tõstvast kanalist ning ka ootusega energia kasvatamisest. Need mõlemad mängivad tegelikult päris suurt rolli ka häälestamise ja meeleolu juhtimise juures. Räägiks järgnevalt pööretega meeleolu juhtimisest.

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel.

Eksami - ja võistlushooaeg käib juba täie hooga. Vaadates platsidel toimuvat tekib mul pidevalt mõtteid stiilis, et miks küll koerajuhid võistledes oma keskpäraselt ette valmistatud koeraga ise koerale veel vastu töötavad. Ilmselgelt on võistlusplatsil võimalik koera sooritust enda käitumisega parandada aga samuti ka ära rikkuda. KK võistlusplatsil toimuvast on eelnevalt päris hea artikli kirjutanud siia blogisse Mari ning soovitaks ka selle läbi lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/kuidas-eksamilvoistlusel-keerulistes.html .Ma kirjutan täna natuke teise külje pealt.

Koerakoolitusest ja -spordist veel üks arvamuslugu

Algselt oli plaanis mul täna kirjutada jälje alustamisest ja selle koolitamisest. Sel nädalal toimunu valguses aga räägiks hoopis muust. Et mis siis sel nädalal eripärast on toimunud?  No näiteks korraldas EKL-KKK teisipäeval uusi IPO eeskirju tutvustava loengu. Ma pean tunnistama, et ma olin mõnevõrra siiski üllatunud toimunust. Ma ei arvanudki, et tuleb mingi täissaal. Enne eeskirjade vastuvõtmist oli kuulda üsna kõva lärmi teemal, et EKL-KKK ei tohiks vastu võtta uusi eeskirju, sest need on nii teistsugused ja muudatused nii suured, et rahvas ei suuda kohaneda. Vastaseis ei olnud mitte ainult naised saunas rääkisid tasemel, vaid kulmineerus ka selleteemaliste sõnavõttudega EKL-KKK eestiseisuses. Üllataski tegelikult just see, et kõige selle lärmi taustal  ei ilmunud loengule kohale ükski "mitte kursis olev ning muudatusi suureks nimetanud isik" isegi mitte EKL-KKK eestseisusest (olles ene kõvahäälselt deklareerinud, et on mures jne) ning tegelikult ka suurem osa koerasportlasi ning korraldajaid. Kui ma võtaks kuulajaskonnast maha Sportkoera rahva, siis järelejäänud osa moodustasidki peamiselt dobermanni- ja snautseriinimesed. Ehk jällegi vana hea teema - ütleme,  et ei ole tehtud, ütleme et ei ole kursis ja seisame vastu ja siis kui toimub, siis kohale ei tule.

Teine üsnagi veider sellel nädalal hoogu kogunud teema on EKL-KKK eestseisuses toimuv arutelu Aivo Oblikase karistamise üle.

10. juuni IPO eksamist, koerakoolitusest ja suhtumisest.

Nagu kombeks on olnud, peale igat üritust, mis kuidagi haakub Sportkoeraga, olen kirjutanud mõne sõna üritusest, sooritustest jne. Eile korraldasime IPO eksami, et koerad saaksid oma treeningute taset kontrollida ning võimaluse IPO lainel edasi liikuda. Ma pean tunnistama, et eile oli üks tõeliselt lahe päev, mis valmistas palju rõõmu. Emotsionaalselt mõjusid kõigi koerte kaunid sooritused (kahju, et Veikol jälg küll natuke nihu läks, aga järgmine kord tuleb paremini), sealhulgas mitu väga ilusat jälge ja kuulekust ning kõikide koerte hea kaitsesooritus. Kuid kahtlemata kõige südant soojendavam oli asjaolu, et omadele kaasa elama oli tulnud sisuliselt kogu Sportkoer. Puudu olid vaid üksikud inimesed, kellel oli eelnevalt selleks päevaks juba midagi ees (näiteks välisreis). Seda tuge ja kaasaelamist oli ikka õhus täitsa tunda. Kui juba mina tundisn, siis kindlasti tajusid seda ka osalejad ise. Tänud kõigile kaasaelejatele ja abilistele. Aga täna ma ei hakka siin lahti analüüsima kellegi sooritust või selle tagapõhja vaid räägin hoopis muust. Ma tean, et mu järgnev kirjutis ajab jälle osadel harja punaseks, nagu eelmise nädala saksa lambakoera teemalised kirjutised, aga need on need mõtted, mis mul peale eksamit peas keerlesid ning need panen ma siia kirja.

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest vol.2

Jäin eile õhtul selle kirjutise peale mõtlema, et see jutt oli üsna ühepoolne ehk tõi välja probleeme ning nendega haakuvaid tagajärgi. Tegelikult tuleks rääkida ka lahendustest ehk kuidas toimides oleks võimalik neid probleeme vältida ja teha nö. paremini. Kritiseerida on hullu lihtne aga katsu paremini teha. Jätkakski eilse tekstiga siitkohalt pakkudes välja lahendusi.

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest

Ma täiesti adun, et mingid inimesed ootavad jäljejutu järge, kuid kahjuks nad peavad täna taaskord pettuma, sest kirjutan hoopis muust. Ma olen siia blogisse kirjutanud koolitusnõuannete vahele ka nö. arvamuslugusid haakuvalt koolitusega ja koeraspordiga. Inspireerituna eile Facebookis alguse saanud statistikaminutitest kirjutaks täna ka ühe sellise loo.  Kes pikka juttu lugeda ei viitsi , vaadake allpoool tulevat statistikat, sest see peaks olema kõigile huvitav lugeda. Ma olen juba mõnda aega erinevates foorumites ning seltskondades üsna kriitiliselt sõna võtnud mitmetel koerakoolitusega haakuvatels nö. üldpoliitilistes küsimustes. Samuti olen päris tihedas taktis arvamust avaldanud seoses saksa lambakoera ga haakuvaga Eestis. Kahjuks on need foorumikirjutised jäänud erinevate sopaloopimiste laviinide alla ning sealt on kaduma läinud esialgne mõte. Seetõttu mõtlesin, et kirjutan täna siia ühe tervikliku loo, millega üritan välja tuua mõningaid valupunkte ja tendentse Eestis. Ütlen kohe sissejuhatuseks ära, et antud artiklis tuleb juttu peaasjalikult saksa lambakoerast. Paljud inimesed peavad mind dobermanniinimeseks ning leiavad, et ma ei tohiks üldse saksa lambakoera teemal sõna võtta. Samas pean aga tunnistama, et saksa lambakoer on minu jaoks ikkagi Eesti koolitusmaastikul tõug number 1 ning seetõttu pean selle tõuga toimuvat väga väga tähtsaks ja määravaks. Sellest ka minu mure. Kui praegused tententsid jätkuvad, sisi lähimate aastat ejooksul peab see tõug taanduma, sest peale tulevad malid lihtsalt võtavad jõuga . Samuti leian ma seda, et olles koolitanud ligi 20 aasta jooksul päris suure hulga saksa lambakoeri mingi tulemuseni, olen ma tegelikult oluliselt rohkem saksa lambakoera inimene , kui need, kellel kuskil aianurgas ketis üks just õnnekombel seda tõugu koer haugub.

Minu jaoks on saksa lambakoer teinud Eestis läbi täiesti uskumatu arengu.

Kaitsesoorituse hindamisest

Eelmisel nädalal pooleli jäänud jälje teemat jätkan järgmisel korral. Pole pikka aega kirjutanud midagi kaitsekoolitusest. Kuivõrd võistlushooaeg on käima lükatud, siis oleks viimane aeg natuke täpsemalt kirjutada kaitse nö. hindamiskriteeriumitest. Täna kirjutan konkreetselt nö. 5 erinevast faasist, mis on IPO- C osas nö. eraldi hinnatavad osad ning mida kohtunik peab oskama näha. Arvan, et ka meie koerasportlastele tuleb kasuks, kui nad õpivad koera kaitsetöös rohkem detaile nägema. See aitab paremini mõista hindamist ning samas ka annab parema ettekujutuse, kuidas koer peaks olema ette valmistatud. 

Need, kes on 10 – 15 aastat Eestis koeraspordis olnud mäletavad veel väga selgelt aegu, kus koerad saanud haarde närisid nagu krokodillid, lahti laskmisel rebisid varrukat, lõpuks siiski varrukast irdununa hakkasid haukuma, kuid haarasid pidevalt taas hammastega varrukast ning tonksasid varrukameest. Kui vaadata tolleaegseid tulemusi, siis kõik need koerad said IPO-C osas üldjuhul tulemuse ning teinekord ka üsna kõrge. Raske on tegelikult leida seletust, et miks neid sedavõrd suuri vigu nii hellalt koheldi. Tõenäoliselt on põhjus asjaolus, et väliskohtunikud ei tahtnud meie nö. idaneva hakkavat koerasporti sellega kohe seisma panna, et igal võistlusel kõik koerad läbi kukuvad. Kuigi samas osad Sooem kohtunikud hindasid ka samade kriteeriumite järgi , nagu kodumaal. Samuti on kindlalt põhjus ka asjaolus, et 10 aastaga on ala maailmas meeletult arenenud. Kuivõrd koolitajate ja kogu koerakoolituse tase on maailmas teinud läbi meeletu arengu. Selles valguses on ka hindamiskriteeriumid mõnevõrra muutunud ning täna pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu koera pea tasakaalukusele ehk sellele, kuivõrd koer suudab olla tugev ja dominantne erinevates instinktialades ning kui kiiresti ümber lülituda..

Millal minna võistlema? vol.3.

Täna siis teemal omalt platsilt võõrale. Ehk järg kahele esimesele kirjutisele.

Kirjeldaks alustuseks lahti kahe platsi erinevused koera vaatevinklist lähtuvalt. Kui koerajuhi jaoks on kaks platsi üldiselt laias laastus väga sarnased, kuna neil mõlemal on näiteks tõkked või varjed või muu atribuutika, siis koera jaoks on erinevused märksa suuremad.

1. Võõral platsil paigutub auto platsi suhtes teise kohta, mistõttu juba autost väljudes sattudes natuke teise ümbrusesse tekib koeral uue koha suhtes uudishimu, mis kaasneb lõhnade ja nähtud ümbrusega. Lisaks aga on platsile minemise tee täiesti teine. See tähendab seda, et üldjuhul on koertel oluliselt suurem kiusatus lõhnu nuusutada ja ennast ümbritsevaga kurssi viia. Omal platsil on ju nii palju käidud, et kõik puud - põõsad ja tegelikult ka lõhnad on ammu peas. Paljud on kindlasti tähele pannud, et sõites trenniplatsile hakkab koer juba natuke enne platsi autos vinguma ja aktiivsust ülesse näitama.

Millal minna võistlema? vol.2.

Kirjutaks edasi võistlema minemise teemast. Kirjutaks lahti kõik loetletud neli etappi ning üleminekud ühest teise. Selliselt samm-sammult lahti rääkides peaks lugejad paremini aru saama ning õiglasemalt hinnata oskama oma koera võimalusi, arengut ja koolitustaset.

Nagu ma eelmises kirjutises mainisin on esimeseks etapiks treeningud omal platsil. Varasemates kirjutistes olen ma detailsemalt kirjutanud sellistest mõistetest nagu kanalite loomine, harjutuste ülesehitamine lühikeste lõikude kaupa ning koerale seoses platsiga teatud käitumismallide kujundamine. Oma treeningplats on see koht, kus ehitatakse ülesse kogu kuulekus. See tähendab, et alustatase alguses meeleolu loomisest, ootuse ning iseseisva energia kogumise õpetamisest ning platsile tuleku märkide loomisest.

Millal minna võistlema?

Kuivõrd võistlushooaeg on algamas, siis on paras aeg rääkida natuke võistlemisest. Järgnev jutt tegelikult kehtib ka teiste alade kohta nagu jälg või kaitse või tegelikult mistahes koolitusala. Ma kirjutan aga kuulekuse põhjal, kuna see on meil Eestis kõige levinum. Millal on siis õige aeg hakata mõtlema võimaluse peale minna koeraga võistlema? Olles jälginud pikka aega Eestimaal toimuvat on paratamatult silma jäänud, et meil on väga palju koeri, kes sisenevad karikajahile väga noorelt ning põledes algul eredalt kustuvad üsna kiiresti ning mõne aja pärast teevad vaid ilmetut ja tehnilist sooritust või ilmetut vigadega ja tuima esinemist. Okei, meil Eesti kuulekuse tase on tegelikult ka täiesti olematu, ehk sellised ilmetud koerad üsna tihti tulevad võistlustelt koju ikkagi karikatega, aga see saab kindlasti varem või hiljem muutuma. Tänased spordist huvitatud inimesed, kellel on noored koerad kodus, peaksid juba hakkama mõtlema asjade peale sügavamalt, kuivõrd selleks ajaks, kui nende koertel saabub nö. parim võistlusaeg on kindlasti tase juba jupi tugevam.

Ma eristaks koera koolituse seisukohast nelja eri tasemega üritusi:

Platsi proovimisest ja häälestamisest

Et blogi väga jäljekeskseks kätte ei läheks, siis sedapuhku natuke teistsugune mõtisklus.
Käinud laupäeval jälgimas toimunud IPO eksamit jäin taaskord mõtlema teemale, mida ma olen juba mitmeid, mitmeid kordi eelnevalt vaaginud.
Kui meil Eestis toimuvad eksamid ja võistlused, siis alati küsitakse, ning korraldaja annab ka võimaluse nö platsi proovimiseks. Ning üldjuhul algab siis platsil meeletu sagin, kus rahvas koertega erinevaid elemente läbi teeb.

Miks aga on vaja korduvalt proovida ammusest ajast tuttavat treeningplatsi (99% meie eksamitest ja võistlustest toimub ju treeningplatsidel), kus lisaks tõketele tunneb enamik koeri ka igat puud ja põõsast ning tõenäoliselt ka rohuliblet?

Räägiks mõne sõna võistlusteks häälestamisest.