Koerakoolitusest ja -spordist veel üks arvamuslugu

Algselt oli plaanis mul täna kirjutada jälje alustamisest ja selle koolitamisest. Sel nädalal toimunu valguses aga räägiks hoopis muust. Et mis siis sel nädalal eripärast on toimunud?  No näiteks korraldas EKL-KKK teisipäeval uusi IPO eeskirju tutvustava loengu. Ma pean tunnistama, et ma olin mõnevõrra siiski üllatunud toimunust. Ma ei arvanudki, et tuleb mingi täissaal. Enne eeskirjade vastuvõtmist oli kuulda üsna kõva lärmi teemal, et EKL-KKK ei tohiks vastu võtta uusi eeskirju, sest need on nii teistsugused ja muudatused nii suured, et rahvas ei suuda kohaneda. Vastaseis ei olnud mitte ainult naised saunas rääkisid tasemel, vaid kulmineerus ka selleteemaliste sõnavõttudega EKL-KKK eestiseisuses. Üllataski tegelikult just see, et kõige selle lärmi taustal  ei ilmunud loengule kohale ükski "mitte kursis olev ning muudatusi suureks nimetanud isik" isegi mitte EKL-KKK eestseisusest (olles ene kõvahäälselt deklareerinud, et on mures jne) ning tegelikult ka suurem osa koerasportlasi ning korraldajaid. Kui ma võtaks kuulajaskonnast maha Sportkoera rahva, siis järelejäänud osa moodustasidki peamiselt dobermanni- ja snautseriinimesed. Ehk jällegi vana hea teema - ütleme,  et ei ole tehtud, ütleme et ei ole kursis ja seisame vastu ja siis kui toimub, siis kohale ei tule.

Teine üsnagi veider sellel nädalal hoogu kogunud teema on EKL-KKK eestseisuses toimuv arutelu Aivo Oblikase karistamise üle.

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest vol.2

Jäin eile õhtul selle kirjutise peale mõtlema, et see jutt oli üsna ühepoolne ehk tõi välja probleeme ning nendega haakuvaid tagajärgi. Tegelikult tuleks rääkida ka lahendustest ehk kuidas toimides oleks võimalik neid probleeme vältida ja teha nö. paremini. Kritiseerida on hullu lihtne aga katsu paremini teha. Jätkakski eilse tekstiga siitkohalt pakkudes välja lahendusi.

Kaitsesoorituse hindamisest

Eelmisel nädalal pooleli jäänud jälje teemat jätkan järgmisel korral. Pole pikka aega kirjutanud midagi kaitsekoolitusest. Kuivõrd võistlushooaeg on käima lükatud, siis oleks viimane aeg natuke täpsemalt kirjutada kaitse nö. hindamiskriteeriumitest. Täna kirjutan konkreetselt nö. 5 erinevast faasist, mis on IPO- C osas nö. eraldi hinnatavad osad ning mida kohtunik peab oskama näha. Arvan, et ka meie koerasportlastele tuleb kasuks, kui nad õpivad koera kaitsetöös rohkem detaile nägema. See aitab paremini mõista hindamist ning samas ka annab parema ettekujutuse, kuidas koer peaks olema ette valmistatud. 

Need, kes on 10 – 15 aastat Eestis koeraspordis olnud mäletavad veel väga selgelt aegu, kus koerad saanud haarde närisid nagu krokodillid, lahti laskmisel rebisid varrukat, lõpuks siiski varrukast irdununa hakkasid haukuma, kuid haarasid pidevalt taas hammastega varrukast ning tonksasid varrukameest. Kui vaadata tolleaegseid tulemusi, siis kõik need koerad said IPO-C osas üldjuhul tulemuse ning teinekord ka üsna kõrge. Raske on tegelikult leida seletust, et miks neid sedavõrd suuri vigu nii hellalt koheldi. Tõenäoliselt on põhjus asjaolus, et väliskohtunikud ei tahtnud meie nö. idaneva hakkavat koerasporti sellega kohe seisma panna, et igal võistlusel kõik koerad läbi kukuvad. Kuigi samas osad Sooem kohtunikud hindasid ka samade kriteeriumite järgi , nagu kodumaal. Samuti on kindlalt põhjus ka asjaolus, et 10 aastaga on ala maailmas meeletult arenenud. Kuivõrd koolitajate ja kogu koerakoolituse tase on maailmas teinud läbi meeletu arengu. Selles valguses on ka hindamiskriteeriumid mõnevõrra muutunud ning täna pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu koera pea tasakaalukusele ehk sellele, kuivõrd koer suudab olla tugev ja dominantne erinevates instinktialades ning kui kiiresti ümber lülituda..

Kuulekuse hindamisest

Ikka veel inspireerituna kohtunike ja koolitajate algkursusest, kus ma lugesin vastavat loengut, jätkaksin samal teemal. Ma olen viimases kolmes kirjutises kirjutanud teenistuskoera kvaliteedinäitajatest ning nende tähtsusest eri vaatenurga alt. Tahaks nüüd selle kokku siduda vaadeldes kõike Kuulekuskoolituse või IPO ülesehituse ning hindamise nurga pealt. Nagu ma eelnevalt olen mitu korda maininud on IPO eeskirjdel algselt peale olnud kindel mõte. Ennekõike on see eksam teenistustõugu koertele (enamuses riikides teised tõud ei või isegi osaleda) ning tema algne mõte on koerametarjali testimine aretuse eesmärgiga. Juba mõnda aega on meil Eestis räägitud , et KK ei ole mingi aretusmaterjali iseloomustaja. Sama muideks on räägitud ka FCI töökoerte komisjonis seoses IPO -ga, et see ala on tänase seisuga rohkem sport , kui aretuslik katse. Samas näiteks, kui FCI on korraldanud kohtunike koolitust või kui ta tegi nüüd ka uusi eeskirju, siis ikkagi ta rõhub kogu aeg samadele punktidele ja detailidele, mis on aretuslikult olulised. Ehk IPO-s on võimeline rohkem punkte saama koer, kellel on hea töötahe, hea närvisüsteem, selge pea, head instinktid ning koostöö soov omanikuga. Mõte on selles, et tegelikult on IPO kõige laiemalt levinud katse üldse teenistustõugu koertel ning millega siis üldse saaks midagi hinnata mingi ühtse kriteeriumiga, kui mitte sellega. Teisisõnu kirjutades ette eeskirjad on inimestel võimalik treeningprotsessi käigus hinnata oma koer võimeid ning näha kui hästi või halvasti ta edasi areneb. Kui ta näeb, et koer ei ole selge peaga ja on närviline, siis lähtuvalt IPO eeskirjadest ta teab, et sellise koeraga ei ole tal väga häid võimalusi ja inimesed, kes võtavad kutsikaid saavad ka aru, et sellise koera kutsikatega ei ole väga häid võimalusi ning seetõttu omanik jätab sellise koera aretusest pigem välja.

Sama lugu on meie kuulekuskoolitusega. Ma võin koolitajana öelda, et kui võtta täiesti toores koer, siis

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest vol.3

Jätkates pooleli jäänud teemas räägiks täna närvilisusest. Tegelikult võiksin teema lõhki ajada ning rääkida eraldi mitmest sellisest parameetrist, mis ei ole otseslt närvilisus, kuid siiski väga lähedane iseloomuomadus. Et asja mitte väga keeruliseks ajada räägin neist kõigist komplektis. Muideks, nii nagu ma olen siin nüüd mitu kirjutist järjest kirjutanud teenistustõugu koertest ning nende koolitusaladest (IPO, FH, KK, PJK) ja koera kvaliteedinäitajatest, siis natuke sarnasel teemal on kirjutanud oma blogis Inga seoses agilityga. Soovitan lugeda. Sealt tulevad välja ka mitmed erisused, mis arusaadavalt eri alade osas on just seoses nõuetega koeramaterjalile.

Aga nüüd teema juurde. Kui iseloomustajad, nagu töövõime ja selge pea, on tavainimesele ehk natuke segasemad mõisted ning esimese mõttena ehk ei osatagi täpselt neid karakteristikuid täpsemalt ette kujutada, siis närvilisus on kindlasti oluliselt tuttavam teema. Kui ma räägin närvilisusest seoses teenitustõugu koertega, siis minu jaoks on suurimad probleemid järgmised:

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest vol.2

Jätkaks aruteluga koeramaterjalist ja selle hindamisest läbi eksamite. Mainisin eelmises kirjutises, et üks vägagi oluline näitaja on selge pea. Selge pea tähendab peamiselt koera oskust lugeda situatsiooni ning sellest lähtuvalt lülituda kiirelt ümber ilma, et nö jäädakse "vanasse" kinni. Ehk siis nii võime lugeda kui võime lülituda ümber. Kui paljud mõistavad, et selge pea on oluline näitaja varrukaosas, siis tegelikult on ta seda ka kuulekuses ja jäljel.

Koeramaterjalist. Eksamitest. Hindamisest

Tulles tagasi koolitustemaatika juurde kirjutaks täna ühest teemast, mida puudutasin pikemalt Koolitajate ja kohtunike algkursusel, kus möödunud nädalavahetusel loengut lugesin. Muide enen,kui hakkate lugema seda teksti soovitan pöörata tähelepanu eelmise teksti kommentaaridele. Sealt tuleb välja üks huvitav mõte seoses minu loengutega ja koolitajatega. Arvan, et see minu vastus seal kõige lõpus oleks kasulik kõigil blogi lugejatel läbi lugeda, et nad ilmaasjata oma  koolitajatega ei vaidleks ja konflikti ei satuks.

Pealkirjaks pandud kolm sõna on terviklik pakett, mida peaksid arvestama nii kutsika võtjad, kasvatajad, koolitajad kui ka kohtunikud. See on tegelikult kogu koera koolitamise pika ajaloo võtmeküsimus ning sellele toetub tegelikult tänapäevane koera lai levik ning sõprus inimesega.
Kui inimene kunagi koeraga koos elama hakkas, siis juba sel ajal tegi ta valikuid. Ta jättis endale julgemate koerte kutsikad, kui oli vaja valvurit; valis kiiremad ja aktiivsemad, kui oli vaja jahile kaaslast jne. Tehes valikuid pööras ta väga suurt tähelepanu koera iseloomule, koostöö võimalustele temaga, tema kooitatavusele ning kogu seda tähelepanu pööramist ning inimese tähelepanekuid igapäevases elus võib ka nimetada eksamineerimiseks. Kui inimene mõeldes, et tal on vaja uut jahikoera või valvurit oleks petnud ennast ja "kirjutanud" mõttes sellele koerale juurde ilusaid omadusi, siis poleks tal olnud valvurit ja ta oleks võib - olla nälga jäänud. Tegelikult kogu eksamineerimise ning katsetamise loogika ongi ju sealt ajast pärit. Tegelikult meie tänapäevane IPO koos oma jälje , kuulekuse ja kaitseosaga on ju ka pärit sajandi tagusest ajast, kus oli vaja selekteerida koeramaterjali politseile , piirivalvele ja armeele. Järgnevalt räägiks lähemalt koera iseloomuomadustest ja karaketristikutest, mis näiteks teenistustõugu koera puhul rolli mängivad.

Üks selle koeragrupi suurimaid kvaliteedinäitajaid on töövõime.

Mis on ideaalne sooritus?

Eile oli mul tegelikult füüsilise ettevalmistus kõrval peas mõlkumas ikka veel lähtuvalt FCI kohtunike koolitusest lähtuvalt ka üks hindamise teema. Valisin kirjutamiseks esimesena mainitu, kuid täna kirjutaks ka teise ära.

Kui ma siin varem mainisin, et koerte soorituse hindamine võistlusplatsil ei ole subjektiivne vaid üsnagi objektiivne tegevus, siis tahaks siiski rääkida selle ühe teise nurga alt ka lahti. Kui me võtame ükskõik millised koolitusala eeskirjad (IPO, FH, KK jne), siis sealt loeb välja ideaalse soorituse kirjelduse ning samuti rõhuasetused, mida tuleks hindamisel arvesse võtta. Kohtunikutöö teeb raskeks just asjaolu, et selline kirjeldus jätabki tegelikult väga palju ruumi subjektiivsusele - mõne silmis oli koer viltu, mõne teise silmis polnud üldse nii hullult viltu.

FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.3.

Kirjutaks täna veel natuke nädala alguses algatatud teemast ehk mõtetest seoses FCI kohtuniku koolitusega. Räägiks natuke kohtuniku vastutusest ning kohtunikutöö sügavamast mõttest.
Hästi tüüpiline on, et kohtunik minnes hindama konkreetset eksamit kujutab ette, et vaadates koeri ja nende tööd on tema ülesanne anda sooritusele hinnang. Ehk nähes platsil rõõmsameelset koera, kelle omanik on palju vaeva näinud ja teda koolitanud mingi tasemeni, siis tuleks anda hinnag nähtule. Hästi suur viga, mis on lihtne tekkima on see, et kohtunik hakkab hindama koeramaterjali või koerajuhti. Ehk, kui nähakse, et koer on lahe ja rõõmsameelne, siis see koer meeldib ja talle antakse rohkem punkte. Sarnaselt hakkab kahju koerajuhist, kes on nii õnnetu ning siis premeeritakse algajat. Nii ei tohi teha. See on kogu hindamisloogika vastane. Hindamine käib reeglite järgi ja seal ei ole poolt sõnagi, et eelnevalt kirjeldatud väärtused lisapunkte annaksid.

FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.2.

Kirjutan veel täna natuke koolituse nö. taustsüsteemina tekkinud mõtetest. Nagu mainisin juba eelmises kirjutises, siis konkreetselt sellest, mis puudutab hindamist ning uusi eeskirju jne. jne. tuleb kindlasti jaanuaris loeng. Ehk se on sedavõrd pikk jutt, et seda siia kirja panna ei ole lihtsalt võimalik Olles siis nagu juba 3-s kord taolisel üritusel ütleks, et ma olin veidi skeptik selles osas, et kas nö. kolmandat korda minna on üldse mõistlik. Et räägitakse ju laias laastus ühest ja samast ajsast. Tagantjärgi ütleks, et oli väga kasulik minna. Ehk iga käiguga tegelikult muutub pilt järjest terviklikumaks. Kuivõrd iga kord esinevad erinevad inimesed ning neil on mõnevõrra erinev lähenemisnurk (mitte tõlgendus, vaid ühele ja samale asjale lähenetakse eri küljelt), siis saab

FCI kohtunike koolitus Hollandis

Istun Amsterdami lennujaamas, seljataga nädalavahetuse kestnud FCI IPO kohtunike koolitus. Pea on mõtteid üsna täis. Ütleks selliselt, et iga kord, kui on saanud sellel koolitusel viibida on IPO jälje, kuulekuse ja kaitse hindamise arusaamdesse tulnud juurde nii väiksemaid, kui ka suuremaid kilde, mis tervikut märksa terviklikumana võimaldavad näha. Mul on siiralt hea meel, et Eestis on terve rida inimesi – nii kohtunikke kui ka koerasportlasi ja – koolitajaid, kes igal aastal tunnevad huvi tollel üritusel räägitu suhtes. Nad tahavad areneda ning olla ühel päeval võrdväärsed koolitajad, sportlased või kohtunikud mistahes tugeva koeraspordi maa kolleegidega. Ka analoogselt eelnevatele aastatele, ma kindlasti teen jaanuaris loengu, kus üritan anda edasi kõik kuuldu. Ma ei hakka siin täna kirjutama pikemalt hindamispõhimõtetest, vaid räägiks hoopis

Kuidas eksamil/võistlusel keerulistes olukordades punkte säästa

Viimasel ajal KK eksamitel ja võistlustel kohtunikutööd tehes tekkis mõte panna kirja mõned tähelepanekud ja nõuanded, mis ehk võiksid aidata edaspidi mõnel koerajuhil soorituse käigus rohkem punkte saada või miks mitte ka treeningutel ühele või teisele asjale rohkem tähelepanu pöörata. Kohtunikuna on võimalik küll hinnata ainult seda, mida konkreetses soorituses näha on ehk loomulikult jääb alati koerajuhi otsustada, kuidas ta mingi olukorra lahendab - mõnest hetkel punkte vähendavast lahendusest (näiteks lisakäsk) võib vahel kasu olla nö koolituslikult (koer teeb sama elemendi paremini järgmises harjutuses või järgmisel eksamil/võistlusel). Loomulikult läheb iga koerajuht eksamile või võistlusele näitama oma parimat sooritust ja mõned vead võivad tulla väga ootamatult ja tekitada koerajuhis segadust, et kuidas edasi käituda. Järgnevalt proovingi mõned sellised soovitused kirja panna, mis ehk võiksid sellisel hetkel meenuda ja natuke aidata.

Üldist. Kui koerajuht soovib mõne harjutuse kohta midagi küsida, siis on seda võimalik teha enne soorituste algust või ka oma soorituse käigus, kuid siis kahe harjutuse vahelisel ajal. Kui hakata harjutuse ajal kohtunikuga suhtlema, siis on see enamasti koerale üksjagu häiriv (koerajuhi tähelepanu on mujal) ja koer võib teha käsil olevas harjutuses vigasid, mida muidu ei oleks juhtunud.