Tuesday, December 13, 2011

FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.2.

Kirjutan veel täna natuke koolituse nö. taustsüsteemina tekkinud mõtetest. Nagu mainisin juba eelmises kirjutises, siis konkreetselt sellest, mis puudutab hindamist ning uusi eeskirju jne. jne. tuleb kindlasti jaanuaris loeng. Ehk se on sedavõrd pikk jutt, et seda siia kirja panna ei ole lihtsalt võimalik Olles siis nagu juba 3-s kord taolisel üritusel ütleks, et ma olin veidi skeptik selles osas, et kas nö. kolmandat korda minna on üldse mõistlik. Et räägitakse ju laias laastus ühest ja samast ajsast. Tagantjärgi ütleks, et oli väga kasulik minna. Ehk iga käiguga tegelikult muutub pilt järjest terviklikumaks. Kuivõrd iga kord esinevad erinevad inimesed ning neil on mõnevõrra erinev lähenemisnurk (mitte tõlgendus, vaid ühele ja samale asjale lähenetakse eri küljelt), siis saab
sellest nn. ühest ja saamst asjast ülevaate nö. eri külje pealt vaadatuna. Et nagu esimesel korral oli 2D , siis 3D ja nüüd nagu 4D. Ehk see annab IPO hindamisest ka märksa terviklikuma pildi. Ütleks nii, et tõenäoliselt see on ka üks peamisi põhjuseid, miks sellele üritusele kogunevad ikka ja jälle iga aasta sisuliselt kõik maailma parimad kohtunikud. Koos istudes ja arutades ning üksteist kuulates on võimalik säilitada seda nö. ühtlast pilti ning saada seda veel ühtalsemaks lihvitud.

Ma olen aru saanud, et Eestis paljude inimeste jaoks on FCI koolituseeskirjad selline suhteliselt amorfne keha. Ehk paljud ei saa aru täpsemalt nende tekkemehhanismist ning seetõttu ka täpsest hindamisest. See on nagu hall toon, mida ühed kirjeldavad tume- , teised helehallina. Ka mina mõtlesin veel 4-5 aastat tagasi sarnaselt, et koera töö hindamine on selline töö, kus võtad eeskirja, tekitad oma tõlgenduse ning siis lähtuvalt oma hindamiskogemusest kujundad selle tõlgenduse aina selgemaks. Ehk nagu näituse inimesed armastavad öelda, et sellele kohtunikule meeldib suurem pea ja sellele sirgem selg. Täna ma saan aru, et minu selline arusaam oli ennekõike tingitud asjaolust, et olles 15 aasta jooksul käinud Eestit külastanud Soome kohtunike hindamisloengutes olin kuulnud hästi palju erinevaid versioone. Nad omasid küll ka sarnasusi, aga oli ka palju erinevusi. Ma ei taha öelda, et Soome kohtunikud halvad oleksid, aga paratamatult on tegemist nagu telefonimänguga, et mida kaugemale originaalist jutt jõuab, seda rohkem ta muundub ja omandab rääkija enda tõlgendust ja värvinguid. Kui sinna kõrvale vaadata ka nii omade kui ka väliskohtunike hindamisi Eestis, siis see ilmselgelt kinnistab seda pilti, et hindamine ongi mingi subjektiivne nähtus.

Olles nüüd istunud mõnda aega FCI töökoerte komisjonis ning näinud reaalselt kõrvalt ja osalenud IPO eeskirjade tekkimise juures ning käinud kolm korda FCI kohtunike koolitusel on mu pilt eeskirjadest ja hindamisest omandanud hoopis teise arusaama.

Kujutaks ette, et on inimesi, keda see huvitab ning seetõttu kirjutan siia natuke tausta, kuidas tekivad eeskirjad. IPO eeskirjadel nagu kindlasti ka paljudel teistel eeskirjadel on oma ajalooline taust. Ehk läbi sajandi on välja joonistunud kindlad ja konkreetsed arusaamad antud ala hindamisest. See nö. ajalooline taust on joonistunud välja väga konkreetseks hindamiseks ning konkreetseteks eeskirjadeks. See tähendab, et näiteks Kesk - Euroopas on olemas väga laiapõhine nö. ajalooline mälu, et mis on millega seotud ning kuidas tuleb mingeid asju hinnata. See nägemus on tekkinud suuresti selle põhjal, et Kesk - Euroopas on tegelikult juba sajandi olnud väga tugev koerasportlaste , - kohtunike , ja - koolitajate grupp. Sellest on hiljem kujunenud välja FCI Töökoerte komisjon. See grupp on omavahelistes vestlustes ning vaadates teineteise hindamisi ja jagades kogemusi kujundanud alast ja selle hindamisest väga ühese arusaama. Kui nüüd iga 4-5 aasta tagant kerkib taas ülesse vajadus ühel või teisel põhjusel eeskirju nö. ümber teha või viia sinna siise mingeid uuendusi, siis kaasataksegi see nö. tihedam grupp, kes on asjade taustaga ning sisuga üheselt kursis. Uutel IPO eeskirjadel on kohe tiitelllehel kirjas need nimed, kes osalesid uute IPO eeskirjade loomisel. Ehk need on inimesed, kes ise teavad palju ala taustast, kes omavad väga laia kogemust ning samuti on suurema ühte moodi mõtleva kogukonna nö. esindajad.

Need loetletud inimesed, siis toetudes kirjeldatud taustale kogunevad ning arutavad, mida toob kaasa ühe või teise punkti muutmine või lisamine antud taustsüsteemis ning kuidas seda tuleks nö. tervikliku vaatenurgast tõlgendada. Antud IPO eeskirjadesse on sisse kirjutatud väga palju varem hindamise aluseks olnud nö. kirjutamata reegleid. Samas on aga väga palju jäänud ka kirjutamata. Põhjus, miks palju asju on kirjutamata on tegelikult see, et esiteks kirjutades kõik sisse läheks eeskirjad juba käsitlematult mahukaks ning samas ei ole võimalik selliselt hinnata, et iga liigutusega kaasneb mingi + punkt või - punkt. Teisisõnu eeskirjade näol on tekkinud mingi raamistik, mille ulatuses sarnase ettevalmistusega inimesed oskavad sarnaselt hinnata.

Täiesti loogiliselt suudavad ühest koolitust eeskirjade ja hindamise osas teha vaid need nö. ise eeskirju loonud inimesed. Selliselt on ta ka FCI kohtunike koolitusel alati olnud. Need inimesed on need, kes teavad punktide sisu, tausta ning tõlgendust. Kui meie Eestis tahame veel paremini läheneda muule maailmale ning saada täpsemalt aru eeskirja eri punktidest, siis tasub meil koolitama kutsuda just eeskirjade esilehel ülesse loetletud härraseid. Õnneks on meie juures ka üks neist (Alfons van den Bosch) käinud. Olles ise käinud seal FCI koolitusel olen ma iga kord teinud siin ka koolituse võttes aluseks 1:1-le sealsed slaidid ning rääkides 1:1-le seda juttu, mis seal räägiti. Mulle tundub, et selliselt on võimalik seda tõlgendust tuua võimalikult täpselt ka meie inimesteni. Ma olen kuulnud mitmeid inimesi seljataga rääkimas, et miks Aivo arvab, et tema hindamine on see ainuõige, millega ta võtab endale vabaduse meie kohtunikke koolitada. Ma ütlekski selle kohta, et mul on südamest kahju, et osad inimesed ei suuda Eestis minna isiklikust tasemest kaugemale ja kõrgemale ning näha, et need koolitused ei ole olnud Aivo poolt tehtud koolitused Eesti inimestele vaid nö. FCI koolitusel salvestatud osa Eestis mahamängimine.

Kui me räägime meie oma kuulekusest ehk KK-st, siis kuidas seda vaadata. Kust tekib sellele alale nö. see ajalooline taust, teadmiste ja tõlgenduste baas jne. Ma ütleks selle kohta nii, et meil Eestis ei ole KK-l nii laia harrastajaskonda, nii pikka ajalugu ega nii üheseid arusaamu ja tõlgendusi, et me suudaks ülal pidada täiesti oma, iseseisva omamoodi tõlgendusega ala. KK on algselt loodud saksa lambakoerte inimeste poolt ning tehtud nö. teenistuskoerte kuulekuseks ning baseerunud suuresti IPO B osa kuulekusel. See samm oli kunagi hästi targalt tehtud, sest sellega oli võimalik nö. kopeerida üle kogu IPO B hindamise ja ülesehituse loogika ning saada alale nö. taust. Ehk selliselt tekkis meile nö. seljatagune, millele toetuda. Soovides teha aga alast nö. kohalik ala sai selle madalamaid astmeid harjutuste ülesehituse osas lihtsustatud. Teisisõnu harjutused on lihtsamad, kergemini koolitatavad ja ka sooritatavad, aga hindamise kogu loogika on ikka sama. Täpselt sarnaselt ju tekkisid IPO le juurde ka IPO- V ja IPO - ZTP.

Kui nüüd kuulata, kuidas osad inimesed Eestis tahavad KK hindamise nö. IPO kuulekusest lahti siduda ja teha sellest mingi ebamäärase oma Eesti ala, siis tekibki küsimus, et kust tekib sellisel juhul selle ala nö. hindamistaust, see nö. ajalugu. Nagu öeldud on meie harrastajaskond nii väike ja kohtunikud ning koolitajad ikkagi liiga ebaühtalsed, et meil tegelikult ei ole võimalik luua nö. oma enda taustaga oma enda ala. Põgusal vaatlusel tundub, et mis seal siis teha pole, kirjutame lihtsalt eeskijra sisse muudatused ja klaar. Aga kui me võtame eeskirjast välja näiteks meil siin palju kirutud (minule küll arusaamatult, miks?) punktid, et miks koeraga ei või harjutuste vahel mängida ja miks koer peab ikkagi kontsentreeruma ja otsa kogu aeg vahtima, et kodukoertele on see ülejõu käiv, siis nende punktide mahatõmbamisega tekibki kohe tühimik. Kuidas peaks siis koera hindama, mis piires oleks abistamine või mängimine lubatud, kuidas seda tõlgendada jne. Tegelikult teikiks olukord, kus eeskirjas oleks sees punktid, millede osas puuduks ühene tõlgendus ja seoses sellega ei oleks võimalik enam isegi mitte üritada kohtunike koolitust üheselt mõistetavale teele suunata.

Eelnev on muideks ka üks põhjuseid, miks soomalsed jupp aega tagasi loobusid oma kohalikust kuulekusest. Ehk nad asendasid kohaliku kuulekuse lihtsalt matsust kõikides alades IPO - B ga, et nö . tekitada ühtalsem kohtunike koolitustaust, muuta erinevad alad samadele koertele lihtsamini mõistetavaks ning üleminekud sujuvamaks.

No comments:

Post a Comment