Tuesday, August 2, 2022

Sportkoera aasta 2021 kokkuvõte

 2021 aasta kohta võib nö. ühe lausega kindlasti öelda, et tegemist oli teatud mõttes viljade küpsemise aastaga. 2019 aastal sattus kuidagi selliselt kokku, et meil klubisse tuli korraga treenima 5 peaaegu ühevanust koera:

Kiirastulen Eetu, keda koerajuhina treenib Kaidi oli sündinud jaanuaris 2019
Wunderstern Spicy, keda juhib Ülle ning Wunderstern Savage koerajuhina Martin olid samuti sündinud jaanuaris 2019. Lisaks  Imzedrift's Niomi koerajuht Anu ning  Imzedrift's Nolan koerajuht Tõnis olid mõlemad sündinud sama aasta aprillis.

Viie ühevanuse koera treenimine kõigil kolmel alal oli üsna kõva väljakutse, sest kutsikaiga nõuab üsnagi palju tööd ning kõikide koerajuhtidega oli vaja üsna palju abis olla.
 2021 aastaks olid need koerad kõik natuke alla või peale 2,5 aastat vanad. Nüüd oli aeg hakata andma lihvi, mis tehtud töö ja koeramaterjali kenasti särama paneks.

Mina koolitajana, olen hästi süsteemne. See tähendab, et kutsikat koolitades teen ma teatud asju, mis on määravad näiteks alles koera täiskasvanuks saades ning tee suurtele võistlustele koosneb mitmetest verstapostidest, milledel on kõikidel oma roll. Tänapäevane koerasport ei ole enam nii lihtne ja üheülbaline, nagu ta oli kunagi 10 aastat tagasi. See tähendab, et näiteks koer saab vaid sel juhul kõrvalkäigu võrratu, kui ta lisaks pidevale kontakti hoidmisele näitab kõrvalkäigul võimsust, jõudu ja head instinkti, läheb pööretesse ja väljub pööretest täpselt õiges asendis jne. Samuti on määravad üleminekufaasid, lahtilaskmisel õigesse domineerivasse meeleolusse ümberlülitumise kiirus jne. kaitses. Ehk siis olulised on lugematud detailid, mistõttu võhikule kõrvalvaadates ideaalsena tunduv harjutus võib nende detailide vigade tõttu hindeks saada lihtslt hea või lausa rahuldava.

Eetul, Spicyl ja Savagel olid eelnevast aastast juba all IGP 1 tulemused, Nolan ja Niomi aga tegid oma esimest IGP starti. Minule kui koolitajale tundus, et sihtides kõrgele on nüüd just see tõe hetk, kus on oluline nö. jalad põhja maha saada. Kui mõelda, et inimene on 2,5 aastat tööd rühmanud teha, siis osad inimesed kipuvad arvama, et see inimene on kindlasti õnnelik ja motiveeritud, kui ta eksamile minnes saab hindeks 93+ 95 + 97. Et selline punktide üleküllus laeb inimest meeletu motivatsioonienergiaga ning selle najal sõidab koerajuht veel pikalt. Minu peas on tegemist aga sellisel juhul pea liivaalla peitmisega. Mina leian, et arendav on teada võimalikult vara oma vigasid, et oleks võimalik nendega tegeleda ning siis juba kõrgematel võistlustel olla löögivalmis. Igal juhul on kasulikum saada karm tõde teada võimalikult varakult, et oleks info mille najal nö. paremaks treenida.

Eelnevale toetudes tekkiski mõte, et kutsume IGP eksamit hindama Soome ühe parima kohtuniku Tero Oravasaari. Lisks eelloetletud koertele osalesid veel Enely ja Hepsi ning Mari ja Quartz. Olles eelnevalt näinud Tero hindamisi nii MM del kui ka Soome meistrivõistlustel teadsin, et tal on silma kõikidele peenetele detailidele ja selline kohtunik olekski nö. parim valik, et saada hetkeolukorrast selge pilt.
Eksam oli nagu lahinguväli, kus enamusel osalejatest ühe või mitme ala punktid jäid alla 80 punkti.  Neid nö. pisikesi detaile, mis parandamist vajasid oli ikka kuhjaga. Ning need kuhjad kokku tõidki palju miinuseid. Omamoodi äge oleks olnud teha eksamijärgselt videot, kus enamus osalejaid istus platsi ääres üsna hääletult ning mõtted peas olid pigem hallima tooniga. Esimene treening peale eksamit oli natuke ikka suhtlemist teemal, et mida ja kuidas edasi. Aga sealt kasvaski juba edasi plahvatuslik soov parandada probleeme. Säde inimeste silmis ja töötahe oli tõeliselt äge. Eks ma motiveerisin ja suunasin, nagu oskasin.Juba esimeste treeningutega peale eksamit said osadel koertel mitmed  asjad palju paremaks. Järgmise nö. ülesastumiseni oli veel natuke aega ning täiesti selgelt oli aru saada, et eksamilt tulnud kogemustepagas toidab selle hooaja kenasti lõpuni ära.

Järgmine koht, kus saaks ennast tõestada ja tehtud töö olukorda hinnata olid ESLÜ MV sed. Võistlustele pidid välja minema Ülle ja Katrin, sest Martini koeral oli seoses ühe tobeda vigastusega mõned nädalad pausi treeningutes. Kui võistlusteni oli jäänud veel paar nädalat tuli Martin koeraga trenni ning olukord nägi välja üllatavalt hea. Siis saigi otsustatud, et teeme, mis võimalik ja läheme temaga ka starti. Kui Katrini koerale olid ESLÜ MV sed juba mitmendaks ülesastumiseks ja nii koerl kui koerajuhil oli kogemust üksjagu, siis Ülle ja Martin omades 2,5 aastast koera, oli see mõlemale koerajuhile ja ka koerale esimene ülesastumine nii suurtel võistlustel.

Nagu ma juba varem mainisin, on minu treeningutel ja minu nägemuses koeraposrdist kõigel oma koht süsteemis. Mõte, miks Ülle ja Martin võiksid startida oli kantud ennekõike sellest, et soov oli anda mõlemale koerajuhile esimese nö. suurema võistluse kogemust, mis neid koerajuhina arendaks. Samas oli soov näha koeri staadionil võistlemas, et õppida tundma koerte ja treeningtaseme nõrki kohti, millede najal siis juba uut hooaega hakata ette valmistama. Tulemusel, mis sellelt võistluselt tuleb polnud mingit tähtsust, oluline oli startida ja saada kogemust ja infot.

Ma olen kogu selle aja, mis ma koeri olen treeninud imestanud seda, kuidas üsnagi olematu koolitus- ja võistluskogemusega inimesed kompenseerimaks oma poolikuid teadmisi ja olematuid tulemusi üritavad teisi maha teha ja selle najal oma ego upitada.Nii oli ka seal võistlusel, kus üks meie Eesti koolitaja käis ja pruukis suud teemal, et Aivo sunnib noori koeri nagu lapssõdureid platsile võistlema. Eks muidugi selline suupruuk tuleb andeks anda, sest inimesed, kes selliseid asju räägivad lihtsalt ei oma kogemust ja seetõttu olekski naiivne arvata, et jutt oleks kuidagi mõistlik ja loogiline. 

Võistlus lõppes selles mõttes ägedalt, et Katrin ja Jäqsy võitsid ja tulid ESLÜ meistriks ning Ülle oma noore koerga tehes oma elu esimest IGP  3 starti platseerusid neljandaks saades kõigil aladel kenasti üle 80 punkti. Martini koer sai paraku kaitses disklahvi ning eks se eoli ka teatud mõttes ju ootuspärane, et vähese treeningu miski nõrgem koht võib mõraneda. 


Kaidi ja Max (Kiirastulen Eetu) ei saanud sellel võistlusel võistelda, kuivõrd meil Eestis on juba mõnda aega tavaks olnud, et arendame pigem kitsama huvigrupi huve kui Eestii koerasporti laiemalt. See tähendab, et starti pääsevad küll muu maailma koerad, kuid mitte Eesti enda koerad, kes on teisest tõust.
Kaidile oli selleks nö. katsevõistluseks EDÜ meistrivõistlused, mis Eesti MV ste ärajäämisel olid Eesti 2021 aasta suurimad võistlused. Stardis oli kogu Eesti paremik. Kuna võistlus toimus Kaidi jaoks võõral platsil oli hea koera testida sellistes oludes. Kaidi ja Max paugutasid aga ägedalt võites kogu võistluse 279 punktiga. Kui nüüd kasutada eelpool toodud terminit, siis "lapssõdur" võitis Eesti suurimad võistlused ära. Mul muidugi selle üle äärmiselt hea meel, sest Kaidi polnud enne Maxi koolitanud mitte ühtegi koera ning mul suur rõõm, et oskasin teda kõikidel aladel selliselt juhendada, et ta oma esimese stardiga kohe platsi puhtaks lõi.

Selles mõttes ju jällegi äge aasta kus minu käe alt tulnud Sportkoera koerad võitsid samal aastal kaks Eesti suurimat võistlust. Teatud mõttes täiendas see kenasti senist rida, kus pea igal aastal on meie klubiss etulnud üks või mitu medalit Eesti suurvõistlustelt.
Seda tulemuste statistikat näeb Sportkoera kodulehelt http://www.sportkoer.ee/tulemused/

Samal kuul sai korraldatud veel ka lisaks IGP eksam, kus Niomi ja Nolan ning ka Quartz oma IGP 2 tulemuse said. Sellelt baasilt oli juba hea minna uuele treeninghooajale vastu, sest hooaeg oli toonud meeletus koguses teadmisi koerte käitumisest erinevatel platsidel ja erinevates olukordades. Samuti oli see andnud palju kogemust koerajuhtidele, mis kõik on oluline tuleviku teed sammudes. Selle kogemuse ja teadmise baasi on hea hakata ehitama üles uut hooaega, sest nii minul kui ka koerajuhtidel on väga hea arusaam, millega ja mis mahus peab tegelema.