Koerasport ja mõningad koera iseloomuomadused

Eestis toimusid esimesed koeraspordi alased võistlused juba pea 20 aastat tagasi. MM del on käidud ca. 10 aastat ning sama aeg on korraldatud ka Eesti meistrivõistlusi. Ma olen üsna veendunud, et tänasel päeval ei ole enam väga palju inimesi, kes arvavad, et spordis on võimalik olla mistahes koeraga. Mõeldakse aina rohkem koera iseloomuomaduste ja närvisüsteemi peale. Hoopis teine teema on see, kuivõrd osatakse seal vajalikke asju näha ning kuivõrd adekvaatselt hinnata ja väärtustada. Tänases loos kirjutan sellistest komponentidest nagu koera aktiivsus, pehmus/kõvadus ning nende mõjust koera enesekindlusele.

Belgia lambakoer malinoisi treenimise omapärad

Kui vaadata laia maailma koeraspordis (IPO-s) toimuvat, siis hakkab selgelt silma, et nö. üldpildis domineerivad kaks tõugu : tööliini saksa lambakoerad ning belgia lambakoerad malinois.  Malinois on maailmas sportkoerana ja teenistustõuna olnud kasutuses juba pikalt. Ka Eesti jõustruktuurid kasutavad malisid juba jupp aega. Vaadates, aga Eesti koolitusmaastikul toimuvat peab aga tunnistama, et meil on tööliini malinois pigem ikkagi rohkem uus teema. Kui võrrelda nö. absoluutkriteeriumite järgi, siis on hea tööliini sakslane ja mali oma võimetelt võrdsed ning sportkoerana samaväärsed. Mali  kiired sooritused ning hästi koolitatud koera efektne töö on paratamatult tõstnud Eestis märkimisväärselt huvi antud tõu vastu. Kui veel mõni aasta tagasi kuulis Eestis peaasjalikult jutte teemal, et mali on närviline ja saagil töötav jne. jne. ning soovitusi ikkagi spordiks hankida endale saksa lambakoer, siis viimastel aegadel toimuvat jälgides on näha selget lumepalliefekti, kus aina rohkem ja rohkem tuntakse huvi malide vastu ning üsna tihti on kuulda uudiseid taas uutest malikutsikatest, mis Eestisse on toodud. Olles koolitanud 20 aastat koeri ning olles puutunud erinevate seminaride käigus kokku päris suure hulga malidega arvasingi, et oleks kohane natuke malinoisi koolituse osas mõtteid jagada, mis inimestele kasulikud võiksid olla.

Üleminekufaas kaitsekoolituses

Üleminekufaas on väljend, mis aina rohkem käib läbi kaitsesoorituste hinnangutest. Iseeensest on see termin üsna vana, sest tegelikult vaatasid kohtunikud üleminekufaasi juba ka varasematel aegadel. Seoses uute IPO eeskirjadega aastal 2012 tõusis aga üleminekufaas lausa kuninglikku staatusesse. Räägiks siin järgnevalt pikemalt sellest äärmiselt lühikesest ajahetkest kaitsesoorituses, mis paraku maksab palju punkte. Kasutan oma loo juures videoid, mida olen kasutanud ka oma kaitsekoolituse loengus üleminekufaasist rääkides.

Kasulikku lugemist koera koolitamisest

Nagu ma oma eelmises kirjutises mainisin olen siit blogi kõrvalt kirjutanud artikleid ühte teise kohta. Nüüd on siis aeg tutvustada uut ja loodetavasti inimestele huvi pakkuvat kanalit.

Kaitsetreeningute areng kutsikast noore koerani

Arvestdes, et IPO koosneb 3-st alast olen ma blogisse kirjutanud ikka tänamatult vähe kaitsetrennidega haakuvast. Inimesed võivad küll mõelda, et kaitsekoolitus on ennekõike varrukameeste rida ning küll nemad juba teavad, mida tegema peab, aga see ei ole päris õige. Tegelikult on kaitsekoolitus ennekõike tiimitöö, kus varrukamees ja koerajuht koos koera edasi viivad. Mida paremini saab koerajuht toimuvast aru ning mida paremini oskab ta platsil käituda, seda kiiremini ka areng kulgeb. Täna räägiks kutsikaga tehtavatest kaitsetreeningutest nö. noore koera osasse üleliikumisest. Panen illustreerimiseks ka video.

Raske treeningul, kerge lahingus

Tänast lugu ajendas kirjutama osaleiselt nädalavahetusel toimunud eksam, aga ka valitsev olümpiameeleolu. Oma osa mängib kindlasti ka Eesti Ekspressis ilmunud lugu, milles küsimustele vastas Kristjan Pork (lugege kindlasti, see on väga hea artikkel). Konkreetsele artiklile sai lingitud ka Sportkoera Facebooki kontol. Tänase kirjutise pealkiri on tegelikult üsna kulunud fraas ning seda olen vähemalt mina küll kuulnud lapsepõlvest peale. Juba sel ajal , kui ma veel aktiivselt kergejõustikku tegin oli see mõte tihti nö. tagant kiusajaks, kui pidi "veri ninast" harjutusi tegema. Kasutasin pealkirjas seda kulunud fraasi ennekõike sellepärast, et lihtsalt paremat ei ole.Räägin täna nii jäljest, kuulekusest kui ka kaitsest.

Soojendamise ja venitamise vajalikkusesest

Paljudele tundub kindlasti veider praegusel ajal, kus õues on  suvi, mitte külm talv, lugeda teemat soojendamisest. Ma tegelikult ei kirjuta antud teemast praegu mitte sellepärast, et Eesti suvi ongi selline jahedapoolne ning kogu aeg nagu oleks külm ja tahaks sooja juurde, vaid ennekõike sellepärast, et just suvisel perioodil kipuvad inimesed treeningule eelnevalt koerad soojendamata jätma.

Kui me toome võrdlusi inimspordi poolelt, siis kes iganes on mingit trenni teinud teab väga hästi, et enne võistusrajale astumist kulus päris palju aega soojendamisele, venitamisele ning näiteks jooksualadel ka nö. lahtijooksmistele. Nii palju, kui mina olen sporti teinud, ei mäleta ma küll, et ma kunagi oleks kohanud kedagi, kes saabus staadionile, tuli võttis pika dressi seljast ning läks otse stardipakkudele.

Soojendamisel on tegelikult kaks eesmärki. Ühest küljest on ta ennekõike vajalik selleks, et lihased soojaks saada ning sellega vältida võimalikke vigastusi ning teisalt annab see üsna oluliselt juurde soorituse tulemusele, sest soojendamisega nö. viiakse lihse töö juba nö. ootevalmis ehk ta nö. töötatakse sisse. Koertega on tegelikult täpselt sama.

Lahtilaskmisest varrukas

Ma olen kirjutanud varem siin kaks artiklit lahtilaskmisest :
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/kask-lahti-koerte-koolitamises.html
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/veel-kasust-lahti.html
Täna räägiks pikemalt just varrukaplatsil toimuvast. Lahtilaskmine on arvestades koeramaterjali ja koolitustaset üsnagi raske element. Keeruliseks teeb olukorra koera jaoks just see, et olles haardes (ehk saagiinstinkti mõju all) peab ta tulema kiirelt nö. kuulekuse alla, et sealt koheselt siirduda kaitseinstinkti poolele. See nö. kolmest alalõigust koosnev üleminek peab toimuma sisuliselt sekundi jooksul. See seab aga üsna tugevad nõudmised koeramaterjalile ning samuti koolitusele.

10. juuni IPO eksamist, koerakoolitusest ja suhtumisest.

Nagu kombeks on olnud, peale igat üritust, mis kuidagi haakub Sportkoeraga, olen kirjutanud mõne sõna üritusest, sooritustest jne. Eile korraldasime IPO eksami, et koerad saaksid oma treeningute taset kontrollida ning võimaluse IPO lainel edasi liikuda. Ma pean tunnistama, et eile oli üks tõeliselt lahe päev, mis valmistas palju rõõmu. Emotsionaalselt mõjusid kõigi koerte kaunid sooritused (kahju, et Veikol jälg küll natuke nihu läks, aga järgmine kord tuleb paremini), sealhulgas mitu väga ilusat jälge ja kuulekust ning kõikide koerte hea kaitsesooritus. Kuid kahtlemata kõige südant soojendavam oli asjaolu, et omadele kaasa elama oli tulnud sisuliselt kogu Sportkoer. Puudu olid vaid üksikud inimesed, kellel oli eelnevalt selleks päevaks juba midagi ees (näiteks välisreis). Seda tuge ja kaasaelamist oli ikka õhus täitsa tunda. Kui juba mina tundisn, siis kindlasti tajusid seda ka osalejad ise. Tänud kõigile kaasaelejatele ja abilistele. Aga täna ma ei hakka siin lahti analüüsima kellegi sooritust või selle tagapõhja vaid räägin hoopis muust. Ma tean, et mu järgnev kirjutis ajab jälle osadel harja punaseks, nagu eelmise nädala saksa lambakoera teemalised kirjutised, aga need on need mõtted, mis mul peale eksamit peas keerlesid ning need panen ma siia kirja.

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest

Ma täiesti adun, et mingid inimesed ootavad jäljejutu järge, kuid kahjuks nad peavad täna taaskord pettuma, sest kirjutan hoopis muust. Ma olen siia blogisse kirjutanud koolitusnõuannete vahele ka nö. arvamuslugusid haakuvalt koolitusega ja koeraspordiga. Inspireerituna eile Facebookis alguse saanud statistikaminutitest kirjutaks täna ka ühe sellise loo.  Kes pikka juttu lugeda ei viitsi , vaadake allpoool tulevat statistikat, sest see peaks olema kõigile huvitav lugeda. Ma olen juba mõnda aega erinevates foorumites ning seltskondades üsna kriitiliselt sõna võtnud mitmetel koerakoolitusega haakuvatels nö. üldpoliitilistes küsimustes. Samuti olen päris tihedas taktis arvamust avaldanud seoses saksa lambakoera ga haakuvaga Eestis. Kahjuks on need foorumikirjutised jäänud erinevate sopaloopimiste laviinide alla ning sealt on kaduma läinud esialgne mõte. Seetõttu mõtlesin, et kirjutan täna siia ühe tervikliku loo, millega üritan välja tuua mõningaid valupunkte ja tendentse Eestis. Ütlen kohe sissejuhatuseks ära, et antud artiklis tuleb juttu peaasjalikult saksa lambakoerast. Paljud inimesed peavad mind dobermanniinimeseks ning leiavad, et ma ei tohiks üldse saksa lambakoera teemal sõna võtta. Samas pean aga tunnistama, et saksa lambakoer on minu jaoks ikkagi Eesti koolitusmaastikul tõug number 1 ning seetõttu pean selle tõuga toimuvat väga väga tähtsaks ja määravaks. Sellest ka minu mure. Kui praegused tententsid jätkuvad, sisi lähimate aastat ejooksul peab see tõug taanduma, sest peale tulevad malid lihtsalt võtavad jõuga . Samuti leian ma seda, et olles koolitanud ligi 20 aasta jooksul päris suure hulga saksa lambakoeri mingi tulemuseni, olen ma tegelikult oluliselt rohkem saksa lambakoera inimene , kui need, kellel kuskil aianurgas ketis üks just õnnekombel seda tõugu koer haugub.

Minu jaoks on saksa lambakoer teinud Eestis läbi täiesti uskumatu arengu.

Kaitsesoorituse hindamisest

Eelmisel nädalal pooleli jäänud jälje teemat jätkan järgmisel korral. Pole pikka aega kirjutanud midagi kaitsekoolitusest. Kuivõrd võistlushooaeg on käima lükatud, siis oleks viimane aeg natuke täpsemalt kirjutada kaitse nö. hindamiskriteeriumitest. Täna kirjutan konkreetselt nö. 5 erinevast faasist, mis on IPO- C osas nö. eraldi hinnatavad osad ning mida kohtunik peab oskama näha. Arvan, et ka meie koerasportlastele tuleb kasuks, kui nad õpivad koera kaitsetöös rohkem detaile nägema. See aitab paremini mõista hindamist ning samas ka annab parema ettekujutuse, kuidas koer peaks olema ette valmistatud. 

Need, kes on 10 – 15 aastat Eestis koeraspordis olnud mäletavad veel väga selgelt aegu, kus koerad saanud haarde närisid nagu krokodillid, lahti laskmisel rebisid varrukat, lõpuks siiski varrukast irdununa hakkasid haukuma, kuid haarasid pidevalt taas hammastega varrukast ning tonksasid varrukameest. Kui vaadata tolleaegseid tulemusi, siis kõik need koerad said IPO-C osas üldjuhul tulemuse ning teinekord ka üsna kõrge. Raske on tegelikult leida seletust, et miks neid sedavõrd suuri vigu nii hellalt koheldi. Tõenäoliselt on põhjus asjaolus, et väliskohtunikud ei tahtnud meie nö. idaneva hakkavat koerasporti sellega kohe seisma panna, et igal võistlusel kõik koerad läbi kukuvad. Kuigi samas osad Sooem kohtunikud hindasid ka samade kriteeriumite järgi , nagu kodumaal. Samuti on kindlalt põhjus ka asjaolus, et 10 aastaga on ala maailmas meeletult arenenud. Kuivõrd koolitajate ja kogu koerakoolituse tase on maailmas teinud läbi meeletu arengu. Selles valguses on ka hindamiskriteeriumid mõnevõrra muutunud ning täna pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu koera pea tasakaalukusele ehk sellele, kuivõrd koer suudab olla tugev ja dominantne erinevates instinktialades ning kui kiiresti ümber lülituda..

Juba seistmes aasta kasutusklassis - Kairi & Apollon

Kairi muljeid 2012. a ESLÜ peaerinäitusel osalemisest:

Meie eilne esitlus Apolloniga ESLÜ peaerinäitusel kasutusklassis jäi arvatavasti viimaseks :) . Arvestuslikult teeb see juba seitsmes aasta-hooaeg kasutusklassis tulemuslikult osaleda ja seda on ühe suure isase sakslase jaoks vist päris palju. Siinkohal tahangi tänada Aivo Oblikat, kellega koostöös oleme suutnud Pollat nii kaua varrukavormis hoida! Üks asi on teha koerale koolituse algpõhi, aga hoopis teine asi on seda ka niipalju aastaid hoida, ühe varrukamehega :) . Ning kõige suuremat headmeelt valmistab veel see, et vaatamata mingisugusele häälepaelte probleemile, suutis Apollon teha väga korrektse viimase varrukasoorituse. Võtan suure komplimendina ka kohtuniku ekstra ütlust minule, et „oled väga head tööd teinud selle suure Poniga!“

On tõeliselt uhke tunne omada sellist koera ja treenerit, kellega koostöö sujub nii suurepäraselt niipalju aastaid!  Aitäh Sulle Aivo!

Kairi

Psüühilisest pingest ja stressist ning selle mõjust sooritusele

Kirjutaks täna sellisest teemast, mis haakub iga spordialaga ning täiesti arusaadavalt ka koeraspordiga. Rääkides psüühilisest pingest ja stressist ei käsitle ma seda mitte koerajuhi kohaselt vaid pidades silmas koera. Kõik inimesed, kes on harrastanud mingilgi määral koerasporti, on üsna reaalselt vähemalt mõelnud koera füüsilise ettevalmistuse peale. On kindlasti ka üksjagu inimesi, kes on heade tulemuste nimel leidnud aega lisaks koera koolituslikule treenimisele sinna kõrvale füüsilise põhja ladumiseks. Samuti olen üsna veendunud, et niimõnigi koeraomanik on imestanud, et kuidas mingis treeningsituatsioonis tema nii hea füüsilise ettevalmistusega koer järsku sekunditega totaalselt ära väsib.  Seda teeb vaimne pinge ning stress. Sisuliselt tähendab see seda, et sa võid koeraga teha kilomeetrite pikkusi jalgsimatku, treenida teda rattaga jooksutades või loopida platsil palli ning omades üsna hea füüsilise ettevalmistusega koera, ikkagi kaotada konfliktses situatsioonis kogu treenituse tausta, nagu oleks see õhku haihtunud.

Nii öelda teema sissejuhatuseks toon siia ära koera südametöö graafiku.

Kutsika esimene kaitsetrenn / varrukas

See, mida koeraga esimeses trennis teha saab, sõltub väga palju koeramaterjalist, omaniku eelnevast tööst ning kutsika arengust. Kui rääkida asjadest ideaalis, siis siin on üks video 3 kuusest kutsikast esimest korda varrukatrennis.

Kuulekuse roll varrukakoolituses

Varruka- ehk kaitsekoolituse juures tundub olevat peamine rõhk sõnadel agressioon ja saak ning ennekõike tahetakse näha jõulisi haardeid ja dominantset valvamist. See olekski nagu kõige A ja O. Tegelikult on kaitsekoolituse nö. "võtmetegija" hoopis kuulekus. Iseeensest on see ju ka täiesti loogiline , et kui me räägime teenistustõugu koertest ning nende koolitamisest, siis üks õige teenistustõugu koer peab peabki olema hästi kontrollitav.

Seoses kuulekusega haakub aga kaks päris suurt valearusaama:

- kuulekuses kiputakse nägema vaid kaitseosas kahe harjutuse vahele jäävat nö. kontrolli osa, mille eesmärk on siirduda kontrollitult järgmisesse harjutusse

- koerad, kes ei allu omanikule koheselt ja korrektselt saavad suurema aplausi, sest nad paistavad "tegijamad".

Mälupiltidest, klassikalisest ja esemelisest tingimisest.

Kuigi ma mõned ajad tagasi kirjutasin siia juba artikli koera koolitamise baasasjadest ehk klassikalisest ja esemelisest tingimisest, siis lähtuvalt üleeilsest mälupiltide jutust üritaks tervikut veel paremini lahti seletada. Kirjutaks sellest lähemalt, kuidas tekivad need nn. mälupildid ja mis seoses on need klassikalise ja esemelise tingimisega.

Koer "mõtleb" mälupiltidega

Sellist ütlust on kuulnud kindlasti paljud. Selles ütluses peitub üsna vastik vastuolu. Ühest küljest baseerub sellele suures ulatuses koera koolitamine, teisalt aga on seda inimestel väga raske ette kujutada. Inimesed kipuvad väga kergelt kujutama ette, et koerad mõtlevad sarnaselt inimestega. Okei, paljud meist saavad aru, et see ei ole nii ning näeb välja hoopis teisiti, aga seda "teisiti" ei osata ette kujutada. Eks tegelikult ongi raske kujutada ette midagi, mida sa pole kunagi näinud. See on natuke nagu ulmekirjanduse valdkonda minev asi. Kahjuks aga koerakoolituses on sel määrav tähtsus. Sel nädalavahetusel oli mul treeningute käigus kaks sellist juhust, millest tahaks siin pikemalt rääkida. Need olid need nn. mälupildid. Loodetavasti need lahti räägitud näited aitavad inimestel natuke paremini ulmesse siseneda ning läbi selle saada paremaks koerakoolitajaks. Üks neist näidetest, mille toon on varrukaplatsilt ning juba oskava koera poolt sooritatu. Teine näide on aga 8 nädalase kutsikaga tehtu.

Koerte varrukakoolitusest /kaitsekoolitusest/ üldisemalt

Koerte kaitsekoolitus (varrukas) on siin blogis saanud tänamatult vähe tähelepanu. Üritan lähiajal seda lünka natuke aktiivsemalt täita. 90-ndatel, kui Eestis alustati IPO koolitusega, siis iga varrukatrenni seminaril oli üsnagi põhjalik teooria loeng juures. Selle käigus käidi läbi kõik põhiasjad. Juba pikemat aega ei meenu mulle, et midagi taolist oleks toimunud. Vanad olijad omavad teadmisi varasemast ajast, aga uued tulijad kobavad kohati nagu veidi pimeduses. Järgnevalt kirjutan kaitsekoolitusest just selle nurga pealt, et inimesed kes sellega tegelevad saaksid paremini aru taustast, need kes lihtsalt mööda jalutavad või videoid näevad mõistaksid koolituse mõtet ning uued tulijad saaksid aru, mis neid ees ootab.


Kaitsekoolitusega haakub üks VÄGA VÄGA VALE väärarusaam, mida sellest arvavad koerte koolitusest natuke kaugemal seisvad või ilma koerteta inimese. Nimelt arvatakse, et kaitsekoolituse näol on tegemist koerte kurjaks ajamisega ning hammustama õpetamisega. Ma saan aru, millest selline arusaam on tekkinud, sest kui vaadata

Sportkoera toitmisest

Sportkoera õigel toitmisel on sama oluline roll tulemustes, kui ka õigesti planeeritud treeningutel. Tegelikult on see teatud mõttes nagu kõige alus ehk õige ja tasakaalustatud toit tagab selel, et koeral on piisavalt vajalikku energiat ( ning seda nii süsivesikute kui ka rasvade näol), samuti et tal ei teki vigastusi nii kergelt ning ta suudab taastuda. Ma valmistudes oma koeraga nö. tuleviku MM-deks lähenesin ka toitumisele vägagi süsteemselt. Ma ei tahtnud jätta väga midagi juhuse hooleks ning olin huvitatud, et koer suudaks ja saaks. Selleks ma lugesin erinevaid internetis leiduvaid materjale, konsulteerisin asjatundajtega ning mulel kujunes väga selge arusaam, kuidas ma oma koera toitma peaks.

Lähtuvalt selelst ma kirjutasin ühe mõnevõrra pikema artikli. Siia blogisse panemiseks sai ta natuke pikk, mistõttu panin ta kodulehele. Nii, nagu ka oma treeningnõuannetes olen korduvalt väitnud, et Rooma viivad erinevad teed ning minu tee ei ole mingi ainuõige ja ainuvõimalik, vaid lihtsalt üks järgiproovitutest, mis töötas. Sama teema ka toiduga. Kirjutasin artiklisse lahti pikemalt nö. teoreetilised alused ning siis sinna järgi praktilised sammud, mida mina tegin. Näiteid tõin ühe konkreetse toiduvalmistaja sarjadest, millega mina olen toitnud ja mida mina olen kasutanud. Kindlasti on olemas ka alternatiivseid lahendusi ning ma tõin ära ka valiku kriteeriumid, miks ma just selliselt valisin.
Kuna artikkel on päris pikk, siis varuge aega. Artikkel on üleval Sportkoera kodulehel ning ta leiab siit lingilt http://sportkoer.ee/koerasport.php teema ÜLDINE alt.

Veel käsust "lahti"

Tegelikult tagantjärele mõeldes jäid mõningad olulised asjad seoses "lahti" käsuga rääkimata. Nimelt räägiks vigadest, mis mul koolitajana on silma jäänud. "Lahti" on selline huvitav käsk, et oma olemuselt on see ju väga lihtne ning ei sõltu väga isegi situatsioonist ega meeleolust, alati on seda võimalik must - valgelt teha õigesti. Sellegipoolest tehakse siin palju vigu. Kõrvaltvaadates jääb mulje, et ju seal on inimese psüholoogia ja käitumisega mingi konflikt, et koerajuhid korduvalt ja korduvalt sama reha otsa astuvad. Kusjuures on võimalik harjutus ette näidata ja koerajuile ära seletada ning kõik on nii arusaadav ja ikkagi tehakse sama viga. Mis siis need korduma kippuvad vead on?

Kui rääkida lahti käsu algsest õpetamisest kas siis noore koera või kutsikaga, siis tavaliselt tehakse seda kas mängu käigus või situatsioonis, kus nuts või rätik on koeral iseseisvalt hambus. Mängu peamisi alustalasid on tirimine. Ehk koer tirib ja omanik tirib vastu. Mängu käigus õpetatakse koera aina rohkem võitlema ja vastupanu osutama ning koolitatakse, et mida rohkem ta võitleb, seda suurema tõenäosusega ta ka võidab. Ehk algselt antakse võit juba väikse tirimise peale, hiljem nõutakse juba korralikumat vastuhakku.