Wednesday, June 27, 2012

Soojendamise ja venitamise vajalikkusesest

Paljudele tundub kindlasti veider praegusel ajal, kus õues on  suvi, mitte külm talv, lugeda teemat soojendamisest. Ma tegelikult ei kirjuta antud teemast praegu mitte sellepärast, et Eesti suvi ongi selline jahedapoolne ning kogu aeg nagu oleks külm ja tahaks sooja juurde, vaid ennekõike sellepärast, et just suvisel perioodil kipuvad inimesed treeningule eelnevalt koerad soojendamata jätma.

Kui me toome võrdlusi inimspordi poolelt, siis kes iganes on mingit trenni teinud teab väga hästi, et enne võistusrajale astumist kulus päris palju aega soojendamisele, venitamisele ning näiteks jooksualadel ka nö. lahtijooksmistele. Nii palju, kui mina olen sporti teinud, ei mäleta ma küll, et ma kunagi oleks kohanud kedagi, kes saabus staadionile, tuli võttis pika dressi seljast ning läks otse stardipakkudele.

Soojendamisel on tegelikult kaks eesmärki. Ühest küljest on ta ennekõike vajalik selleks, et lihased soojaks saada ning sellega vältida võimalikke vigastusi ning teisalt annab see üsna oluliselt juurde soorituse tulemusele, sest soojendamisega nö. viiakse lihse töö juba nö. ootevalmis ehk ta nö. töötatakse sisse. Koertega on tegelikult täpselt sama.
Võttes koera autost, kus ta on istunud suhteliselt kitsas ruumis, on ta lihased teatud pinge all ning külmad. Teatud mõttes sundasendist tingituna võib lihsastes olla isegi teatavat lisapinget, mis lihaseid lühendab. Kui sellise koeraga kohe platsile sooritama minna, siis ilmaselgelt lühike ja külm lihas on vägagi valmis vigastuse saama ning teisalt ei ole ta kohe kindlasti andmas maksimumi. Sellepärast tulebki nii enne treeningut, kui ka võistlust kindlasti koer soojendada ning ideaaljuhul ka venitada.

Inimesed kipuvad ekslikult seostama soojendamist vaid talve ja külmaga ning üsna tihti ka varrukatrenniga, kus toimub aktiivsem töö ja jõulisem võitlus. Agility poolel on soojendamine täiesti iseenesest mõistetav ning ükski tõsiselt treeniv inimene ei lähe enne rajale, kui koer soojendatud. Tegelikult oleks vaja sama teha ka enne kuulekust. Juhiks tähelepanu, et ma räägin praegu ikkagi võistluskoertest. Kui kodukoeraga teha täiesti rahulikus tempos kõrvalkäiku ja suhteliselt rahulikke harjutusi, sisi see ei ole teema, kuid kui näiteks see sisaldab juba ka hüppeid, sisi tasuks kaaluda eelnevat soojendamist. Kuigi kuulekus on näiliselt palju rahulikum ala kui varrukas või agility, siis ikkagi on koera jaoks tegemist pinges tööga ning järskude kiirendustega. Nüüd võib ju keegi mõelda, et no kuule, aias jookseb ju koer iga päev ning ei soojenda ja midagi ei juhtu sellegipoolest. Aga siin on suur vahe sees. Aias jookseb koer vastavalt oma soovile ning võimalustele. Trennis on koera poolt tehtav teatud mõttes sundliikumine. Näiteks aporti järgi minnes ta kiirendab koheselt nullist sajani ning siis pidurdab kiirelt taas nullini ja kiirendab taas sajani. Keegi küll otseselt ei sunni ju teda ega see ei ole kuidagi koera jaoks ebameeldiv, kuid see on ikkagi koera jaoks nö. teataud raamides tehtav tegevus, mille raamid annab ette inimene.

Kui nüüd koer on ette soojendamata, siis tegelikult võib kuulekuses tekkida vigastus nii aporti harjutustes, siia kutsumistel, kiirel lamamisel või arusaadavalt tõketel. Tegelikult võib vigastus tekkida kõigi kiiremate sooritustega. Vigastuse ohtu suurendab veelgi näiteks libe muru või ebatasane pind. Kui koer on ette soojendatud, siis on lihased niipalju elastsemad, et nad võtavad nied nö. koormuse piike ka paremini vastu. Muideks seoses koera treenimisega ja taastamisega räägitakse ka asjaolust, et täiesti tavapärases igapäevases trennis tekib pidevalt koerale lihastesse nö. mikrovigastusi. See ei tähenda mitte seda, et treerinimine oleks kuidagi halb, vaid see on nö. lihase normaalne funktsioneerimine. Selleks tehaksegi näiteks ka inimestele treeningute järgselt massaazi, et need mikro vigastused taastuksid. Koertega sama teema. Koera taastumine raskest treeningust on oluliselt parem, kui ta saab treeningujärgselt massaazi.. Kui nüüd mõelda nende nö. mikrovigastuste peale, siis on täiesti arusaadav, et külma koeraga platsile minnes võivad need mikrod kasvada palju suuremaks.

Teine külg, mida ma eelpool seoses inimeste spordiga mainisin oli see, et soojendatud lihas on sisuliselt nö. soovitud tegevuseks sisse programmeeritud ja suudab seetõttu anda paremat tulemust.  Koerte puhul räägitakse seoses treenimisega päris palju sellest, et koera lihaste ainevahetus töötab teatud rütmis. Kui tahta koeralt saada kiiret sooritust, siis peab treeningute käigus lihaseid selliselt programmeerima, et nad "õpiksid" sellise tegevuse ja ainevahetuse endale selgeks. Kui mõelda soojendamise peale, siis siin on natuke sama teema ehk koera lihas viiakse vajalikku reziimi. Kui me mõtleme selle peale, et me tahame ju treenida koera tegema kiiret aportit või kiiret rünnakut varrukamehele ja me tahame, et see jääks koerale treeningute käigus nö. sisse, et ta seda ka võistlustel teeks. Järelikult me peame treenigud ehitama selliselt ülesse, et koeral oleks maksimaalne võimalus seda teha. Kui meil võistustel on vaja näha piltlikult öeldes sooritust kiirusega 9, siis  me peame treenigutel tegema seda kiirusega 10. Kui me loome aga keorale tingimused vaid trennis 7-ga teha, siis võistlustel on tulemuseks 6. 

Koera soojendamine tähendab üldjuhul tema lahti jalutamist,mis on ühest küljest ka hea rutiin ning teisalt saab koer teha ära ka vajalikud hädad. See ring peaks olema piisavalt pikk, et koer soojaks saaks, aga veel ära ei väsiks. Peale soojendusjalutamist oleks tegelikult hästi hea teha nö. lahtivenitavaid harjutusi ka. Neid on palju erinevaid ning neid on leida ka internatiavarustest päris palju. Ma muidugi võiks need ka oma koeraga nö. ülesse filmida ja siia juurde tõsta, et inimesed ei peaks mööda neti tuhnima.. Enne varukat tuleb kasuks ka kaela soojendamine näiteks nutsu sikutamisega ning sellega kaasnevad venitused.Oluline on mõelda selliselt, et kõik vajalikud piirkonnad koera kehal saaksid soojaks, mida ta kõige rohkem kasutab järgneval treenigul. Ilmselgelt näiteks varrukatrennis saab suurima koormuse kael ja selg, mistõttu nende soojendamisele tuleb ka rohkem tähelepanu pöörata.

Kui koer on nüüd lahti jalutatatud, siis võib ta minna natukeseks ajaks autosse. Selline 5- 10 minutine ootamine ei tekita iseenesest probleemi. Kui ta jääb aga autosse juba pooleks tunniks istuma, siis on kogu soojendamise vaev luhta läinud ning tuleks uuesti soojendamisele mõelda. Kui treening koosneb kahest ringist , nagu näiteks varrukas , aga miks ka mitte kuulekuses, siis oleks oluline koer peale esiemst ringi kergelt peale jalutada ning enne teist ringi jällegi kergelt soojendada (kui vahepeal on ta pikemalt autos istunud).

Omaette teema on aga koera nö. treeningu järgne jahutamine ning nö. lõdvaks jalutamine. Jällegi täpselt sama nagu inimspordis.Selest aga juba millalgi järgmisel korral.

No comments:

Post a Comment