Jäljehunt 2012

Olen veel võlgu möödunud nädalavahetuse Jäljehundi kokkuvõtte. Kuivõrd nädalavahetusel toimusid ka Läti võistlused, millest sai kokkuvõte tehtud, siis jäi Jäljehunt ootele. Kuivõrd lisaks esmaspäeval ülesse saanud Jäljehundi fotodele on ka videod üleval, siis kirjutaks täna Jäljehundist.

Jäljehundi kommentaarid

Nagu lubasin, siis ka peale üritust mõni sõna toimunu kohta.

Peab tõdema, et see oli üks mõnus päikseline päev. Lahe oli see, et lisaks taevas siravale kettale oli ka põlluääres üsnagi arvestatav hulk rahvast ning ilmselgelt nad konkureerisid taevas sirava päiksega:))

Mulle väga meeldis valitsev meeleolu.

Võttes arvesse, et tegemist oli algajate koerte esimese ülesastumisega, siis oli tõeliselt tore, et inimesed põllu ääres innustasid ja kaasa elasid. Nii mitmedki ütlesidki pärast, et oli mõnus ja hästi toetav õhkkond. Aitäh kõigile selle eest!

Samuti suur tänu abilistele: Kairile, kes pani jäljed; Merikesele, kes filmis ning Katriinile, kes pildistas. Samuti Marile, kes aitas kohapeal asju korraldada ning teeb pildid ja videod varsti ka teistele nähtavaks.

Võrreldes eelmise aastaga oli osalisi vähem. Mõlemad kutsikaklassid jäid tühjaks. Mõõtu võeti vaid

Jäljehunt

Kuivõrd homme toimub järjekordne Jäljehundi võistlus, siis mõni rida mõtetest seoses selle üritusega.

Idee teha selline võistlus tekkis mul möödunud suvel ja sellel oli mitu põhjust:

1. Ennekõike soov populariseerida koera treenimist ning koerte ettevalmistust just jäljevõistluste suunal.

Kui mõelda tee peale, mis on vaja käia IPO või FH-ni, siis see on inimese jaoks ikka jube pikk tee. Sa treenid ja treenid ning kuskil seal tunneli lõpus paistab mingi verstapost, kus sa saad oma koera taset kontrollida ja saad tagasisidet treeningute õigsuse osas.

Üldjuhul ei kujuta paljud vahepealses osas täpselt ette, milliselt nende koer esimesel võistlusel käitub ja kuidas enda närvid vastu peavad. Selline olukord võib aga lõpus, seal tunneli otsas, kaasa tuua üsnagi ebameeldivaid üllatusi, mis võivad päädida ka läbikukkumisega. Ning siis oled nõutu ja mõtled, et mida sa siiski valesti tegid.

Minu mõte oligi anda inimestele juba treeningfaasis võimluse kontrollida oma närve, oskusi ning saada kogemust ja katsetada koera. Ehk siis, kui anda sel pikal teel inimestele „pingid, kus puhata“, siis jaksavad nad käia märksa pikemat teed.

2. Motiveerida inimesi liikuma oma koeraga treeningutel edasi natuke kiiremas tempos. Ehk arendama koera vastavalt tema võimalustele. Okei, saan aru, et paljud ei oska seda ning kardavad ehk, et kui nii kiirelt edasi liikuda, siis võib koera ära rikkuda.

Samas kui inimene näeb, et teised, tema koeraga ühevanused koerad saavad hakkama, siis peaks see andma enesekindlust juurde.