Jätkaksin täna veel eilset teemat. Nagu eile sai mainitud, siis selleks, et koer teeks IPO C osas ilusa soorituse peab ta olema nii kaitses, saagis kui ka kuulekuses enesekindel ja tasakaalus ning samuti peavad olema korras üleminekud. Räägiks natuke lahti neist esimese ehk siis kaitse (agressiooni käitumise).
Kaitseinstinkt on koeral kaasasündinud omadus, mis paneb üsna suuresti paika koera käitumise ohu alla sattudes. Kui koer tunnetab ohtu, siis ta puhtalt enda elu kaitsmise eesmärgiga hakkab kuni teatud piirini ohule vastu. Kui tema suhtes tulev rünnak (ohu suurus) läheb üle teatud piiri, siis koer alistub ja põgeneb. Oma olemuselt on kaitseinstinkt see, mis on võimaldanud koertel tänaseni areneda ja ellu jääda. Sellele põhinevalt nad kaitsevad oma territooriumit, hakkavad vastu sissetungijatele ning hinnates ohu liiga suureks põgenevad, et mitte surma saada.
Olenevalt indiviidist ja tõust jne. on koerte kaitseinstinkti tase väga erinev. On koeri, kellele piisab, et öisel tänaval ilmub teisest tänavaotsast välja võõras ning nad tahaksid haihtuda siit maailmast ning on koeri kellel võib ähvardavalt läheneda kuni koerani välja ja ta on valmis igal juhul rünnaku tõrjuma. Kahjuks peab tõdema, et kehvema kaitseinstinktiga koerad jäävad alati sellel poolel kehvemaks ehk olenemat akui palju neid ei treeni nad ei jõua parematele kunagi järgi.
Kui rääkida kaitsekoolitusest, siis on kaitseinstinkti erinevus saagiinstinktist see, et kaitseinstinkt on lõputult kasutatav. Saagiinstinkt aga paraku küllastuv. Rahvakeeli lahti seletatune tähendab see seda, et kui koera rünnata, siis ta kaitseb ennast iga kord. Kui koeraga palliga mängida, siis ühel hetkel koer väsib sedavõrd, et ta ei huvitu enam pallist ehk saagiinstinkt küllastub.
Nagu ma eile näidete põhjal välja tõin on IPO C osas päris pikk rida kohti, kus koer peab käituma kaitseinstinkti põhiselt. Soovitav käitumine peab olema selline, et koer olles varrukamehe ees näitab tema vastu agressiooni ning domineerib mehe üle. See tähendab, et kui kõrvalt vaadata, siis on pilt selline, et nagu kaks "kukke" seisaksid vastakuti ning koer on neist see tegijam ehk ütleb kogu oma olemusega varrukamehele, et tõmba lesta siit või sul läheb väga kehvasti. Selleks, et koer selliselt käituks peab ta olema enesekindel, tal peab olema välja arendatud aktiivne agressiooni käitumine ning ta peab tundma ennast varrukamehe ees mugavalt. Täiesti loogiliselt peab tal olema ka korras tasakaal omanikuga, et see ei tekitaks stressi ja ebakindlust olukorra suhtes. Tihti ei tunne koerad ennast hästi varrukamehe ees, kui neil on omanikuga mingi kala.
Aktiivne agressioon tähendab oma olemuselt seda, et koer nähes varrukameest on nö. väljakutsujaks ehk tema on see ülbik, kes läheb ja ütleb varrukamehele , et "nägid, ma tulin platsile, tõmba nüüd lesta" ja kui varukamees ei tõmba, siis ta läheb aina ülbemaks ja väljendab oma soovi aina ilmekamalt. Seoses varrukatrenniga ja - platsiga ei ole koeral sellist käitumist kohe seest võtta. See tuleb koerale treenida. Kui on ebakindlamad ning nõrgema kaitseinstinktiga koerad, siis seda ei annagi treenida.
Alustatakse alati reaktiivse agressiooniga. Reaktiivne agressioon tähendab seda, et varrukamees nö. alustab ründamise ja ahistamise. Kui mees plaksib piitsa ja jalutab koera suunas, ähvardab pilguga, teeb kõva häält või karjub või tuleb ja lööb koera kas käe või jalaga, siis sellisel juhul on alustajaks mees. Ehk koer reageerib rünnakule ning alustab agressiivse vastukäitumise. Koolituslikult tehakse seda nii, et kui koer näitab ründajale head vastuhakku, siis mees taganeb ja näitab koerale, et kardab teda. Selliselt tugevdatakse koera järjest rohkem agressiooni poolel. Lõpuks on võimalik koera nina all temaga vägagi tõsist "kahekõnet " harrastada ning koera kuidas iganes ähvardada ning koer suudab alati vastu seista, sest ta teab, et lõppkokkuvõttes ta võidab. Kui kõrvaltvaataja seda vaatab, siis jätavad koerad tihti petlikult väga hea mulje. Ehk jääbki mulje, et oh ku ilahedalt haugub ja vaata kui lahedalt hakkab vastu. Tegelikult on see väga - väga petlik.
Põhjus on selles, et tegemist on puhtalt reaktiivse agressiooniga. IPO C osa seisukohalt pole reaktiivse agressiooniga suurt midagi peale hakata. Juba esimeses agressiooni elemendis leiab koer varjest varrukamehe ning peab esimesena väljakutse esitama ehk alustama teravat ja pealetükkivat haukumist. Ei ole ju nii, et koer jõuab varjesse ja sisi varukamees annab kõigepealt koerale molli või lööb piitsa ja siis koer alustab tööd. Varrukamees on täiesti kuss varjes. Kui koeras pole arendatud välja aktiivset agressiooni, siis on koer varjes kõhklev, tonksib varrukameest ninaga, vahib ringi, segab varrukameest , niheleb ja võib ka haarata varukast. Üldjuhul hauguvad sellised koerad suht kehvalt.
Selleks, et koer muutuks aktiivselt agressiivseks, tuleb varrukamehel vähehaaval omapoolset aktiivsust vähendada ning lasta koeral olla väljakutsujaks pooleks ehk nö. tüli alustajaks. Kui alguses on reaktiivse tegevuse osakaal 100% , siis vähehaaval on see 50 - 50 ja lõpuks läheb pea tervikuna sellele poolele, et reaktiivse oskaal on olematu ja aktiivne agressioon on valdav. Eesmärk ongi selline, te koer muutuks aktiivseks agressioonis aina enesekindlamaks, töötaks aktiivsemalt ning tunneks ennast aina mugavamalt. Sel juhul on ta ka domineeriv ning see näeb kõrvalt vaadates hea välja. Ideaalis peaks olema koeral aktiivne agressioonikäitumine varrukaplatsil selleks ajaks ilmne, kui tal on kaitseinstinkt lõplikult välja kujunenud ehk sisi vanuses ca. 2 aastat. Edasine töö toimubki juba aktiivse agressiooni baasil ning tuues sisse reaktiivseid elemente viiakse koera käitumist aina kõrgemale ja enesekindlamale tasemele. Ning nagu öeldud, selleks peab koer alati võitma ning varrukamees alati kaotama ja koer peab ennast varrukamehe ees mugavalt tundma.
Koerte kaitsekoolitusest olen ma erinevatel ajajärkudel kirjutanud rea artikleid, mis on olemas Sportkoer kodulehel http://sportkoer.ee/koerasport.php
No comments:
Post a Comment