Psüühilisest pingest ja stressist ning selle mõjust sooritusele

Kirjutaks täna sellisest teemast, mis haakub iga spordialaga ning täiesti arusaadavalt ka koeraspordiga. Rääkides psüühilisest pingest ja stressist ei käsitle ma seda mitte koerajuhi kohaselt vaid pidades silmas koera. Kõik inimesed, kes on harrastanud mingilgi määral koerasporti, on üsna reaalselt vähemalt mõelnud koera füüsilise ettevalmistuse peale. On kindlasti ka üksjagu inimesi, kes on heade tulemuste nimel leidnud aega lisaks koera koolituslikule treenimisele sinna kõrvale füüsilise põhja ladumiseks. Samuti olen üsna veendunud, et niimõnigi koeraomanik on imestanud, et kuidas mingis treeningsituatsioonis tema nii hea füüsilise ettevalmistusega koer järsku sekunditega totaalselt ära väsib.  Seda teeb vaimne pinge ning stress. Sisuliselt tähendab see seda, et sa võid koeraga teha kilomeetrite pikkusi jalgsimatku, treenida teda rattaga jooksutades või loopida platsil palli ning omades üsna hea füüsilise ettevalmistusega koera, ikkagi kaotada konfliktses situatsioonis kogu treenituse tausta, nagu oleks see õhku haihtunud.

Nii öelda teema sissejuhatuseks toon siia ära koera südametöö graafiku.

 Ma mõned aastad tagasi mõõtsin koera südametööd minnes temaga rattaga sõitma ehk tegema nö. füüsilise treeningut. Koer oli sel ajal heas võistlusvormis ning hea füüsilise ettevalmistusega. Graafikul võivad olla sees väikesed vead, kus mingil põhjusel seoses koera kiire liikumisega ei fikseeritud mingil perioodi päris täpselt toimunut. Need nö. augud on samas väga väikesed. Tunnistan ausalt, kui esimest korda seda tegin, siis analüüsides pärast andmeid olin mina üsnagi üllatunud. Kuna ma aga kordasin mõõtmisi, sisi nägin täpselt sarnast pilti. Minu jaoks oli kuidagi täiesti uskumatu see, kuidas koera süda erinevates olukordades käituda võib. Kui vaadata graafikul olevaid piikke, siis need ei ole seotud mitte mäkketõusuga või mingite füüsiliselt raskete takistuste ületamisega vaid emotsionaalsete eriolukordadega. 

Esimene järsk hüpe toimus hetkel, kui võtsin koera ratta kõrvale ja hakkasin väravast välja minema. Ma kõndisin rahulikus tempos ning koer tahtis hirmasti rattaga sõitma minna  Füüsiline pingutus oli 0.Kui vaatate graafikut, siis koera südamelöögid hüppasid hetkeliselt 90 pealt 200 peale. Päris hull ah?

Järgnevad kaks kiirema löökide arvuga hetke sattusid paika, kus ma rattasõiduga möödusin aiast, milles oli haukuv koer.  Lõpuosas olevad piigid olid seotud juba kodule lähenedes kohatud tihedamast inimeste liikumisest ning tuttavamatest paikadest.

Minu jaoks kõige uskumatum tundus see, et koera süda hakkab sisuliselt momentaalselt lööma 2 korda kiiremini ning tegelikult ka täpselt sama kiiresti taastub.  Olles ise sporti teinud , tean väga hästi, et kui metsajooksu käigus tegid mäest ülesse kiirenduse, siis löögid ronisid lakke järkhaaval ning samuti hiljem taastudes tulid sealt alla tasapisi. Okei me võime ka selle üle arutleda, et  kui inimene kohtab tänaval ootamatult ohtlikku olukorda, siis ju ka öeldakse, et süda hakkas kloppima. Kuid siin on üks väga suur erinevus. Jah jalutades rahulikult on täiesti reaalne, et nähes ohtu tõuseb meil näiteks südame löögisagedus 65 pealt kuhugi 130 peale, aga üldjuhul see ei kuku järgmisel sekundil matsust 65 peale tagasi ning hoopis teine teema on, kui teha trenni ja juba omada löögisagedust kuskil 160 peal. Siis kohates ohtu kerkib see ehk natuke, aga mitte ei viska üe 200. Ehk tõus on märksa tagasihoidlikum. Nagu antud graafikust näha on, siis  koeral liigub pulss ikka hoopis teisi radu.

Mida see teadmine meile annab? Olles ise üsna kõvasti sporti teinud ning ka analüüsinud trenne ja kõike sellega kaasnevat, tean et südame löögisagedusel on vägagi tugev seos väsimisega. Tehes aeroobset madalama pulsiga jooksu on võimalik väga pikalt joosta, kui samas pingutades löögid ülesse saabub väsimus väga kiiresti.  Võimalik, et koeral on see kuidagi teisiti, kuid väga ei usu.

Aastaid tagasi käis Eestis Royal Canini poolt korraldatud koolitusseminaril inimene , kes ise on tegelenud koeraspordiga ning uurimistööga pikalt ja omas seetõttu väga head teadmiste põhja koeraspordiga haakuvast toitumise ja füüsilise ning veeterinaarse poole pealt. Küsisin konkreetselt esinejalt, et kas koertel võib eristada ka nö. aeroobset ja anaeroobset ettevalmistust nagu inimestel. Vastusena kuulsin, et see valdkond on koertel üsna vähe uuritud ning otseselt sarnast seost ei ole, nagu inimestel.

Tulles tagasi stressi juurde. Ma arvan, et ma ei ole mitte ainus, kes on tähele pannud, et kui võtta väga heas füüsilises konditsioonis koer ja hakata talle näiteks 6-e varje ristlemist õpetama siis täiesti arusaadavalt on sellega esialgselt seotud palju konflikti ning stressi.  Ja pole üldse vaja rohkem,kui joosta 3-4 korda seda kuute varjet sellise veidi segase meeleoluga ning koer on kõigest kümnekonna minutiga täiesti läbi. Kusjuures summaarne joostud vahemaa ei ole isegi mitte kilomeetrit. Üldjuhul võtab taastumine, et suudaks taas sama teha ca. tunni. See näitab, kui väsinud on koer olukorrast.

Sarnaselt on kindlasti paljud tähele pannud, et kui koer ajab täiesti rahulikus tempos jälge ning sellega ei kaasne mingit olulist füüsilist pingutust, siis sattudes raskesse ning konfliktsesse olukorda ning lahendades seda 4 - 5 minutit on koer üldjuhul situatsioonist väljudes täiesti läbi. Ta väsis emotsionaalsesse pingesse ning stressi.

Need kaks eelpool  toodud näidet illustreerituna südamelöögigraafikuga peaksid tegelikult iga vähekegi  koeraspordiga tõsisemalt tegelevat inimest panema mõtlema suunal, et kuidas vältida stressi ja konflikti  ning kuidas valmistada koera ette sellisteks situatsioonideks. Kusjuures sellises kohas libiseb mõte kindlasti koeramaterjali peale. Kui meil on koer, kes on stabiilsem ning tugevam stressisituatsioonides ning suudab neid loomult kergemini lahendada, siis see on nagu suurema kütusepaagiga auto, millega saab sõita palju kõrgema mäe otsa, ilma et peaks kütuse lõppemise peale mõtlema. Kvaliteedi mõttes on see vägagi oluline näitaja. Palju on tegelikult neid inimesi meil Eestis, kes on selle peale mõelnud valides endale kutsikat, kellega võistelda tulevikus?

Koera treenimine tuleviku võitude tarbeks ongi tegelikult väga mahukas töö. Oma olemuselt on see täiesti võrreldav mistahes teise spordialaga, kui tahad olla tipus. Tegelema peab:
- koerale tehniliste elementide koolitamisega
- elementidele erineva meeleolu juurde programmeerimisega
- füüsilise ettevalmistusega (sealhulgas vastupidavuse , plahvatusliku kiirendusega ning jõuga)
- sotsialiseerimisega
- peab jälgima toitmist
- tegelema taastamisega (sealhulgas massaaz)
- õpetama lahendama tekkivaid stressi- ning konfliktsituatsioone ning
- ka kestma stressiolukorras (ehk treenima emotsionaalset vastupidavust)


Ja nüüd küsiks uuesti, et palju on meil Eestis neid koeraspordiga tegelevaid inimesi, kes selle kõigega tegelevad ning treenides koera mõtlevad kõigile neile detailidele? Sellest aga moodustub tervik ning see tervik on vägagi määrava tähtsusega lõpptulemuse juures.

Jätaks siinkohal pooleli ning kirjutaks järgmisel korral edasi koera ettevalmistusest seoses stressi, konflikti ning emotsionaalse vastupidavusega.