Sunday, April 8, 2012

Millal minna võistlema? vol.2.

Kirjutaks edasi võistlema minemise teemast. Kirjutaks lahti kõik loetletud neli etappi ning üleminekud ühest teise. Selliselt samm-sammult lahti rääkides peaks lugejad paremini aru saama ning õiglasemalt hinnata oskama oma koera võimalusi, arengut ja koolitustaset.
Nagu ma eelmises kirjutises mainisin on esimeseks etapiks treeningud omal platsil. Varasemates kirjutistes olen ma detailsemalt kirjutanud sellistest mõistetest nagu kanalite loomine, harjutuste ülesehitamine lühikeste lõikude kaupa ning koerale seoses platsiga teatud käitumismallide kujundamine. Oma treeningplats on see koht, kus ehitatakse ülesse kogu kuulekus. See tähendab, et alustatase alguses meeleolu loomisest, ootuse ning iseseisva energia kogumise õpetamisest ning platsile tuleku märkide loomisest.

Esimese etapina õpetatakse koerale
1. 1. Platsil on lahe olla ning see on koht, kus käiakse koos mängimas ja mõnusalt aega veetmas.
2. 2. Õpetatakse koer autos ootama ja keskenduma ning sealt vabanenuna ise aktiivselt tegevust nõudma ja aktiivsust pakkuma.
3. 3. Tuuakse autos ootamine ning energia kogumine otseselt platsi peale ning läbi konkreetsete märkide ning sissejuhatavate harjutuste (näiteks pannakse koer lamama ja ootama ning energiat koguma) võimaldatakse koeral mängida ning nõuda alles peale vajaliku rea läbitegemist.

Kui need ülalloetletud kolm sammu on tehtud on meil koer,
-kes autost võttes kontsentreerub vaid omanikule,
- kellel on suur soov omanikule töötada ning midagi teha ning
- meil on võimalus koer nö. lukku panna (energiat koguma)

Sellega on tekitatud koerale nö. platsile sisenemise atribuutika ning meeleolu. Järgnevalt ehitatakse ülesse lõik haaval kõik harjutused. Tegelikult ju on enamus neist harjutustest juba 2-4 kuuse kutsikaga saanud tugeva ning õige meeleolu ja suhtumisega vundamendi. See alus annab selle, et koeras on vähem koolitusega haakuvaid konflikte ning ta tunneb harjutustes ennast enesekindlamalt.
Harjutuste ülesehitamine käib selliselt, et esialgu ehitatakse ülesse mingi jupp vajalikus meeleolus ja täpses tehnilises soorituses ning seda premeeritakse. Kui see jupp on lõpuks täiesti valmis, siis ehitatakse järgmine jupp, mis toetub või seostub eelmisega jne. Lõpuks saadakse juppidest tervik. Koolituslikult tehakse seda nii, et esialgu täiesti arusaadavalt tehaksegi trennis juppe ning premeeritakse neid. Samuti kuskil juppide vahel mängitakse koeraga ja "laetakse uuesti akud täis". Sellises faasis treeniguid iseloomustab negatiivse ja positiivse mõjutuste vahele jäävate juppide üsna lühike ajaline kestvus. Teisisõnu on koer nagu pidevas raamistikus – ta peab tegema vajaliku meeleoluga ning kiirusega ja teatud täpsusega sooritusi ning saab selle eest üsna kohest negatiivset või posititiivset tagasisidet. See tagaside on nagu betooni valuvorm, mis hoiab valatud betoonkuju seni koos, kuni see on kuivanud. Raamistik on võimalik koera sooritusel alles siis eemaldada, kui koer on iseseisvalt võimeline sooritust ideaalselt sooritama.

Mõelgem nüüd selle peale, et esialgselt kasutatakse mõjutusi iga jupi tagant ning siis treeningute arenedes pannakse kokku tervik ning kasutatakse mõjutusi nii terviku lõpus kui ka vajadusel vahepeal. Alles siis jäetakse mõjutusi vähemaks, kui koer on soorituses enesekindel ning teeb seda selliselt nagu vaja. Mõeldes nüüd sellele, siis on ju täiesti ilmne, et selles faasis on koeral treeningu sees väga palju mängu ning mõjutusi ning see on kõik seotud vaid ühe harjutusega. 

Edasi ehitatakse sarnaselt ülesse järgmine harjutus. Alles siis, kui kõik vajalikud harjutused on ülesse ehitatud nii nagu peab ning koer tunneb ennast neis enesekindlalt, siis on võimalik hakata katsetama terviku koospüsimist. 

Terviku katsetamine tähendab seda, et võttes koera autost ning saades ta platsile aktiivsena ning energiat tõstes, andes talle vajalikud märgid ning signaalid, siis koer teeb terviku algusest kuni lõpuni tõusvas energias ning kasvava sooviga tööd teha. Omanik ei pea koera tähelepanu taga ajama ning vahepeal palliga mängima, et koera kuidagi endaga kaasa saada, vaid koer on nõudvaks pooleks. Arusaadavalt tuleb alguses tervikus ette vigu, sest koer ei ole võimeline tegema tervet teekonda nii enesekindlalt seisus, kus mõjutusi on suhteliselt vähe. Seetõttu esialgu tuleb ette ka vabastamist ning kiitmist soorituste sees ning samuti negatiivseid mõjutusi. Terviku treenimine vaheldub juppide treenimisega ning aja jooksul läheb tervik aina enesekindlamaks. Alles siis, kui tervik on omal platsil ilus ja terviklik (see tähendab, et koer suudab kõike teha iseseisvalt algusest lõpuni tõusvas energias ning ei vaja raamistikku ega mõjutusi) ning koerast on näha, et sooritus on otsast lõpuni enesekindel, minnakse seda võõra platsi jaoks kohandama ehk nüüd me jõuame nö. teise etappi. Sellest aga juba järgmisel korral.

No comments:

Post a Comment