Millal minna võistlema? vol.3.

Täna siis teemal omalt platsilt võõrale. Ehk järg kahele esimesele kirjutisele.

Kirjeldaks alustuseks lahti kahe platsi erinevused koera vaatevinklist lähtuvalt. Kui koerajuhi jaoks on kaks platsi üldiselt laias laastus väga sarnased, kuna neil mõlemal on näiteks tõkked või varjed või muu atribuutika, siis koera jaoks on erinevused märksa suuremad.

1. Võõral platsil paigutub auto platsi suhtes teise kohta, mistõttu juba autost väljudes sattudes natuke teise ümbrusesse tekib koeral uue koha suhtes uudishimu, mis kaasneb lõhnade ja nähtud ümbrusega. Lisaks aga on platsile minemise tee täiesti teine. See tähendab seda, et üldjuhul on koertel oluliselt suurem kiusatus lõhnu nuusutada ja ennast ümbritsevaga kurssi viia. Omal platsil on ju nii palju käidud, et kõik puud - põõsad ja tegelikult ka lõhnad on ammu peas. Paljud on kindlasti tähele pannud, et sõites trenniplatsile hakkab koer juba natuke enne platsi autos vinguma ja aktiivsust ülesse näitama.

Tegelikult koer tunneb ära juba auto pööramised ja teeaugud ka, mis enne tuttavat platsi on ning seetõttu "häälestub" trenniks juba enne kohale jõudmist. Võõra platsiga seda ei ole. Ehk koer on kohale jõudes jupi teises meeleolus ning omanik peab sellega arvestama.

 

2. Kui nüüd tulla koeraga platsile, siis tegelikult koera mõistes on seal kõik teine ehk lõhnad, ümbrbritsev keskkond ning tegelikult ka tõkked - varjed. Koera mõistes on tegemist nö. uue territooriumiga. Koer tahab täiesti arusaadavalt ennast kurssi viia kõigega, et olla kindel, kelle territooriumile ta sattus ning kas seal on turvaline. See on nii loomulik ning looduse poolt juba paika pandud. Enamus koeri ei tunne enast uel territooriumil hetkeliselt kohe enesekindlalt.

Kui nüüd omanik minnes võõrale platsile laseb koeral nuusutada, tutvuda, jalga tõsta jne. , siis ta kiidab koeras sellist käitumist heaks ning kinnistab seda. See aga tekitab koeras soovi igal uuel platsil täpselt sama teha. Kokkuvõttes luakse koerale pilt "omast ja võõrast platsist" ja tekitatakse kaks erinevat käitumist. Seepärast on oluline enen eksamile minekut kindlasti treenida võõral platsil ning saada töö sama enesekindlaks, nagu omal platsil.

Eelmises artiklis jäi seoses oma platsiga kirjutamata veel selline teema, nagu segajad. Kui omal platsil treenitakse algselt ju tegelikult üsnagi „steriilsetes“ tingimustes,st. ilma segajateta, siis enne võõrale platsile siirdumist tuleb tuua sisse ka segajaid. Sisuliselt tähendab see seda, et koeral on alates algusest peale olnud platsil väga palju tuttavat nö. toetavat atribuutikat. Järgnevalt tuuakse sisse nö. uut. Lisades platsile segajaid teise koera või isegi mitme koera näol, samuti pannes mitu koera koos sooritama jne jne. on võimalik tuua sisse koera jaoks nö uusi (segavaid) asju. Samas treenides selliselt, et need uued asjad on ikkagi vähemuses ja fundamentaalne raamistik püsib ikkagi alles. Laias laastus tähendab see piltlikult öeldes seda, et omal platsil oli 100% kõik tuttav, nüüd lisandub sellele näiteks 20% uusi asju. Järgnevalt minnakse võõrale platsile, kus uute asjade protsent on suurem ehk näiteks 40 – 50 % ning kaasa tuleb tuttav raamistik. Kui me võtame võistlused, siis seal on ju tegelikult nagu kõik võõras:

-plats

-olukord ja närvipinge

-rahvas

-pikemad pausid soorituste vahel

-ei saa kiita

-ei saa korrigeerida jne.

Ehk treeningute eesmärk ongi lisada vähehaaval neid võõraid muutujaid jõudes treeningute käigus aina nö. rohkem uusi asju sisaldavasse situatsiooni säilitades siiski tuttavat raamistikku ning kohandades koera uuega. See on nagu järk-järgult koerale hoopis teistsuguse maailma tutvustamine. See toimub sellises tempos, nagu koer suudab vastu võtta ja kuidas koer suudab kohaneda. Koerad on selles osas nii tõuti kui ka isendite mõttes üsnagi erinevad.

Minnes esimest korda võõrale platsile treenima tuleks minna päris mitu sammu tagasi. Koeral peaks tekkima seoses uue platsiga seos, et ta on seal enesekindel oma soorituses ning seal platsil on hea olla. Isiklikult üritaks esimeses järjekorras kanda võõrale platsile üle meeleolu. Seetõttu minnes võõrale platsile teen kindlasti esimese asjana treenigud sellise ülesehitusega, et harjutan platsile tulekut, koerapoolset aktiivsust ning algatust ning märgisüsteemi. Ehk võttes koera juba autost üritan kohe ta aktiivsust premeerida ning saada ta endaga kaasa ning eelistatult just läbi tema enda aktiivsuse. Kui koer hakkab nuuskima, siis keelan ja vajadusel mõjutan rihmast (rihm peab alati küljes olema). Arusaadavalt on see kõik võimalik vaid siis, kui see tõesti on eelnevalt olemas.

Kindlasti premeerin koera aktiivsust ohtra mänguga ning loon sellega võõrast platsis koerale positiivse kuvandi. Üldjuhul, kui koer on siiani hästi ette valmistatud, siis suudab ta väga hästi õpitud meeleolu ning aktiivsuse uuele platsile üle tuua. Esimesel treeningul kindlasti ei teeks mingeid sooritusi , vaid lihtsalt premeerikski aktiivsust ja meeleolu. See võib tähendada ainult mängu, aga ka näiteks mängu ja lühikesi kuulekuse elemente nagu lamama panek või kõrvalkõnd juurde kombineerimist. Kui hakata kohe võõral platsil tegema sooritusi, siis võib koer lähtuvalt segajatest lasta ennast nii palju segada, et see mõjutab tuntavalt soorituste korrektsust ja puhtust. Seda aga ei ole meil vaja, et koer selise kogemuse saaks.

Üldjuhul on hea etevalmistusega koeraga võimalik juba järgmises trennis teha mingeid lühikesi tehnilisi sooritusi. Suurt tähelepanu tuleb kogu see aeg pöörata meeleolule, selle juhtimisele ning sellele, et koer tunneks ennast hästi ega saaks platsist negativset kogemust. See ei tähenda, et teda ei tohiks negatiivselt mõjutada . Mõjutused on ju just see raamistik, mis nö. tuttavana kaasa tuli. Pigem pean ma silmas seda, et näiteks kui tõke on koerale võõram, siis oleks mõistlik alustada madalamalt, et koer hüppel haiget ei saaks ning see koerale negatiivset tagasilööki ei annaks. Samuti edasisaatmisel võib muidu nii kindlalt jooksev koer võõral platsil pöörata diagonaali minema ning jällegi on meil probleem. Sega tuleks alguses saata kindlasti poole platsi pealt jne.

Võõrast platsi võib hakata koera joaks nö. lihtsamast otsast käima kohandamas juba enen, kui oal platsil kõik päris valmis on. Kuivõrd võõral platsil tehakse asju lihtsamalt, siis see on koera jaoks ka selline värskendav kogemus. Ilmselgelt ei tohi aga võõrale platsile minna enne, kui koeras on välja kujunenud platsile sisenemise meeleolu.

Kui võõras plats on koerale "omaks " saanud, siis siirdutakse katsetama järgmisele jne. Üldjuhul iga järgmise siirdumisega on vaja vähem tagasi minna ning ühel hetkel on võimalik täiesti uuele platsile tulles saada koer autost välja kohe täiesti õiges meeleolus ning tegema lühikesi sooritusi automaatselt tehniliselt korrektselt ja stabiilselt. Aga ka sellisel juhul ei tehta võõral platsil kohe "täie rauaga" vaid trenn jääb kergemaks ja lühemaks. Samas on selline koera käitumine indikaatoriks, et nüüd on õige aeg hakata mõtlema esimese eksami peale. Üldjuhul on koera vanus selleks ajaks kuskil 2 a tuuris või natuke alla. Selline vanus annab koerale juba rohkem enesekindlust kaasa ning võimaldab soorituste stabiilsust.

Järgmisel korral kirjutan siis eksamist.