Linnalegendidest seoses koeraspordiga

Täna kirjutaks siia võistlemise teemade vahele nö. linnalegendidest. Ma olen korduvalt kuulnud Eestis mitmete selliste inimeste suust, kes ennast koerakoolituses tegijateks peavad sellist veidrat väljaütlemist, et esimeseks koeraks tasukski võtta kehvemate omadustega koer, kuna see on nö. kogemuste omandamiseks ning läheb nii ehk naa aia taha. Kui sellise kehva koeraga on juba kogemus käes, siis järgmiseks võib võtta juba hea koera. Sellisel juhul uue koeraga saab juba toetudes kogemusele oluliselt kaugemale jõutud. Taolist juttu on rääkinud mitmed koolitajad ning samuti teenistustõugudega tegelevate tõuühingute juhtfiguurid. Samasse kategooriasse läheb ka selline lahe väljaütlemine, nagu mõned aastad tagasi üks ka Eesti mõistes ennast “tegijaks” lugev inimene ütles ehk “mis viga varrukameestel häid koeri koolitada. Katsugu kehvadega hakkama saada ning see alles näitab koolitaja taset ning hiljem siis treenida paremate instinktidega koeri”.

Kui juba meie nö. eeskujud ja teenäitajad räägivad nii, siis pole ime, et nii arvavad ka paljud koeraomanikud. Ma olen sellist juttu kogu aeg suu lahti kuulanud ning ei saa tänini aru nendest tagamõtetetst miks sellist jura peab ajama. Oskaks öelda vaid seda, et kui kunagi kuulete kedagi sellist juttu puhuvat, siis saate kohe hästi aru, et konkreetse inimese tegelik väärtus on kõvasti lahjem, kui mõista on antud. Seletaks lahti.

Kui meil on vaja treenida koera, kellel on kehv saagiinstinkt või ta on muus mõttes flegmaatiline, siis me peame meeletult vaeva nägema, et saada koera tööle. Selleks peavad vaeva nägema nii omanik kuulekuse ja jälje tarbeks kui ka varrukamees kaitsetrennide jaoks. Taolist pikka ja rasket rada käies on võimalik pidevalt avastada uusi nippe ja võtteid , kuidas taolist koera on võimalik liikuma saada ning mingitki sära välja võluda. Täiesti ilmne on see, et kui ühe sellise koeraga on kogemus käes, siis järgmise sama tüüpi koeraga läheb oluliselt lihtsamalt. Kui nüüd järgmine koer on HEA koer ning omab väga head saagiinstinkti, siis kogu see eelnev kogemus ei anna mitte midagi.

Heade instinktidega koer töötab ise ning näiteks varrukatrennis tuleb oluliselt teistele detailidele tähelepanu pöörata. Kui selle koeraga teha pooltki nii palju liikumisi, nagu eelneva flegmaga, siis on väga –väga suur oht, et koer muudetakse reaktiivseks. Väga tihti on taolistel koertel ka probleeme rahunemisega ning nad on veidi närvilised. Eelneva flegma koeraga, aga pole sellist probleemi ju kunagi olnud. Ehk puudub kogemus, kuidas koera rahustada. Kui kuulekuses kasutada närvilise koeraga ligilähedasigi võtteid nagu flegma koeraga, siis tulemuseks on kiunuv ja närviline koer, kes käib suure tõenäosusega jalga ja teeb seda väga viltuses kõrvalasendis. Kui flegma koeraga tuleb maadelda sellega, et koer aportile järgi kihutaks, siis heade instinktidea koer kihutab iseenesest, aga …. kipub närima ja koerajuhi ees närviliseks muutuma.

Või võtame näiteks jälje. Kui koeral pole häid instinkte ning ka söögiisu, siis põhiline rõhk läheb sellise koeraga tema motiveerimisele ja näljutamisele. Samas jällegi heade eeldustega koera puhul tuleb jälgede planeerimisel pidevalt pöörata tähelepanu sellele, et kuidas on võimalik tema tempot pidurdada ning meeleolu kontrolli alla saada. Samas näiteks flegma koeraga ei ole meeleolu peaaegu kunagi probleemiks.

Kui inimesel on olnud eelnevalt rahulikum ja flegmam ning keskpäraste instinktidega koer, siis on ta omandanud head oskused, kuidas

- koera motiveerida

- saada motivatsiooni kestma

- tekitada jäljele “nälga”

- saada koera reipaks ja säravaks

- kuidas hoida pikal võistluspäeval koera energiat ja vastupidavust

- kuidas võidelda natukenegi soojema ilmaga

- kuidas saada teda varrukas haarama täis suuga ning sügavalt

Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid kõigest sellest pole mitte ühestki detailist kasu uue, heade instinktidega koera juures sest,

Selle koeraga tuleb jälgida

- kuidas saada koera aktiivsus ümbritseva pealt enda peale

- kuidas hoida üle keevat energiat vajalikes piirides

- kuidas suunata energiat selliselt harjutustesse, et ilus saära ning efektsus realiseeruks tehniliselt täpsete harjutustena

- kuidas vätida situatsiooni, et koer hakkab kõrvalkäigus kiunuma või haukuma või hüppama või sisse jooksma või aportile järeleminemisel närvitsema

- - kuidas saada koera haardes rahunema

- kuidas saada koera jäljel mitte kiirustama ja eksimuste korral mitte närvitsema

Jällegi , ka seda loetelu võiks veel pikalt jätkata ning nii nagu esimesena toodud oskustest polnud taolise koera juures kasu pole taolise koeraga omandatud kogemustest kasu esimese koera koolitamisel, sest neid probleeme esimese koeratüübi puhul lihtsalt ei esine.

Ütleksin antud loo kokkuvõtteks nii, et Eesti koerasport hakkab sel päeval kiiremini arenema, kui inimesed saavad sellest aru, et koolitades ühte teatud tüüpi koera ja omandades selle baasil kogemusi, on need kulda väärt kogemused samasuguse koera koolitamiseks ehk inimesed ei võta enam suhteliselt mõtetuid koeri nö. kogemuse hankimiseks ja harjutamiseks ning hiljem uut koera võttes alusta jällegi nullist. Eestis on tuua mitmeid vägagi positiivseid näiteid inimestest , kes on kohe esimese koeraga märkimisväärseid tulemusi näidanud. Nad on hea koeralugemisoskusega ning ka muus mõttes selle vallas looduse poolt talendikad. Keskmine inimene, aga selleks et olla sama edukas peab harjutama ja koguma kogemust sama tüüpi koerte peal ning kaasama selleks abilisi , kes seda tüüpi oskavad ja teavad.

Ei oskagi siia lõppu muud sovitada, kui et mõelge, keda te kuulate ning eristage tõde linnalegendidest.