Mõeldes tagasisõidul toimunule ning analüüsides tehtud pean taaskord tõdema (nagu tegelikult ka eelmistel kordadel), et lätlased tulevad seljatagant suure hooga. Ma olen aru saanud, et eestlased on selles osas üsna enesekindlad ning naeravad iga kord selle jutu peale. Aga eks ajaloost on selliseid näiteid palju tuua olnud, kus enesega rahulolu on valusalt kätte maksnud. Räägiks mõne sõna üldistavalt nö. taustapõhjustest miks ma nii julgelt esinen. Olles nüüd päris mitu raksu Lätis - Leedus käinud väärib kindlalt mainimist, et lätlastel on eestlaste ees kolm väga tugevat eelist. Neil on kas olnud rohkem õnne või taipu, aga peab tõdema, et neil on käes jupi parem koeramaterjal, kui meil. Natuke on mulle jäänud tunne, et nad oskavad kvaliteeti nagu veits paremini hinnata, kui eestlased. Meil nimetatakse iga näituse liini sakslase kutsikaid sportkoerteks ning kõiki veidigi hallimaid või mustemaid koeri tugevate instinktidega võimekateks ja enesekindlateks tööloomadeks. Kahjuks valdav osa neist ju ei ole ei üht ega teist.
Sellises enesepettuses mugavalt hõljudes ongi suur hulk inimesi meil kaotanud tunnetuse reaalse maailmaga, et milline tegelikult hea koeramaterjal välja peab nägema. Olles nüüd näinud Lätis erinevatel seminaridel tervet pinu tööliini sakslasi, pean tõdema et mulle ei ole silma jäänud ühtegi alla keskmise võimetega koera. Tõsi, üle keskmise materjali on küll jäänud. Ehk nagu ma ütlesin, võib olla on neil olnud õnne, võib - olla silma, kuid vägagi võimalik, et nad lihtsalt oskavad kvaliteeti paremini väärtustada, kui meie.
Teine tugev külg on nende avatus uuele. Eesti koolituse suurimaks arengupiduriks on täna asjaolu, et meil on kõik inimesed väga targad. Aastate jooksul on endasse imetud erinevatelt seminaridelt ning raamatutest vägagi erineva taustaga ning vägagi vastuolulist infot, üritatud seda kuidagi lahterdada ning seeläbi muututud väga enesekindlaks. Kui tahta areneda, siis on aga kombinatsioon loll , aga enesekindel mitte just parim iseloomuomadus. Ma üldse mitte ei väida, et meie inimesed oleksid lollid, vaid pigem arvestades teadmiste tegelikku taset natuke liiga enesekindlad. Lätlased tulevad palju lihtsamini kaasa, vaatavad ringi avatumalt ning seetõttu arenevad tõesti silmnähtavalt.
Kolmanadaks suureks eeliseks on asjaolu, et nad kasutavad päris palju nö. välist abi. Tegelikult on päris naljakas kõrvalt vaadata, et kui meil siin suur hulk meie lõuna piirkondade inimesi kirub, et Eesti varrukamehed on kehvad, lollid ja oskamatud ning samas imestab, et miks neid Lõuna - Eestisse juurde ei teki, siis needsamad oskamatud Eesti varrukamehed teevad Lätis süsteemset tööd. Selle asemel, et sõita Lõuna Eestisse, kus neid halvustatakse ning ei hinnata võetakse ette märksa pikem reis Lätti ja tehakse mitmepäevaseid seminare. Arvestades, et lisaks Eesti varrukameestele käivad Lätis ka suht stabiilselt soomlased ning venelased, ongi tegelt seal peale tulev teadmiste ning kogemuste kogus päris hea ning see annab head eeldused arenguks.
Kui ma poolteist aastat tagasi hindasin kohtunikuna seal IPO kuulekust, siis tagasi tulles mainisin kohe, et lõunanaabrite kuulekus on väga heal tasemel ning keskmiselt ilmselgelt tugevam, kui meie oma. Rõõm on tõdeda, et see on vahepeal veel arenenud ja seda üsnagi jõudsalt. Kui varem tegid kõik valdavalt IPO kuulekuse 1-st astet ning me siin arutasime, et noh see ongi ju lihtne ja oodake, mis IPO 2 ja 3-s hakkab toimuma, siis nüüd on seal edasi siirdutud ning pilt näeb jätkuvalt hea välja.
Olles teinud 2 päeva koertega kuulekust pean tõdema, et erinevalt varasematest kordadest ei olnud baasasjadega enam sisuliselt üldse tegeleda vaja. Peamine rõhk läks detailidele ja lihvimisele - nagu näiteks kuidas saada istu või lama käsule juurde märk, kuidas saada koera veel natuke kiiremini aportit tooma, kuidas saada koer jõulisemalt tõket hüppama ning läbi erinevate harjutuste energiat koguma. Mulle väga meeldis kuulekuse seminar ning ma nautisin seda kogu ulatuses. Peamine oligi asjaolu, et oli rida häid koeri, sai tegeleda huvitavate probleemidega ning koerad ja inimesed võimaldsid seda.
Minu jaoks ilmselgelt eredam kogemus oli üks tööliini sakslane, kelle tase kuulekuses on sedavõrd kõrge, et me arutasime võimaluste üle minna WUSVi MM le võistlema. Vaadates koera tööjõudlust, kestvust ning harjutuste ülesehitust olen üsnagi veendunud, et selline koer saaks MM-l tulemuse 85- 87 punkti piirimaile. Arusaadavalt on vaja veel lihvi, aga arvestades, et tegemist on IPO 3 koeraga ning kõik elemendid on sedavõrd heal tasemel ette valmistatud, ütleksin et see ei ole suur töö. Kuuldupoolest on koer ka kaitses väga hea ning Janar, kes seal koolitamas käib olla teda pidevalt kiitnud. Jälje poolel on vaja veel tööd teha ning seal on mõningad nüansid, mis vajavad süsteemset lähenemist. Samas aga arvestades koera põhjaga ning kvaliteediga ei ole ka see mingi väga suur raskus. Omanikuga sai kokku lepitud, et aitan teda võimaluste piireis ning teeme koostööd eesmärgiga MM-i suunas.
Kuulekuses jäi eredamalt meelde veel järgnev lahe seik. Juba eelnevatest seminaridest tuttav koerajuht kasutas oma koerale lahtilaskmisel käsku "anna". Ma alguses arvasin, et kuulsin valesti ning küsisin üle. Ta seletas, et tegemist ongi eestikeelse käsuga. Kuivõrd möödunud aasta juunis oli see koer noore koerana käinud minu seminaril ning ma olin kiirelt koerale selgeks teinud, mis on lahti ja kasutasin selleks sõna "anna", siis omanik otsustas sama sõnaga jätkata. Ja ma pean tõdema, et koer lasi antud käsuga siiani hästi lahti :))
Jäljel sai sel korral tehtud juba oluliselt rohkem sisulist tööd, kui eelmistel. Kui laupäeval töötasime rohupõllul, siis seletades inimestele, et muld on ikkagi ülim, selgus et pühapäevaks võiks ju siis mullapõllule kolida. Peale treeningute lõppu läksime siis seda
vaatama. Maaomanik juhatas meid nö. küntud (randaalimata) põllule, mis nägi eemalt välja tõsine kuumaastik. Rahvas vaatas mulle otsa ning ootas üsna reaalselt vastust, et see ei sobi, kuna on liiga ebatasane. Mina aga olin vaimustuses. Just sellisel põllul ma tegelikult ideaalis tahaksingi treenida. Kuigi põld oli hästi ebatasane oli muld siiski piisavalt pehme, et seal sai kõndida ning kasutatud toit ei kadunud künnivagudesse. Eestimaal kogetu põhjal väidaks, et ka suurem osa meie koeraomanikke käib sellisest põllust ringiga mööda (peale meie oma trennigrupi, kes on juba harjunud mõtteviisiga, et selliste peal just tulebki treenida). Koertele sai ehitatud ülesse üsnagi keerukaid (nõudlikke) jälgi ja üsnagi vähese toiduga. Arvestades põllu raskusega ning asjaoluga, et hooaeg alles algab, ütleksin küll et koerad said väga hästi hakkama. Peamiselt sai tegeletud tempoga jäljel ning nurkade töötamise täpsusega, kuid võrreldes eelmise aastaga on ka siin näha selget arengut ning nagu ka kuulekuses võimaldas see ka jäljel nõuda juba rohkem ja tegeleda detailidega.Järgnevalt lühike videolõik seminarist, kus filmil töötab too koer, kellega minu arust tasuks küll MM sihikule võtta. Videol olev jälg on üle tunni tunni vana ning hästi on näha põllu ebatasasused. Videot on parem vaadata eraldi aknas (YouTube st)
Lõpetuseks tahaksin kindlasti tänada Ivetat ning Marist, kes seminari tõeliselt supertasemel olid organiseerinud. Maris töötas põllul sedavõrd hea jäljekoordinaatorina, et minul koolitajana jäi üle vaid inimesi instrueerida mahapaneku osas. Kindlasti tänud Marisele ka pildistamise eest. Pildid saavad Sportkoera kodulehel ülesse lähiajal.
No comments:
Post a Comment