Millal minna võistlema?

Kuivõrd võistlushooaeg on algamas, siis on paras aeg rääkida natuke võistlemisest. Järgnev jutt tegelikult kehtib ka teiste alade kohta nagu jälg või kaitse või tegelikult mistahes koolitusala. Ma kirjutan aga kuulekuse põhjal, kuna see on meil Eestis kõige levinum. Millal on siis õige aeg hakata mõtlema võimaluse peale minna koeraga võistlema? Olles jälginud pikka aega Eestimaal toimuvat on paratamatult silma jäänud, et meil on väga palju koeri, kes sisenevad karikajahile väga noorelt ning põledes algul eredalt kustuvad üsna kiiresti ning mõne aja pärast teevad vaid ilmetut ja tehnilist sooritust või ilmetut vigadega ja tuima esinemist. Okei, meil Eesti kuulekuse tase on tegelikult ka täiesti olematu, ehk sellised ilmetud koerad üsna tihti tulevad võistlustelt koju ikkagi karikatega, aga see saab kindlasti varem või hiljem muutuma. Tänased spordist huvitatud inimesed, kellel on noored koerad kodus, peaksid juba hakkama mõtlema asjade peale sügavamalt, kuivõrd selleks ajaks, kui nende koertel saabub nö. parim võistlusaeg on kindlasti tase juba jupi tugevam.

Ma eristaks koera koolituse seisukohast nelja eri tasemega üritusi:

1. Treeningud oma platsil. See on koht, kus koeraga on kutsikast saati mängimas käidud ning kui on osatud algusest peale asju õigesti teha, siis on selle platsiga tekkind koeral väga tugev seos ning pilt. Üldjuhul tunneb koer ennast seal hästi ning teab, et seal teda premeeritakse ning temaga mängitakse, seal on lõbus. Loomulikult on ka inimesi, kes on osanud selle pildi pahupidi pöörata ning koer tunneb ennast seal platsil halvasti.

2. Treeningud võõral platsil. Koeral ei ole selle platsiga mingit seost. Inimene minnes teisele koolitusplatsile saab aru, et see on "teine" koolitusplats. Koera jaoks on see lihtsalt muruga kaetud pind, mis ei ole kuidagi teistsugune, kui kodu lähedale jääv haljasala või metsas olev aas. Võõra platsi treeningud on sellised, kus juba valmis ning enesekindla koeraga üritatakse kinnistada pilti, et ka seal platsil on hea olla ning kõik atribuutika on sama nagu omal platsil. Teisisõnu võõrast platsist tekitatakse treeningutega koerale nö. oma plats. Sarnase üldistusega muudetakse piisavalt palju võõraid platse omaks, et lõpuks koer lähtuvalt antavatest signaalidest ja märkidest hakkab igat platsi nö. omaks pidama koheselt peale signaalide ja märkide andmist.

3. Eksam. Eksamit on võimalik teha ka omal platsil, kuid sellegipoolest erineb ta koera jaoks totaalselt treeningutest. Isegi nn. kutsikavõistlused või mitteametlikud võistlused erinevad drastiliselt. Põhjus on selles, et eksamil tehakse kõike teisti, kui koer on harjunud. Eksami suurimad erinevused treeningutest on järgmised:

a. omanik on närvis ja koer tunnetab seda väga hästi;
b. eksam algab teistsuguste rutiinide ning märkidega ning koer saab kohe aru, et tegemist on teistsuguse üritusega;
c. kogu platsil viibimise protsess on täiesti teistsugune, kuivõrd kiidetakse teisiti ning negatiivset mõjutust ei tule üldse (tegelikult ka positiivset tuleb hullu palju vähem);
d. soorituste vahel on pikemad pausid ning ka enne alustamist on üsna pikad pausid.
e. üritusel on oluliselt rohkem inimesi ja koeri, kui trenniplatsil

4. Võistlus. Erineb eksamist väga palju. Suurim erinevus on tegelikult valitsev pinge ning suurem rahvahulk. Rahva mulisemine ning sagin ning teised koerad muudavad koera jaoks olukorra palju raskemaks. Kahjuks unustab pinges omanik võistlusel ära ka nii positiivsed kui negatiivsed mõjutamise võimalused (mida mingilgi määral teha saaks), samuti märgid ja rutiinid ning koer visatakse sisuliselt vette ning palutakse tal iseseisvalt välja ujuda.

Paljud inimesed arvavad, et kui panna võistlustele samad riided ja anda koerale sarnaselt süüa ning käituda sarnaselt, et siis koer on nii loll, et võistlusplatsile sattudes ei erista situatsiooni treeningutest. Kui koerad oleks nii rumalad, siis nad oleksid evolutsiooni käigus juba ammu välja surnud. Kui mõelda kogu võistlusplatsil toimuva tegevuse peale, siis seal ei ole ju peaaegu ühtegi sarnasust treeningutega.

Keskmiselt treenib inimene koera selliselt, et teeb harjutuse ning siis annab koheselt koerale negatiivset või positiivset tagasisidet. Harjutuste vahel toimuv mäng ja motiveerimine ning see positiivne ja negatiivne tagasiside ongi nagu raamistik, mis koera sooritust üleval hoiab ning kujundab. Kui minna võistlusele ning matsust kaob ära kogu raamistik, siis on see hoopis midagi muud. Koera mõistes on tegemist teise platsiga, teise situatsiooniga, teise pildiga ning koer hakkab sinna tekitama seoseid ning kujundama käitumist.

Teatud mõttes võib seda võrrelda näitega autosõidust. Kui te olete terve elu sõitnud jalgrattaga ning teate hästi liikluseeskirju, olete istunud autos kõrvalistuja paigal ning teate mis pedaal on kus ning kuidas autot käima panna. Siis sel hetkel kui teile antakse auto võtmed ja öeldakse, et mine palun pargi auto ümber, siis te põlise jalgratturina istute autosse ning olete täiesti lukus, sest te ei oska selles seoses midagi teha. Nüüd hakate te jälgima uurima, küsima ning soovite, et keegi midagi ette näitaks.

Koeraga on sama lugu. Minnes võistlustele pooliku koeraga hakkab koer imema endasse informatsiooni ning kujundama käitumist. Ta üritab mõista, et kuhu ta on sattunud, mis reeglid siin on, mida tegema peab ning mida see endaga kaasa toob. Kui koer on poolik ja toores, siis koer imedes endasse informatsiooni ning kujndades käitumismalle, tekitabki endale seosed ning pildi, et võistlused on hoopis midagi muud, kui treeningud. Ja siis me imestame, et miks koertel on võistluskäitumine! Me ju ise oleme koerale nö. selle kujundanud ning tekitanud seosed ning neid kinnistanud.

Mina pean terve koera juures normaalseks, et esimene start tehakse võistlus- või eksamiplatsil kuskil 2 aasta vanuses (mitte enne, pigem hiljem), sest selleks ajaks on süsteemse tööga saavutatud piisav põhi ja stabiilsus, et koer on nii ettevalmistuselt kui ka psüühikalt võimeline kandma treeningutel tehtu üle teise situatsiooni. Kui kõik on hästi ette valmistatud ning koer omab stabiilsust, siis selline lähenemine annab koerale ca. 5-6 aastat võimalusi hästi võistelda. Paneksin rõhu sõnale hästi. Palju meil on neid koeri, kes on 5-6 aastat hästi võistlenud? Ega väga polegi. Minu koer on osalenud Eesti MV kuulekuses 6 korda ning alustas 4-nda kohaga ning eelmisel aastal 8 aastasena startides oli jällegi 4-s. Kui arvestada tema haige põlvega ning asjaoluga, et tegin enne võistlust vaid nädal aega nö. meeldetuletuseks trenni ning seetõttu tulid sooritusse sisse mõned tehnilised vead, siis ütleme nii, et ega see medalgi kaugel ei olnud. Arusaadavalt vanemal koeral väheneb füüsiline plahvatus ning soorituste kiirus mõnevõrra, aga näiteks mu koer suutis teha kõik sooritused sama kontsentratsiooniga ning rõõmuga nagu ta on kõik 6 aastat teinud. Selliseid koeri on Eesti ühe käe sõrmedel lugeda. Mujal maailmas on see üsna tavapärane. Kui vaadata kasvõi põhjanaabrite koerte sooritusi, siis enamus paremaid koeri käib Soome meistrikatel ja ka MM-l ikka korduvalt ja korduvalt. Seda võimaldavadki seal algusotsas õigesti tehtud valikud ja otsused.

Siinkohal jätan ma pooleli ning järgmisel korral kirjutan edasi, et kuidas viia koera sooritus ühest ülalloetletud etapist teise ning millal siis ikkagi on koer võistlemiseks küpse. Ehk kuidas minna oma platsil võõrale ja võõralt eksamile jne.