Millal minna võistlema? vol.4

Jätkaks võistlema minemise teemal. Kui eelmistes postitustes sai lahti kirjutatud oma ja võõras plats, siis täna jätkaks juba eksami ja võistluse suunal. Eksam erineb oma ülesehituselt ja tingimustelt treeningutest päris palju. Suurimad erinevused on:

-koera häälestamiseks ei saa otseselt kasutada enam positiivset ja negatiivset mõjutust

- - soorituste vahel on pikemad pausid ja ka nö. palju tühja aega

- - üritus vältab päris pikalt

- - algasendid on üsna pikad ning on suur oht, et koer väsib sellesse

- - kaasnevad pealtvaatajad ja kerge pinge

- - omanik on natuke hajevil ja närveerib

Millal on siis õige aeg koeraga eksamile minna? 

Põhimõtteliselt peaks koeral olema kõik elemendid sellisel kujul selged, et ta teeks neid õiges meeleolus ja enesekindlalt. Seletaks mõlemad lahti.

Õiges meeleolus. Kui koerale on õpetatud, et näiteks algasendisse minnes hakkab ta vaikselt tõstma energiat ning minema aina rohkem pingule ootusest, siis minnes eksamile ei taju koer ümbrust ja melu selliselt, et ta laseks ennast sellest häirida. Kui kohtunik laseb ka pikemalt oodata alguspunktis, siis see toodab vaid aina rohkem energiat ja tegutsemissoovi, mitte vastupidi. Kui koerale on sisse koolitatud kanal, et negatiivne mõjutus toodab energiat juurde, siis eksides mõnda harjutust sooritades üsna tihti koerad tajuvad seda negatiivsena ning lähtuvalt sellest hakkavad edasi märksa korrektsemalt ja innukamalt tegema. Samuti on väga oluline, et kui näiteks mingis harjutuses juhtub midagi sellist, et see mõjutab koera olemist ja käitumist, siis alustades uut harjutust ja andes selleks märgi, on võimalik sele märgiga saada koer jällegi soovitud meeleollu. See võimaldab minna ühelt harjutuselt teisele üle ilma, et kogetud ebameeldivused „kaasa tuleksid“.

Enesekindlad sooritused. Kui minna eksamile, siis täiesti arusaadavalt kaob koera jaoks ära kogu toetav raamistik, sest me ei saa koera õnnestumiste korral koheselt kiita ning eksimuste puhul negatiivselt mõjutada. Kui koeral pole üldse mingit raamistikku, mis oleks tuttav ja annaks talle soorituse kindluse, siis koer tunnetab platsil toimuvat koostööd ebakindlamalt ja närvilisemalt. Seetõttu on vaja mingitki raamistikku. Enesekindlalt sooritaval koeral on raamistikuks enesekindel sooritus ise. Olles läbinud pika koolitusliku protsessi on koer õppinud nautima õnnestunud sooritusi. Seetõttu võib sooritust tinglikult nimetada ka isepremeerivaks. Teisisõnu, kui koer teeb ilusa soorituse, siis ta tunnetab seda positiivselt, kui teeb valesti, siis negatiivselt. See ei tähenda mitte seda, et mingist hetkest alates polegi nagu koera vaja enam premeerida või kiita. Trennis tuleb seda ikka teha, aga see on nagu sild eksamil nö. üle jõe, mis aitab soorituse koos püsida.

Kui koer on soorituses enesekindel ning oskab seda teha õiges meeleolus, siis nagu eelnev kirjeldus välja tõi, tagab see stabiilse ning korrektse töö ning vigade korral nö. kiire taastumise. Teatud mõttes on eksam koerale nagu suur ja sügav järv, millest ta peab üle saama. Enesekindlus on nagu paat,mis teda viib sealt üle ning meeleolu on nagu päästevest, mis ühest küljest annab teadmise, et vette kukkudes sa ei upu ning samas kui kukudki, saad paati tagasi. Kui koeral pole kumbagi, siis on ta nagu vette visatud. Minge laevaga järve keskele ja laske ennast vette visata ning te tunnete üsna sama, nagu koer sellises situatsioonis.

Eksami sügavam mõte nö. tuleviku jaoks ongi senini treenitu katsetamine. Isiklikult ei poolda näiteks selliseid nö. kutsika ja noorte koerte mitteametlikke võistlusi nagu maiuste ja toiduga korraldatakse just seetõttu, et ühest küljest ei saa sellistes tingimustes koera väga just testida ning samas ei saa seal ka tuttavat raamistikku teha täies ulatuses ehk kogemusena see ei annagi tegelikult mingit erilist infot ega kogemust. Tuttava raamistiku all pean ennekõike silmas seda, et taolistel võistlustel on palju selliseid toiduga haakuvaid detaile, mis on nö. kutsika jaoks enam vähem sobivad, aga juba treenituma koera jaoks ei haaku otseselt meeleolu elementidega. Tõsi paljudele omanikele on see endale vajalik nö. üleminekuks „päris „ tingimustesse ja ilmselgelt ka poolikutele koertele on see oluliselt parem kogemus, kui kohe eksamile minek. Samuti ei maksa minust valesti aru saada, et ma neid hukka mõistan. Pigem ma ei näe terviklikus pildis neile otsest kohta.

Kui minna koeraga esimest korda eksamile, siis on vaja testida järgmist:

- - enne platsile minekut proovida märgisüsteemi ja häälestust ning vaadata, kas see töötab ning mis kujul

- - platsil provida algasendi ja meeleolu säilumist

- - testida erinevate elementide meeleolu ning tehnilise kestvust

Selliselt ülesehitatuna on eksam nagu uus situatsioon, kus juba täiesti valmis koera saab testida ning saadud info põhjal seejärel treeninguid kohandada. Ehk ennekõike rõhutakski, et koer peab olema valmis ning nagu eelpool öeldud, seda nii meeleolu kui ka tehnilise soorituse osas. Vastasel juhul ju pole võimalik midagi testida. Eksami eesmärk ongi nö. tuleviku jaoks testimine, mitte tuleviku jaoks ära rikkumine ja alternativse pildi tekitamine.

Lähtuvalt eelnevast, kui võtta aluseks, et mis koer juba oskama peab ja kuidas käituma, ütleks mina et esimene eksam üldjuhul ei tule enne päevakorda, kui kuskil 2 aastase koeraga. Selleks ajaks on reaalne, et ta sooritustes on piisavalt kinnistunud meeleolu ning ta on ka närvisüsteemilt niipalju stabiilsem, et see kõik kestab. Kui kõik kestab, siis edasi on võimalik liikuda juba märksa kiiremas tempos. Esimene eksam peaks ennekõike olema nö. info ammutamise koht, millest koer nö. märkamatult läbi tuleb. Sellest ei tohiks talle tekkida mingit nö. alternatiivset pilti, vaid see oleks lihtsalt nagu üks natuke teistsugune treening teiste varasemate pikas reas.