Veelkord aportist vol.2

Täidaks lubadust ja jätkaks pooleli jäänud aporti teemaga. Kuigi südamel kripeldab teema seoses koeraspordi ja eetikaga, siis täidaks enne vana võla ja räägiks eetikast järgmisel korral. Antud lugu on siis jätkuks sellele loole Veelkord aportist .Kirjeldasin seal tüüpilisemaid vigasid ning nende parandamisel tehtavaid lisavigasid. Täna räägiks veel vigadest, aga ka lahendustest.

Järgnev väga suur viga, mis ei ole küll mitte ainult aportiga haakuv, vaid tegelikult kogu koera koolitusega. Koolitades koera tuleb alati mõelda sellele, et millise meetodi ja lähenemisega programmeeritakse koerale meeleolu ja sellega haakuvalt vajaliku kiiruse ja meeleoluga harjutus ning millise lähenemisega koolitatakse koera märk, millest pole mingit kasu. See on teema, mis vajab kindlasti laiemat käsitlemist tulevikus, aga toon siia ühe näite. See küll jälje valdkonnast aga samas peaks olema lihtsalt mõistetav. Oletame, et koer tirib jäljel ja meile see ei meeldi. Osad omanikud panevad selleks koerale jäljel kaela ogad ning probleem justkui kaob. Tegelikkuses ju toimub hoopis probleemi peitmine. Koerale pannakse kaela konkreetne ogadega rihm ning juba pelgalt see samm viib koera teatud meeleollu. Nüüd tehes jäljetreeningut ajab koer selles meeleolus, näitab esemeid jne. Minnes võistlema või eksamile ei panda koerale kaela ogasid ning koer jääb hoopis teise meeleollu. Tegelikult on sunnitud koerajuht startima koeraga meeleolus, kus ta ei ole kordagi koera treeninud. Lähtuvalt eelnevast teeb koer hoopis teistsuguse soorituse. Antud kontekstis on tegemist MÄRGIGA, mis juhib koera meeleolu ja mõtteid. Kui koerale treenida sisse märk, mida ei saa eksamil või võistlusel kasutada, siis pole sellest märgist mingit kasu.

Tulen tagasi aporti juurde. Kirjutasin varem sellest , et koer tuleb aportiga tagasi aeglaselt. Läks kiirelt, kuna tahtis aportit saada, aga tagasi ei viitsi joosta kiirelt:) Olen näinud platsidel sellist tegevust, kus aport pannakse kas platsi keskele maha või koerale suhu ning siis abiline hoiab koera kinni ning omanik kutsub. Abiline laseb koera lahti ning koer soovides jõuda omaniku juurde jookseb kiirelt koos aportiga omaniku juurde. Tehes seda trenni veel ja veel, muutub omaniku juurde jooksmine aina kiiremaks. Saabub rahulolu, et probleem on lahendatud. Minnakse eksamile ja koer löntsib ikka, nagu varem. Osad, optimistlikumad inimesed, vaatavad oma koera ning tõdevad, et näe ongi kiiremaks läinud. Tihti kipub see olema aga vaid omaniku soov näha treeningus ja töös mingit tulemust. Aga miks ei läinud aport kiiremaks? Trennis ju läks. Aga sellepärast, et trennis treenitud kiire tulemine on seotud väga konkreetse meeleoluga - on abiline, kes hoiab kinni, tekitatakse frustatsioon ning koer pääsedes soovib kiiret lahendust ja tulebki kiiresti. Kujutage nüüd ette võistlussituatsiooni - te viskaste aporti ning teie koer istub kõrval täiesti suva meeleolus, nüüd ta jookseb aporti järele ning võtab selle maast ning kust tekib nüüd sinna teise otsa abiline ???, kes kinni hoiab. Ja kui abilist ei teki, siis mis ime tekitaks koeras sama meeleolu?? Ma ütleks antud situatsiooni kohta, et koerale treeniti kiiret tulemist küll, aga seda treeniti teatud seoses ning kuna seda seost ei ole eksamil, siis see ei kandu üle. Tegemist on väga tugeva märgiga, mis loob meeleolu ning pildi ja koera kiirus seostub puhtalt sellega. Nagu ma eelpool ütlesin, saab kasu olla ainult sellistest märkidest, mida saab kasutada võistlustel või eksamil. Seega hoides koera kinni ja tehes tralli treeningplatsil te küll põletate kaloreid, saate värsket õhku ja naudite ilma, aga eksamit silmas pidades pole sellest mingit kasu.

Tulles pakutavate lahenduste juurde, toonitan taaskord sama lihtsat loogikat - kui te koera treenite, siis mõelge alati sellele, et kuidas teie poolt tehtu koerale paistab ning kas koera saab sellest aru nii, nagu te ette kujutasite. Sisuliselt peaks te kujutama ennast ette koerana ning üritama aru saada. Kui ma mõtlen  nagu koer, siis miks ma peaks midagi kiirelt tegema? Aga selleks et saada selle eest siis preemia. Kui ma saan preemia ka aeglase tegemise eest, siis pole ju vahet. Järelikult peaks koerajuht ehitama selliselt harjutuse ülesse, et koer teeks kiirelt ning siis selle eest kiirelt premeerima. See ongi tegelikult võtmeküsimus kogu koerakoolituses. Tegelikult selles seisnebki koolitaja väärtus suuresti, et ta oskab harjutuses näha viga ning ehitada selle niimoodi ülesse, et koer saaks teha kõik 100% õigesti ja siis selle eest premeerida. See on ka see detail, millega isepusijad tihti hätta jäävadki. Kui ma nüüd viskan aporti ja oletan, et koer tahab aportit saada, siis ta jookseb sellele kiirelt järgi, saab aporti ja premeerib ennast sisuliselt ise sellega juba ära. Mis jõud teda siis tagasi tooks. Mina näen siin vaid ühte toimivat lahendust - koer peab teadma stardipunktis seistes, et kui ta teeb kiire mineku ja kiire tuleku, siis saab ta selle eest kiirelt preemia. Ehk terviklik distants algab koerajuhi juurest ja lõppeb samas punktis ning selle eest tuleb preemia.  Aport on kõigest vahend preemia saamiseks. 
Sisuliselt on tegemist nagu võtmega. Te seisate peldiku ukse taga, mis on lukus, hüppate jalalt jalale ja tahaks väga sisse saada. Aga uks on lukus. Võti on aga teises toas. Te jooksete kiirelt teise tuppa , toote võtme ja saategi peldikusse . Ilmselgelt ei möödunud teie häda ega saabunud rahulolu võtme saamisega :)
Aporti puhul tulebki treenida koera selliselt, et ta teaks, et tehes kiirelt ära ringi, saab ta omanikult preemia. Mida kiiremini ta teeb, seda kiiremini ta saab. Kui nüüd koera hakata algusest peale treenima aportis õigesti, sisi tekib loogiline ring, mis algab koerajuhi juurest ja lõppeb aportiga uuesti koerajuhi juures. See ring ehitatakse ülesse nagu tellismüür - kivi kivi haaval. Alguses köetakse koer käima ja hoides aportit saab ta selel eest palli kohe. Järgnevalt peab ta aporti haarama omaniku käest et saada preemia. Siis visatakse juba 1 m kaugusele jne . jne.  Sisuliselt ehitatakse omaniku juurest järjest kaugemale ülesse terviklik sooritus.

Ja väga - väga oluline on treenida selliselt, et koer minnes aporti järgi teab, et teil on pall. Te näiteks keerutate seda juba enen, kui koera aporti järele saadate. Pall ei tohiks tulla välja ja seda ei tohiks hakata keerutama alles siis, kui koer aporti võttis. (nagu ma eelpool kirjeldasin).

Kui nüüd koeral on aportiga  juba vead sees, siis üsna tihti ei aita muu, kui peab minema väga pika tee tagasi ning hakkama seda ringi ülesse ehitama. Ilmselgelt jääb seda ehitust segama asjaolu, et koeral on juba aportiga tekkinud teatud seosed ning ning need kipuvad ikka ja jälle välja ujuma ja ülesehitust segama. Seepärast peab jällegi tõdema, et oi kui palju lihtsam on õpetada koerale asjad kohe õigesti, kui koolitada ümber vigaseid seoseid.