Jätkaks nädala alguses alustatud teemaga. Tuleks veel korraks näiteks toodud FH ja IPO koerte juurde tagasi. Nagu ma mainisin olid need koerad lihtsalt nö. ühed võimalikud näited kiirest edasiliikumisest. Kui me võtame tõsisemalt sporti harrastavad koerasportalsed, siis teisiti lihtsalt ei saa. Mõeldes nüüd näiteks nende Soome FH koerte peale, siis kujutage ette, et seal on mitmeid koeri, kes juba 2,5 aastaselt teevad ära FH 2 punktidele üle 90 ning teevad seda mitte põlvini rohus, vaid suhteliselt ikka raskemates tingimustes.
Nüüd kindlasti oponendid väidavad, et aga kust ma tean, et raskemates tiingimustes, ega ma juures ei ole seisnud. Minu oletus põhineb asjaolul, et Soome FH eksamitel kukub üldjuhul üle poolte koertest läbi. Nii head tulemuste statistikat, nagu Eestis polegi nagu kuskil mujal Euroopas. Kui arvestada Soome jäljekoolituse kõrget taset, siis läbikukkumiste suur arv ennekõike räägib ridade vahelt raskematest tingimustest. Kui me nüüd võtame, et inimene tahab teha sporti, võistelda ja võita, siis ilmselgelt ei suuda ta kunagi vastu saada koerale, kes on arenenud kiiremalt ja seetõttu palju enesekindlam. Ehk kui koer jõuab näiteks raskema tasemeni 2-3 aasta vanuseks, siis 5-6 aasta vanuseks on ta kogunud antud tasemes 3 aastat kogemust ning muutunud sellega väga enesekindlaks. Kui koer jõuab 5-6 vanuses alles sinna raskemasse tasemesse, siis on see tema jaoks nö. uus tase ning arusaadavalt ta ei saagi enesekindel olla. Enesekindlaks muutumine võtab päris palju aega. Kui nüüd võrralda antud tasemes juba 3 aastat võistelnud koera ja nö. uut tulijat, siis on täiesti ilmne, et uus tulija ei saa võita. See ongi põhjus, miks sportlased, kes tahavad kaugemale ja kõrgemale jõuda üritavad liikuda edasi kiiremalt.
Kiiret edasiliikumist tuleks kindlasti eristada kiirustamisest. Toon siia näite jälje-, kuulekuse- ja kaitsetreeningust. Alustan jäljest. Eri koolitajatel on erinevad meetodid ja lähenemine. Minu metoodikas koolitatakse koerale kiirelt alla motivatsioon, siis kiirelt tehnika ning siis kaob toit ja tehnika kantakse edasi nö. tühjale jäljele ning kohe ilmuvad sinna nurgad, ristuvad ja hakkab muutuma pind. Ideaalvariandis tähendab see seda, et 20-ndal jäljel on pool jäljest ilma toiduta, see on tund aega vana, ristuvate jälgedega ning nurkadega. See on nö. kiire edasiliikumine. Kui liikuda toiduga jäljelt tühjale või teha sisse nurgad selliselt, et koer ei ole omandanud tehnilist arusaama jäljest, siis tühjad jäljed või nurgad tekitavad koeras konflikti ja omaniku sekkumine vaid süvendab seda. See võib tekitada koerale arusaama, et omanik aitab alati välja või siis et jälg ongi nõme koht. Mõlemad variandid on väga ebameeldivad. See on kiirustamine. Näiliselt ollase sama kordade arvuga samas punktis, aga ühel juhul koer teab, mis peab tegema, teisel juhul mitte.
Kuulekuses toimub koolitamine selliselt, et 2-3 kuuse kutsikaga tehakse toiduga selgeks õiges meeleolus harjutused ning nad näevad välja ahned ja samas tehniliselt täpsed. See võimaldab edasi liikuda selliselt, et 5-6 kuune kutsikas suudab juba teha kuulekuse elemente ilma toidu abita, kasutades toitu vaid premeerimiseks. See on kiire edasiliikumine. Kui jätta koeral toit näitkes kõrvalkäigul ära selliselt, et koeral ei ole üheselt välja kujunenud asendit ning seetõttu hakkab ta kõrvalkäigul kas ujuma või ette - taha - viltu käima, siis see on kiirustamine. Kokkuvõttes võib 5-6 kuune koer teha ka ilma toiduta, aga ta teeb asju vales meeleolus või tehniliselt vigadega. Jällegi, näiliselt on liigutud edasi kiirelt, aga tegemist on kiirustamisega ning tehnilised vead viivad üsna kiirelt omanikupoolse sekkumiseni ning läbi selle hästi kiirelt võtavad koeralt töörõõmu ja tekitavad konflikti.
Kaitsetreeningutel õpetatakse koera järjest enesekindlamaks ning tugevamaks. Kui koerale ei ole juba üsna alguses toodud kaitsetreeningutele sisse mingeid kontrollielemente, siis hiljem enesekindla ning tugeva koeraga maadlemine viib väga kergelt konfliktini ning toob kaasa hulga vastikuid käitumismalle, mille väljakoolitamine on tülikas. Samas kui kiirustada ja teha koerale kontrolliharjutusi kaitses liiga vara ja liiga palju situatsioonis, kus ta ei väljenda veel oma instinkte piisavalt aktiivselt, siis kontrolli peale surumine pärsib arengu ning koera töö muutub ilmetuks.
Kui mõelda eelpool toodud näidetele, siis koera koolitamine ongi tegelikult keerukas. Lihtsalt kuuleka koera saamine või siis eksamitel mõnusates tingimustes lahke kohtunikuga 83 saada pole keeruline. Hoopis teine teema on saada lollikindlalt 90 punkti koer ja seda olenemata kohtunikust ja tingimustest. Ühest küljest eeldab see kiiret edasiliikumist, aga teiselt ei tohi kiirustada. See muudabki koolitamise raskeks.
Kiire edasiliikumise ja kiirustamise teemaga haakub ka võistlemine. Ma olen ilmselgelt seisukohal, et noore koeraga ei tohi palju võistelda. Sellel on mitu põhjust. Noor koer ei ole oma soorituses nii enesekindel. Minnes võistlema pannakse ta situatsiooni, kus omanik ei saa koera kiita ega mõjutada ning seetõttu kaob ära kogu toetav raamistik Olles nagu vette visatud, hakkab koer palju tähelepanelikumalt lugema ümbrust ning talle kinnistub nö. võistluskäitumine. Meil Eestis on tuua palju selliseid näiteid, kus koer on Kuulekuskoolitusel 1,5 - 2 aastasena noppinud karikaid ja käinud võistluselt võistlusele ning siis 4 aastasena näeb tõsiselt ilmetu välja. Teistpidise näitena tooksin välja oma koera, kes esimest korda osales KK eestikatel alla 3 aasta vanusena ning sai 4-nda koha ning viimane ülesastumine KK eestikatel oli ligi 8 aastasena ning jällegi 4-s koht. Vahepale jäi ka ridamisi kõrgemaid kohti.
Kui nüüd võtta teema, et noore koeraga ei tohi palju võistelda, siis nüüd kindlasti jällegi oponendid ütlevad, et kuidas siia loogika alla mahub Käbi, kes noore koeraga tegi sel aastal rida ülesastumisi. Tegelikult mahub väga hästi siia loogikasse. Ja minu väide on, et antud koer ei ole noorena palju võistelnud, vaid vastupidi võrreldes enamuse omaealistega oluliselt vähem. Käbi tegi sel aastal IPO-s vaid 2 ülesastumist. Ehk siis 2 kaitse ja 2 kuulekuse sooritust. Arvestdes antud koera kuulekuse ja kaitse treeningutega on mõlemad osaalad hetkel veel sedavõrd treeningfaasis ja pole saanud vajalikul tasemel enesekindlaks, et rohkem korduste arv hakkaks kindlasti tehtud tööd hävitama. Jäljel oleme liikunud edasi üsna kiires tempos ning samas oli antud koera jäljel hea treenida, sest enne kui ta tuli minu juurde ei olnud talle midagi otseselt valesti koolitatud ja seega ei pidanud midagi ümber õpetama (lihtsalt oli liigutud edasi natuke aeglaselt :)) Seetõttu on antud koer saavutanud jäljel töö enesekindluse oluliselt varem, kui näiteks kuulekuses ja kaitses. Kuulekuses on seganud eelnenud konfliktne koolitus ning kaitses koeramaterjal. Samas on meie poolt läbiviidavad treeningud jäljel väga sarnased võistlusolukorraga - seal on palju rahvast ning vähe toitu ehk koera jaoks polegi nagu suurt erinevust situatsioonis. Seetõttu võimaldas koera koolitustase teha jäljel rohkem starte ilma et oleks riskinud koera lõhkumisega. Tegelikult koera arengu mõttes oli neid starte isegi vaja, sest need viisid teda edasi. Ilmselgelt on võistlusolukord koerale natuke raskem ikka kui treening ning seetõttu peab koer arenemiseks saama seda kogemust. Samas on antud koera puhul just eeltingimuseks see, et ta jäljetreeningud on jõudnud sellisesse tasemesse, et seda arendavat osa oli vaja ja samas oli ta piisavalt enesekindel. Samas näiteks IPO 2 soorituse tegime me temaga oma varrukamehega just seepärast, et selles osas polnud koer veel piisavalt arenenud ja enesekindel. Käbi näide on selles mõttes hea, et siit peaks tulema hästi välja kiire edasiliikumise ning kiirustamise erinevus. Antud juhul oli konkreetse koera jäljevõistlustel osalemine nö. kiire arendamine aga samas IPO võistlustel oselamine oleks olnud kiirustamine.
Kuulekuse poolel on heaks kiire edasiliikuminse näiteks Taivo koer Ruudi, kellest siin blogis on korduvalt juttu olnud ja ka videoid pandud. Praegusel ajal 9 kuune koer oskab sisuliselt pea kogu IPO tervikut (peale aportite) nng teeb sooritusi tehniliselt täpselt, iseseisvalt ning kiirelt ja vajab selleks suhteliselt vähe abi. Kui nüüd mõelda, et 9 kuune koer oskab kõike tehniliselt täpselt ning samas vajalikus meeleolus, siis edasi saabki juba toimuda nö. antud soorituste ülekinnistamine ning veel enesekindlamaks muutmine. Ehk kui oletada, et antud koer teeb IPO -s näiteks esimese ülesastumise 1,5 aastasena, siis jääb nö. kinnistamiseks 9 - 10 kuud aega. Kui aga mõelda, et IPO 3 võiks teha 2,5 aastaselt, siis kujutage ette kui palju enesekindlam on sooritus veel lisandunud aastase kinnistamise tagajärjel. See on nö. kiire edasiliikumine, mis võimaldab nö. korralikult ja tugevalt kinnistada vajalikud elemendid. Kui te vaatate antud koera videoid, siis on näha, et ta hoiab väga täpselt kõrvalkäigul asendit ja kohta ning seda ka pööretejärgselt. See on tõestus, et ei ole kiirustatud ehk tegemist on kiire edasiliikumise aga mitte kiirustamisega. Ilmselge on see, et üksi treenides seda saavutada on raske. Ennast kõrvalt ei näe ja seetõttu sellises tempos liikudes on tehnilised vead väga lihtsad tulema. Seepärast on väga väga oluline, et oleks olemas tiim ja koolitaja, kes kätt pulsil hoiab.
Eesti koolitusplatsidel näeb üsna tihti sellist pilti, et koerale treenitakse ajalises mõttes mingit elementi väga kaua ja palju. Näiteks kõrvalkäiku mingis konkreetses situatsioonis. Kuigi koer on selle juba ammu omandanud, ei tooda juurde muutujaid vaid korratakse nö. vana head ja turvalist harjutust. Ühel hetkel tuntakse ennast juba enesekindlalt ning siirdutakse kõigi teiste elementide juurde ning läbitakse see ülejäänud osa väga kiires tempos. See tähendab aga seda, et kõik need lisandunud elemendid jäävad rabedad, vigased ja konfliktsed ja samas selle supiga hävib ka algselt kenana tundunud kõrvalkäik, sest seda oli treenitud vaid ühes kindlas olukorras ning lisandunud supi olukorras pole seda tehtud. Lõppkokkuvõttes on koer küll vanuselt 3-4 aastane, aga teeb võistlustel ikkagi palju praaki, mis kinnistub. Vaadates koera vanust ning treenimiseks kulutatud aega on inimestel petlik tunne, et lihvitud on rahulikult ja samm - sammult, kuid tegelikult on tegemist ilmselge kiirustamisnäitega, mis toob kaasa rida probleem, kuivõrd koera sooritus ei ole enesekindel ja sisse tulevad vead.
Tegelikult ongi kiire edasiliikumise peamine eesmärk jõudmine kiiremini koera jaoks stabiilsesse olukorda, kus saab kulutada palju aega ja energiat selle nö. kinnistamiseks. Mida paremini on kinnistatud koolitatud asjad, seda enesekindlam on koer ning seda paremini õnnestuvad võistlused. Aga nagu ma siin korduvalt olen toonitanud ei tohi kiire edasiliikumise sildi all hakata kiirustama ja koera nö. ära lõhkuda.
No comments:
Post a Comment