30. septembri eksamist

Nagu ka eelnevatel kordadel on olnud kombeks, kirjutan ka seekord mõne sõna toimunud eksamist. Tegemist oli selle aasta viimase Sportkoera eksamiga ning osa oli võtmas 7 koera - 3 IPO 1-s ja 4 IPO 3 -s. Kahjuks Reet väänas eelmisel päeval üsna pahasti jala välja ning seetõttu jäi eksamil osalemata. Sellest on kahju, kuivõrd koer oli iseenesest heas konditsioonis ja oleks kindlasti kenasti hakkama saanud.Terve hooaeg on olnud üsna kõva rapsimine, lõhkumine ja pingutamine ning pühapäevane eksam oli teatud mõtttes nagu finishi joone pingutus. Olles nüüdseks juba enam vähem välja puhanud võib ka täiesti mõnuga tagasi vaadata ja analüüsida. Kokkuvõtvalt ütleksin kindlalt, et jäin toimunuga väga rahule. Väga tahaks tänada Vilvet hindamise, eksamil abistajaid, lahedat publikut, Merikest filmimise ja Marit pildistamise eest ning Sportkoera rahvast pöidlahoidmise ja kaasaelamise eest. Ilm meid küll ei soosinud ning kohatine vihm paisus ikka täis paduks. Samas tegid koerad ikkagi  üsnagi okei sooritused.

Alustaks Kristist ja Eileenist. Tegemist on Eestis esimese beauceroniga, kes IPO-s mitte ainult tulemuse on saanud, vaid üldse üles on astunud. Kristi ja tema koer on taaskord omamoodi nähtuseks, keda võib esile tuua inimestele, kes treeningtingimuste üle kobisevad. Ma arvan, et valdav osa IPO rahvast ei tea üldse antud koerast ega ta taustast midagi. Räägiks siin siis sellest natuke. Kui kuskil netiavarustes keegi taaskord võtab üles jutu, et muidu tulistaks hullu, aga pole põldu, pole varrukameest ega platsi jne, siis on hea siia linkida ja öelda, et LOE.

Kristi on jällegi üks selline IPO -lane minu rühmas, kellel pole autot. Pika rea alustas kunagi Mari, keda ma terve ühe suve kord - kaks nädalas autoga jäljele vedasin, jätkas Elo, kes Kadrioru pargis jälge treenis ning loomulikult Reet, kes oma erinevate koertega kombinatsioonis ratas- buss- rong treeningutel käib. Ma leian, et Kristi lugu on sedavõrd imekspandav ning võiks inspireerida inimesi, et ma panen selel siia vähe pikemalt kirja. Tema jäljetrennid toimuvad selliselt, et kord nädalas sõidan ma tema juurde, võtan ta auto peale ja toon jälje ühistreeningutele ning pärast viin tagasi. Teistel päevadel otsib ta ise elukoha ümbrusest murulappe, kus trenni teha. Teinekord on selleks kooli staadion, teinekord majatagune haljasala. Ilmselgelt sellised "põllud" mõjutavad koera koolitust ning teevad selle tee mõnevõrra kiviseks. Pole just ebatavaline, et pannud jälje maha , sealt keegi koeraga või ilma üle jalutab. Kuulekuse ja varruka trenni saamiseks on vaja jalutada ca. 2,5 km-ne teekond bussi peale ning seejärel bussi pealt teine pea sama jupp veel, et platsile jõuda. Peale trenni sooritamist tuleb sama matk tagasi minna. Ning seda vihmas või tuisus või päikeses, vahet pole. Tõsi, peale varrukatrenne olen teda ise üritanud autoga koju viia. Vähe sellest.

Kristi tuli minu juurde koeraga trenni, kui koer oli veel päris kutsikas. Üsna heade instinktidega ning võimalustega koer. Alguses läks kõik ilusti, aga siis olles veel selline lõbus ja rõõmsameelne koeralaps juhtus täiesti ootamatu õnnetus ning koer hüppas 2 korruse aknast alla. Tegemist ei olnud omanikupoolse lohakusega vaid täiesti uskumatu asjade kokkulangevuse ning juhusega.  Õnnetuse käigus lõhkus koer üsnagi tükkideks oma liigesekapsli ning esialgselt oli jutt, et olgem õnnelikud, kui koer lonkama ei jää. Ja sinna läks aasta ja veel pealegi, kus Kristi käis ja ravis koera ning taastas ning unistas IPO-st. Möödunud sügisel sai koera jalg nii palju paremaks, et otsustasime uuesti proovida. Ning jällegi sõitis Kristi bussiga ja jalutas ning treenisime. Kuni nüüd lõpuks tuli unistuse täitumine ja IPO tulemus 80 + 79 + 87 a = 246. Kusjuures ilusa kuulekuse tulemuse rikkus ära paigal lamamise eest saadud 0. Ma ei oska jällegi muud öelda, kui et inimesed mõelge selel peale, kui te räägite laiast püramiidi põhjast, liiga rangest hindamisest ning koeraspordi arendamisest. Ilmselgelt ei ole Kristile keegi midagi kinkinud ning tulemuste ette on ta saanud kõvasti tööd teha.

Kui võtta ta koera sooritus, siis nagu mainisin rikkus kuulekuse tulemuse ära saadud 0. Jäljel (nagu on ka videost näha) mõjutas viimane sirge , mis kulges vastutuult, üsna suuresti punktisummat ning sõi ära sealt päris tugeva portsu ilusaid punkte. Aga ilmselgelt oli IPO 1 alles algus ning kindlasti saab selle tuule teema edaspidi korda. Kaitses tegi koer üsna "oma" tulemuse ära. Kindlasti oleks ta võimeline olnud ka paremaks, aga arvestdes oludega ning asjaoluga, et viimasel kahel nädalal lisandus perre teine koer,mis suhted suht segi paiskas, võib ikkagi rahule jääda. Kristi koera IPO tulemusest võib kindlasti poole Eesti ortopeedide arvele kirjutada. Müts maha spetsialistide eest, kes sedavõrd tänuväärset tööd teevad ning nii heal tasemel.

Kristi teemast on sobilik hüpata otse IPO 3 lainele ning rääkida "Hiiumaa mehest", kelle üks varrukatrenn koos laevade + autode ja muu turismiga vältab ca. 12 tundi. Mul on siiralt hea meel, et Toomas ja Joop realiseerisid oma taseme ära ning tegid ilusa (88+84+83a =255) tulemuse. Selleks, et olukorda paremini sisse elada, kujutage ette et lähete nädalavahetuseks Hiiumaale puhkama. Kujutage ette seda orgunni ning minekut. Olgem ausad, ettevõtmisena on see isegi pikem reis kui Soome. Selles valguses on ju päris äge, et Joop on teinud selle aasta jooksul nii IPO 2 kui ka IPO 3 tulemuse. Toomas on olnud väga sihikindel ning teinud tõsist tööd. Läbi hooaja on olnud kõvasti raputamist ning üla- ja alamäge. Võttes kaasa positiivse ning kontsentreerudes negatiivse parandamisele on tegelikult tulemus kogu aeg paranenud. Pakuks, et selle koera parimad tulemused on veel ees ning järgmisel aastal saab teda mitmel võistlusel näha.

Tulen tagasi IPO 1 juurde ning Reelika ja Fiona. Meie koostöö algas selle aasta kevadel. Reelikal on suuremad eesmärgid ning ta pöördus minu poole, et ma teda aitaksin. Sellest ajast peale olen mina treeninud koera kaitset ning juhendanud jälge ning Mari harutanud kuulekuse pusa lahti. Minu jaoks tähendab IPO 1vaheetappi, mis on vaja lihtsalt ära teha nö. möödaminnes. Põhiline eesmärk on IPO 3 ning sealne töö. Arvestades Fiona hetketasemega on tegelikult nii kaitses kui ka kuulekuses veel vajakajäämisi ning töö jätkub. Täiesti ilmne on, et sellest koerast annab jupi rohkem välja pigistada, kui ta IPO 1-s näitas ning arvestades, et meie senine koostöö on olnud vaid poole aasta pikkune, siis eesolev pikak talv ja kevad annab kõvasti ruumi lihvimiseks. Järgmisel aastal on kindlasti plaan võistleda juba IPO 3-s. Eriti meeldis mulle antud koera jäljetöö. Arvestades, et me oleme Fionaga treeninud juba nö. FH jälgi ning teinud üle 2 tunniseid ning keerukaid treeninguid on alati noore koeraga keeruline 20 minutilisele rohke lõhnaga jäljele tulla. Seda oli näha ka eelmise aasta Käbi IPO 1 jäljel, et koer ajas jälge mänglevalt silmis imestus " kas te teete nalja või?". Reelika Fionaga oli arvata sarnast käitumist. Sellegipoolest ajas koer nii toorest ja rohkelõhnalist jälge väga hea süvenemisega ning kontsentratsiooniga. Eriti meeldis mulel aga esimene nurk ning seal toimunud käitumine. See oli teatud mõttes indikaator, mis näitas mulel, et me oleme antud koeraga saavutanud suure edasimineku ning kinnistanud soovitud käitumise. Nimelt läks koer nurgast kergelt üle. Arvestdes jälje tugevat lõhna (mison 20 minutlise jälje puhul tavapärane) oleks võinud koer tõsta nina ja tõmmata õhust nng mänglevalt uuele sirgele suunduda. Selle asemel aga kontsentreerus Fiona sügavamalt ning leidnud rahuliku otsimisega sirge, jätkas alandlikumalt ning tähelepanelikumalt. See on just see käitumine, mis on toonud edu Kairi Apollonile ning paistis välja Käbi FH võistlusel. IPO 1 eksamil nähtu annab hea tunde, et koeral on nüüd vajalik käitumine loodud ning edasi saab juba hakata kiiremas tempos latti tõstma.

Monika ja Wanda tegid ka igati tubli etteaste. Mul oli hea meel näha, et peale KK eestikate läbikukkumist oli koera kuulekus siiski saanud ni palju parandatud, et enam ei olnud otseselt hirmu läbikukkumise ees. Nii kiirelt kriisi lappimne ei ole mingi lihtne ülesanne. Kahju, et jäljel rikkus tulemuse üks jäljele jäänud ese. Kaitses tegi koer ilusti oma ära ning kindlasti jäid publikule silma ilusad valvamised, mis olid pidevad ning piisavalt pealetükkivad. Wanda kaitsevideot saab näha Sportkoera kodulehel.

Kahju, et Ullil jälg ja kuulekus taaskord nihu läksid. Eks vananeva koeraga, kelle tervis enam päris korras ei ole on ka alati risk üllatusteks olemas.Samas on mul siiralt hea meel, et kaitses ta enam - vähem oma soorituse ära tegi. Esimest korda risteldud 6 varjet ning punktid 80 piiri alla ning TSB a on igal juhul antud koera parim kaitsesooritus. Kui ei oleks olnud lahtilaskmise järgseid vastikuid näksimisi oleks punktid ju lausa kõrged tulnud.

Kahju on , et sel korral Veikol ja Vegasel tulemus realiseerimata jäi. Vaadates kõrvalt nende jäljetööd tundus algusest peale koer jäljele minevat vales meeleolus. Eks see saigi määravaks. Kui lõpuni jäi üks nurk ja kõigest 50 sammu, siis eksis koer tegelikult väga rumala veaga ehk läks nurgast allatuulega üle. Minnes enda kohta liiga kaugele ei olnud sedavõrd noorel koeral piisavalt kogemust, et oskaks tavapärasest pikemalt tagasi tulla ning otsides nurka mõned meetrid liiga kaugelt sinan see katkeski. Väga kahju, aga samas on koer ju üsna noor ning arvestdes, et IPO treeningutega alustas see koer alles möödunud aasta novembris on ju siiani saavutatu olnud isegi imetlusväärne.

Nagu ma loo alguses kirjutasin, oli tegemist viimase selle aasta Sportkoera eksamiga.  Hooajast kokkuvõtete tegemine seisab veel ees, kuivõrd osad koerad veel astuvad siin - seal võistlustulle. Samas peab tõdema, et juba praeguse seisu puhul võib väga rahul olla. Numbrid räägivad iseenda eest. Sel aastal on kokku Sportkoera all treenivatest koertest astunud IPO - s ülesse 13 koera. Mõeldes et kogu Eesti peale on IPO s osalenud koeri 27, siis 13 koera meilt ja 14 kogu ülejäänud Eesti peale kokku pole paha. Tulemusi on tehtud IPO -s ja FH -s kokku 14 (IPO-1 Marii, Veiko, Reet, Reelika, Monika , Kristi, Anu, IPO -2 Veiko, Toomas, Merike, IPO 3 Toomas, Merike, FH 1 Merike, FH 2 Merike). Arvestdes, et kogu Eesti peale kokku on see number 29, pole jällegi paha ehk 14 tulemust meilt ja 15 muu Eesti peale kokku.  

Mõeldes nüüd nende numbrite peale, kirjeldatud loo peale seoses Kristiga või Toomasega või Reedaga. Ja siis võiks rääkida koeraspordi arendamisest ja püramiidi laiast põhjast. Kui siin Eestis on osad inimesed mulle ette heitnud, et hindamine ei tohiks olla range ja tulemusi tuleks algajatele kinkida, et saada uusi harrastajaid ning arendada koerasporti, siis nendele ülal loetletud inimestele pole midagi kingitud. Ilmselgelt on tulnud tulemused läbi töö ja higi ning üldse mitte kergelt (kui arvestada auto puudumist või pikka trennisõitu). Ja sellegipoolest moodustavad nad kogu Eesti koeraspordist pea poole.  Neid ei ole keegi üritanud meelitada  kõrgete punktidega, suhkrutükiga meelitada , vaid nad saavad aru, et selleks, et läbi lüüa ja kena tulemus saada tuleb tööd teha. Ja sellegipoolest on meie klubist tulnud IPO -ndusse sel aastal juurde 7 koera IPO 1 tulemusega. Ja enamus neist läheb edasi , tehes järgmisel aastal kindlasti 2 astet ning osad kindlasti ka 3-ndat. Näidake mulle neid lugematuid uusi tulijaid, kes on tulnud juurde läbi ülihinnatud tulemuste nö. laia püramiidi põhja kaudu. Näidake mulle neid lugematuid uusi tulijaid, kes on tulnud läbi imeliste väliskoolitajate treenimise, kes aidates Eestimaalasi situatsioonis, kus" meil ju endal pole ühtegi oskavat varrukameest või koolitajat". Ma mingipärast ei näe seda meeletut juurdekasvu kuskilt laviinina peale tulemas. Kus need kõik on? See on küll nüüd selline koht, kus inimesed võiksid korraks peatuda ja mõelda, et mis asi siis tegelikult ikka  sporti arendab ja uusi tulijaid juurde toob.