Jätkaks täna kutsika ettevalmistuse teemat. Kohe alguses
tuletaks meelde, et olen kutsika ettevalmistusest kirjutanud ennekõike suunaga
koeraspordile. Kui kodus on lihtsalt sõber, keda tahetakse kuulekaks saada,
siis loomulikult võib ka kõike seda teha, aga see ei ole nii möödapääsmatu. Kui aga
tahetakse võetud kutsikaga tema kasvades juba tõsisemalt sporti harrastada,
siis on see täpselt sama oluline nagu algkool lapsele, et keskkoolis hakkama
saada. Kutsika ettevalmistusest olen ma siia blogisse kirjutanud
juba päris mitu lugu. Jätkan praegu punktist , kuhu sai jäetud peale neid kahte
artiklit.
Veel mõni sõna koolituse alustest. Miks peaks kutsikaga
selliseid asju tegema? Selleks on kaks väga mõjuvat põhjust:
1. Kutsikas tulles uude koju hakkab esimestest minutitest
peale omandama uue kodu reegleid ja suhtluse aluseid. See tähendab, et
olenemata , kas te tahate koolitada (teete seda teadlikult) või ei taha
koolitada kutsikat, siis koera jaoks
toimub alates esimestest minutitest koolitus, mille käigus ta õpib teie poolt
soovitud käitumist. Kui te tahate
hiljem võistelda, siis oleks ju kasulikum, kui koer selle asemel,
- et õppida mängima tolmuimejaga või mopiga õpiks seda
tegema kaltsu või nutsuga;
- selle asemel, et varastada esikust suss ja joosta
tagaajava omaniku eest ära õpiks palliga jooksma ning seda ära tooma
- selle asemel et oodates toidukaussi õpiks kiunuma või närviliselt
istu- lamat pakkuma, õpiks harjutuste alused õiges meeleolus.
Seda loendit võiks veel pikalt jätkata, aga ma loodan, et
selles osas on lugejad minust aru saanud, et tegelikult ju te koolitate koera
iga minnut,mis te temaga koos olete.
2. Teine väga oluline põhjus on see, et kutsikas on alguses
väga sõltuv toidust ja omanikust, mistõttu enamik harjutuste baasvundamenti on
võimalik hästi loomulikul teel ja ilma konfliktideta koerale selgeks teha.
Sellise tegevusega saab talle luua nii harjutuste tehniliselt täpsed alused,
kui ka meeleolu.
Kui ma siia lingitud artiklitest esimeses kirjutasin ning
näitasin ka video peal, kuidas toiduga teha nö. esimesi samme, siis täna ma
näitaks nö. lõpptulemust. Loomulikult on kogu see teema palju laiem, kui nendesse videojuppidesse on
pandud ning kuivõrd ma olen lahti kirjutanud. Näiteks tänases videos teeb koer
ka lama käsku, mida ma esimeses videos ei näidanud ega õpetanud. Videol oleva kutsikaga oleme meie Mariga kord nädalas omaniku tegevusi üle vaadanud ning nõu
andnud ning seda alates kutsika koju toomisest ning nende kohtumiste vahele
jääva aja on omanik vastavalt juhistele iseseisvalt toimetanud. Selles osas
peab tooma esile koeraomaniku oskust juhtnööre ellu viia ning sihipärast tööd
teha. Väga tublisti tehtud. Samuti peab tänama Taivot, et ta lubab oma koera
videoid siin teistega jagada ning läbi selle inimestele lisateavet juurde anda.
Vaadates meie koolitusplatsidel toimuvat ning seminaridel
demonstreeritud kutsikaid ja noori koeri on kõige rohkem silma jäänud järgnevad
puudusi:
- harjutusi, mida tuleks teha 2 kuuse koeraga tehakse 7-8
kuuse või vanemaga. Kahjuks see aga ei toimi enam sarnaselt, sest selles
vanuses koer on juba oluliselt rohkem orienteeritud ümbritsevale, kui toidule
ja omanikule ning harjutuste algne mõte läheb totaalselt kaotsi. Kui kahekuuse
kutsikaga tehakse trenni, siis võitleb kutsikas tähelepanu ja toidu eest ning
huvi on tema poolne. 7-8 kuusel koeral on tähelepanu eest võitlejaks juba
omanik. Kui kellegil on kodus nüüd 4-5 kuune kutsikas ning ta loeb seda ja
vaatab videoid, siis ütleks, et parem hilja kui mittekunagi, aga ikkagi see
parim aeg on juba mööda lastud. Koera keha on selleks vanuseks juba nii palju
kasvanud, et ta ei kulge enam iseenesest ja konfliktivabalt vastavalt käele
järgi.
- teine puudus on see, et koeraga tehakse väga kaua toiduga
hoides seda koera nina ees. Kusjuures üsna tihti ei jälgita ka asendi täpsust,
mistõttu saab koer toidu näol kinnitust erinevatele asenditele ning seetõttu ei
kinnistu koeral mitte midagi. Sisuliselt toimub koolitusoplatsil lihtsalt koera
söötmine, mitte talle millegi õpetamine.
Kogu koolituse eesmärk peab olema liikuda suunas, et toit kaob koera
nina eest ära
- harjutustesse on sisse koolitatud käemärgid. Kui omanik
käsu lama andmisel liigutab kätt mingis suunas, siis kutsikas õpib tegema asju
käemärgi mitte käsu peale. Sama lugu on istuga ja ka teiste elementidega.
- harjutustes on sees palju passiivsust. Kutsikal lastakse
ringi vahtida ning teha harjutusi vaid siis, kui ta tõesti tahab või siis
nähakse kurja vaeva koera tähelepanu saamisega ning seejärel mitte ei rakendata
saadud aktiivsust harjutusse vaid lastakse koer jälle ringi vahtima.
Seda loetelu võiks siin veel pikemalt jätkata.
Kui te vaatate nüüd seda lisatud videot, siis ütleks nii, et
ideaalis võiks 4 kuune koer teha samu harjutusi , nagu on antud videos
iseseisvalt, vajalikus meeleolus ning ilma toiduta ja tehniliselt korrektselt. Selles mõttes on see video väga hea, et see on soorituse mõttes üsna ideaalilähedane ehk orienteerituna võistlusspordile peaks 4- kuuse kutsika osakused olema sellisel tasemel. Selleks, et seda saavutada, aga tuleb pöörata tähelepanu päris mitmele seigale:
1. Tuleb hankida kutsikas, kellel on eeldusi. Kui koer ei oma piisaval tasemel instinkte ja töötahet ning ta on kehaehituselt kohmakas, siis ei saa temaga selliseid asju teha. Ütleks nii, et enamuse teenistustõugu koerte kutsikate hulga son olemas indiviidid, kes sobivad spordiks, lihtsalt tuleb see õige endale koju tuua. JTuletan meelde rahvatarkust : "sitast saia ei tee". Vaadake seda 4 kuuse kutsika videot ning mõelge selle peale, kui suure eelise saab koeraga, kes selles vanuses on võimeline kõikide kuulekuse elementide alused nii tehnilises kui ka meeleolu mõtes õigesti sooritama. Kuidas valida sobivat kutsikat on teema,millest on kirjutatud pikem artikkel Sportkoera kodulehele http://sportkoer.ee/koerasport.php
2. Tuleb alustada varakult ning teha asju õigesti. Selleks on vaja kedagi appi. Ise tehes on väga lihtne premeerida koera natuke eri asenditest ning kutsikal ei kinnistu ühest pilti. NB! see abiline peab olema piisavalt pädev, et ta oskaks vaadates kutsika sooritust näha selles nö. teed võistlussoorituseni, oskaks hinnata tehnilise soorituse ja meeleolu detaile ning kutsika võimeid. Võttes piltlikult öeldes naabrinaise vaatama või kutsudes lihtsalt trennikaaslase külla ei pruugi sellest mingit kasu tekkida.
Juhin video vaatamisel tähelepanu järgmistele seikadele.
1. Kui koeraga tehakse kõrvalkäiku, siis käsi toiduga on
küll valmis, aga ei ole enam koera nina ees. Osades episoodides on käsi täiesti
ära. Kutsikas aga kõnnib kogu aeg samas asendis ehk ta ei nihku külgsuunas ega
ka edasi – tagasi suunas. Koera premeerimine toimub selliselt, et koera asend
jääb püsima. See tähendab, et koer saab hästi aru asendist ja suudab seda hoida (asend on kinnistunud).
2. Liikumiselt istut ja lamat tehakse selliselt, et liikuv
koerajuht ananb käsu ning peale käsu andmist liigub sammu veel edasi ning
siis premeerib võimalikult
koheselt. See tähendab, et koer täidab
käsku suulise sõna peale, mitte kehakeele peale ning samas preemia saabub kiiresti
3. Lama käsku täidab kutsikas kiirelt ning üheosaliselt. See
on fundamentaalse tähtsusega.
4. Harjutused moodustavad teatavat jada. Näiteks pööretele
järgneb kõrvalkäik ja sellele omakorda kas lama või istu jne. Ehk ei tehta ühte
asja pideva kordusena vaid varieeeritakse.
5. Harjutused on lühikesed ja nende vahel ei ole passiivsust
vaid uus aktiveerimine ning valmistumine uueks harjutuseks.
Lõpetuseks ütleks, et ideaalis peakski kõik enam – vähem
selline välja nägema, et kahekuusega alustatakse toiduga harjutuste betooni
valamist, siis vähehaaval hakatakse toitu nina eest ära jätma ning katsetama
harjutuse püsivust ning siis ca. 4 kuuse koeraga saab juba teha harjutusi nö.
“kergelt tardunud betoonis”. See tähendab seda, et kiire premeerimine on
vajalik, aga koer suudab teha päris pikek juppe ning rida harjutusi täiesti
iseseisvalt. Sellega saavutatakse platform, kus koerale on madalamal instinktil
tehtud selgeks kõikide harjutuste alused, aga need ei ole passiivsed vaid
aktiivsed. Samas aga sedavõrd kinnistunud, et siit juba edasi instinkti tõstma
hakates lisandub vaid kiirust ja pinget, aga ei teki enam konflikti. Kui tõsta koera energiat ning tuua juurde
pall või nuts ning koer teeb vea, siis korrigeerides viga on koeral olemas juba
nö. harjutuse õige pilt, kuhu minna.
See kõik ei ole mingi uus asi ega keeruline teadus. Mujal maailmas on koerasportlaste hulgas selline lähenemine väga sügavalt juurdunud juba ammu. Ise olen sellest juba 7- 8 aastat rääkinud ning päris mitmeid loenguid lugenud. Samade põhimõtetega koolitasime oma koeri nii mina kui ka Mari juba 8 aastat tagasi. Seda sama on siin rääkimas käinud mitmed maailma suurnimed. Tegelikult see ongi masendav, et paljud inimesed ei usu, kuula ja mõtle kaasa vaid jätkavad ikka stiilis - nii on tehtud juba 25 aastat ja see on toiminud, teeme edasi. Ja nii see meie koolituse üldpilt seal 25 aasta taguses ajas püsibki. Kurb on tegelikult tõdeda, et antud kutsika näol on tegemist minu koolitaja-aja jooksul esimese korraga, kus kutsika võtja tuli minu käest nõu küsima juba enne koera võtmist ning alustas koostööd kohe 2 kuuse kutsikaga. Okei, praegu käib tegelikult trennis mitu sellist kutsikat ja noort koera, kellega on saanud ka algusest peale tegeleda ning ka kutsika valikul aidata, aga eks needki langevad samasse ajajärku. Siiani on väga valdav ikkagi see, et inimesed on pusinud kuidagi omal käel (valides kutsikat ning tehes kutsika ettevalmistusosa) ning tulnud alles siis minu või Mari juurde, kui on vaja vigasid hakata parandama. Vigade parandamine on aga juba kaotatud tuleviku võistlused.
No comments:
Post a Comment