Wednesday, February 22, 2012

Koeraga kooli. Räägiks veel kodukoerast

Põikaks täna veelkord eemale võistluskoerte teemast. Seda kahel põhjusel:
-esiteks sai eelmise kirjutisena tehtud päris pikk ja põhjalik tekst võistlemise poolele (toitmisest) ehk võistluskoerte rahvas ei tohiks kuidagi kade olla :))
- teisalt on viimastel aegadel siin blogis vanadest teemadest just seda kodukoera koolitamise teemat rohkem loetud, mistõttu oleks hea natuke mõtteid antud teemasse juurde lisada.

Kirjutasin eelmises kirjutises http://sportkoer.blogspot.com/2012/01/kodukoera-koolitusest.html sportkoera ja lihtsalt koduse sõbra koolitamise lähtepunktide erisusest. Täna ei tooks välja erisusi, vaid räägiks vaid tavalise koduse koera koolitusest.

Olen eelmises elus olnud päris pikalt vastamas ühes portaalis inimeste küsimustele, kes koertega hätta olid jäänud. Samuti on minu käest tulnud trenniplatsil abi saama mitmed möödajalutajad ning samuti olen korduvalt olnud vastamas ajakirjanike küsimustele, mis puudutavad koerte koolitust. Kõikide nende küsimuste ja vestluste juures on tegelikult kumanud läbi üks ja sama probleem -
keskmine inimene ei oska oma koera lugeda, ei oska reageerida koera käitumisele, ei oska premeerida ega karistada (ehk anda positiivset ja negatiivset tagasisidet). Kõige selle tõttu teeb ta valesid järeldusi ja üldjuhul ka valesid asju ning kasu asemel saabub hoopis kahju. Kuivõrd inimesed kipuvad oma lemmiklooma kujutama ette teise inimesena (tihti lapsena) ning suhtlevad temaga vastavalt, siis koerte keeles tähendab see hoopis midagi muud. Nüüd, kui tekivad probleemid, siis inimene lahendab neid üldjuhul kahte pidi - ta kas läheb internetti ja hakkab kuskilt foorumitest vastuseid otsima või üritab leida koolitaja kellelt abi saada.

Foorumitest abi saamine tundub nii loogiline ja normaalne. Mina näiteks ka ostes mõned ajad tagasi videokaamerat, läksin vastavatesse foorumitesse ja lugesin sealt antavaid nõuandeid, et teha selle põhjal mingeidki järeldusi. Kuigi alati sellisel infol on natuke küsitav väärtus juures, on see ikkagi midagigi. Seetõttu ma mõistan inimesi, kes foorumist abi otsivad. Samas on see ju sisu mõttes täiesti rumal samm. Kui me võtame enamuse probleemide baasolemuse, siis nagu ma varem juba mainisin probleemid tekivad üldjuhul sellest, et inimene ei oska oma koera keelest aru saada (teda lugeda) ning seetõttu tõlgendab asju valesti. Kuidas saab ta sellisel juhul abi foorumist otsida? Kujutame nüüd ette, et meil auto ei käivitu hommikul ja me läheme foorumist abi otsima. Nõu antakse küünalde kohta, aku kontrollimise jne jne. , aga kui on probleem hoopis selles, et ta ei saagi käivitada, sest tal pole mootorit, sest see on maha monteeritud. Mis kasu meil on siis neist kõigist nõuannetest? Koerte teemalised nõuanded foorumites väga tihti on just sellise nurga alt.

Lugesin eelmisel nädalal Eesti ühest suuremast koerandusfoorumist (Koertekojast) just lahedat teemaarendust, kus inimene oli hädas, sest talle tundus et ta peaks treenerit vahetama ning ta läks foorumist nõu küsima. Ning mida talle vastati? Ütleme nii, et midagi nii naljakat pole ma ammu lugenud, kuigi tegelikult see ju pole naljakas. See on tegelikult meie Eesti tegeik reaalsus. Vastama kiirustasid pehmema koolituse inimesed, kes ütlesid et mingil juhul ei tohiks koera jõuga treenida, sest sellisel juhul oled koera suhtes toores ning rikkud suhte koeraga ning et need, kes seda soovitavad on jõhkardid. Siis tulid välja tradistioonilisemate võtete pooldajad, kes ütlesid et pehmete võtete inimesed ajavad jura ja nende koolitataud koerad ei kuula kunagi sõna ega allu ning tööliini sakslast (antud juhul oli just tööliini sakslane) tuleb koolitada just selliselt ehk näidata jõudu , sest muidu kasvab üle pea. Parim osa oli see, kus jutt läks pallimängule. Siis ilmusid välja kolm tarka, nagu parimas Vene anektoodis, kes väitsid nagu ühest suust, et tööliini sakslasega ei tuleb teha just nii või naa, sest vastasel juhul võib ta pallimängust üle keeda või närviliseks minna võui midagi muud. Lahedaks teeb olukorra see, et ühe inimese teadmised baseerusid lugemisel, teisel inimesel nägemisel ja kolmandal kuulmisel ehk reaalses elus polnud keegi neist ise töötanud sellise koguse tööliini sakslastega, et omaks mingitki sügavamat kogemust. Võib öelda, et üks oli kuulnud räägitavat, teine lugenud ja kolmas näinud, aga nõu andsid nagu tõeliselt suured spetsialistid. Kui me jõuame nüüd ivani, siis tegelikult polnud ju mitte keegi neist nõuandjatest konkreetset koera näinud, mitte keegi neist ei saanud isegi mitte ette kujutada, kas nõu küsija on üldse asjadest õigesti aru saanud või milline situatsioon tegelikuses reaalselt eksisteerib. Kuidas saab üldse anda adekvaatset nõu, kui ei saa olla kindel, et küsija olukorda õigesti on mõistnud või tõlgendanud? Siit mu nõuanne: kui teil on koduse koeraga probleeme, ärge üritage neid kunagi lahendada foorumist saadava info põhjal. Kuivõrd väga suure tõenäosusega on probleemid tekkinud just seetõttu, et olete valesti tõlgendanud või reageerinud või ajastanud või käitunud, siis kui juba on probleemid, siis järelikult te ei märganud seda sel hetkel kui oleks pidanud, järelikult te ei oska asja lahti seletada selliselt, et saaksite sobivat nõu. Foorumid on täis tarku, kes on omast arust targad ning nad kirjutavad seda suurte tähtedega, et kõik näeksid ja ego saaks särada. Olles aastaid lugenud Koertekoda, siis näiteks ma ei jõua ära imestada , millise enesekindlusega antakse seal nõu. Enamus sõnavõtjaid isegi mitte ei adu, et kui nende valesti antud nõu viib konfliktini ja koer näiteks omaniku maha murrab, et siis tema, kes ta nõu andis on teatud mõttes mõrvar. Peale nimetatud foorumi on rida teisigi toredaid kohti, kus inimesed anonüümsiust säilitada üritades tarkusi pilluvad. Huvitaval kombel, need inimesed, kes tõesti asja valdavad üldjuhul sellistes kohtades ei kirjutagi. Nii palju siis foorumitest ja sealt saadavast nõust.

Võtame tesise variandi, et inimene võtab koera kaasa ja läheb kooli, et lahendada probleemid. Pakuksin, et 99% inimestest, kes lähevad koeraga kooli ei taha õpetada temale kontaktset sirget kõrvalkäiku või üle tõkke aporti toomist. Nad tahavad lihtsalt oma koera õppida ohjama ning suhtlema temaga arusaadavas keeles. See, mida koolis õpetama hakatakse sõltub konkreetsest koolitajast. Enamus koolitajatest hakkab omanikule õpetama sellel hetkel kas kuulekuskoolitust või sõnakuulelikkust. Ja nüüd koeraomanik vajubki vaikselt kontaktse kõrvalkõnni õpetamise keerdkäikudesse ja rahuliku aporti hoidmisesse. Kas seda tal reaalses elus ka vaja läheb? Põgusal süvenemisel ütleks, et ei lähe, kuid.... mida siis tegelikult läheb.

Toon näiteid mõningatest tavapärasematest probleemidest:
Koer varastab laualt toitu.
Miks ta seda teeb? Selleks on kaks peamist põhjust:
- omanik ei oska koerale öelda, et seda ei tohi teha ehk koer ei teagi seda ehk omanik ei ole vajalikul hetkel vajalikul kombel negatiivselt ja positiivselt sekkunud
- omaniku sõna ei maksa ehk ta ei ole koera jaoks see, kes otsustavates kohtades käske - keelde jagab

Koer tirib rihma otsas. Miks ta seda teeb?
Tegelikult ju sama asi. Kas ta üldse teab, et see omanikule ei meeldi ja kui teab, kas omaniku sõna üldse maksab?

Koer hüppab üle aia. Miks ta seda teeb?
Jällegi sama lugu. Kas ta teab (see, et öelda vahest ei , ei tähenda, et koer teab), et ei tohi hüpata. Tegelikult ju ta kogeb iga üle aia minekuga positiivset ja ei koge seda positiivset kogemust ületavat negatiivset kogemust. Ja kui ta teabki, kas omaniku sõna maksab?

Niimoodi võiks jätkata siin lõpmatuseni probleemide loetlemist, mis tavaelus ette tulevad. Kas inimesed oleksid koeraga koolis käies kuidagi õnnelikumad, kui seal ei õpetata mitte kõrvalkäiku vaid tegeletakse üle aia hüppamisega? Tegelikult ju suuremal osal koeraomanikel on hoopis muud probleemid. Ma arvan, et nemad ei ole teps mitte õnnelikud, kui põhilise osa koolist moodusaks üle aia hüppamise teema.

Nii nagu ma eelmises kodukoera teemas kirjutasin on koera koolitamise sisuline mõte
- õpetada koerajuht oma koera lugema
- talle käskusid jagama
- õigel hetkel positiivselt ja negatiivselt mõjutama
- koera tähelepanu saama

Kui koerajuht selle oskuse omandab, siis olenemata, kas ta on selle omandanud kõrvalkäiku või istumist - lamamist õpetades, oskab ta seda rakendada ka teistes olukordades. Selleks, et seda oskust nö. laiendada teistele harjutustele ongi harjutusi mitmeid. Ehk koeraomanik õpib õigesti käituma istu käsu andmisel ja edasi lama jne. Ja ku ta on õppinud käituma erinevates olukordades, siis on juba oluliselt lihtsam seda ka mujale üldistada.

Palju räägitakse foorumites, et rühmatrenn on saatanast ja individuaaltrenn on ülim. Jällegi lugedes kirjutatut võtab muigama, kuidas tihti asju valesti esile tuuakse ja tõlgendatakse. Tegelikult teevad ju rühmatrenne mitmed väga head koolitajad. Ehk ilmselgelt ei saa eristada, et individuaaltreener on kuidagi parem, kui rühmatreener. Võib täitsa vabalt ka vastupidi olla. Rühmatrenni suurim puudus on lihtsalt see, et kui rühm on liiga suur, siis koolitajal ei jätku piisavalt tähelepanu igale omanikule. Kui inimene, kes tuli kooli, ei oska koera õigesti lugeda ja õigel hetkel õigesti reageerida, siis tegelikult ongi kõikkinni just hetkest. Koolitaja peab seda hetke nägema, et oskaks aidata. Kui koolitaja ei näe neid hetki, sest see juhtub 10-l koeral korraga ning kõiki korraga ei näe, siis ilmselgelt kasutegur lahustub. Samas aga kindlasti saab rühmatrenniga üldisemad asjad üsna hästi paika. Enamus grupitrenne läbiviivad inimesed on õppinud tähelepanu selliselt jagama, et suudavad paljusid samaaegselt jälgida. Ilmselgelt aga on siin suur roll inimesel endal, kes peab olema sellisel juhul aktiivsem ja küsima julgemalt, et saada rohkem tähelepanu oma probleemidele.

Kokkuvõttes ütleks, et ilmselgelt tuleks koeraga kooli minna enne , kui probleemid tekivad. Koolis käies tuleks küsida koolitajalt nii palju , kui võimalik ning kui tekib kahtlusi, et konkreetne koolitaja äkki ei süvenenud piisavalt või ei omanud piisavalt kogemust, siis minna teise koolitaja juurde ja näidata ette ning rääkida. Siis on reaalne, et probleemid saavad ka lahendatud.

No comments:

Post a Comment